hingetõmbehetked

Eelmisel nädalal lõppes meil mõneks ajaks töö. Lõpuks oli meid siin töötamas juba 10 – meie, kolm kanadalast ja viis prantslast. Lisaks veel need, keda mulle meeldib eluaegseteks nimetada (vaata ka: vangla, surmanuhtlus, igavik jne). Töö pidi lõppema esialgselt teisipäeval aga kui ma teisipäeval nägin, et neid puid on veel paganama palju, siis tuli ikka korralik ahastus peale. Käärid olid juba mitmendat päeva nürid ja olime siledalt maalt kolinud mäe peale, kus redeliga jändamine oli äärmiselt ebamugav ja ebastabiilne. Enne seda olime koguaeg harvendanud – kuna meie olime nö. „vanemad olijad“, usaldati meid alati kuhugi eraldi harvendama ja teised viidi kõik koos kuhugi kambaga oksi lõikama, kus põhikutt sai neil silma peal hoida. Ausalt öeldes oli meil sellest „eelistamisest“ ja harvendamisest juba nii jõhker kopp ees, et tahtsime juba väga oksi lõikama. Lõpuks selgus, et see tegelt veel nõmedam töö. Igatahes, kui mul teisipäeval kassiahastus peale tuli, otsustasin, et lähen kontorist läbi ja küsin üle, et kaua meil veel teha on. Ja oh seda üllatust kui põhikutt ütles, et meie kaks saame homsest kirsse korjama ja teised lõpetavad õunte hooldamise arvatavasti ka homme ära. Niisiis saimegi veel kaks päeva kirsse korjata ja muidugi SÜÜA!

Kokkulepe oli selline, et puhkust on meil umbes 2 ja pool nädalat ja 1.märtsiks peame tagasi olema. Reedel hakkasime siis mõtlema, et mida oma vaba ajaga peale hakata. Algselt tahtsime minna tagasi Cradle Mountainsisse ja võtta seal ette ühe pikema raja, aga kui saime teada, et seal peab enne koha broneerima (nad ei lase üle 32 inimese ühel päeval rajale.. et hoida sealset faunat ja floorat) ja et see maksab 160 dollarit, siis läks isu vähemalt esialgu ära. Mingi hetk sadas meile küll kanadalane Shawn, kes arvas ka et peaks midagi tegema. Raskeks tegi asja fakt, et auto on meil jätkuvalt mehaaniku juures. Igatahes, kuna kanadalasel oli aega ainult esmaspäevani, siis otsustasime, et läheme siia lähedale ühele väikesele saarele nimega Bruny. Mõtlesime siis plaani välja, et hääletame sadamasse ja püüame jõuda viimasele praamile. Kell oli juba palju ja midagi eriti enam planeerida ei jõudnud. Mina ja Maiks hakkasime varem minema ja Shawn ja Paula tulid mingi hetk järgi. Nemad jõudsid praamile suhteliselt viimasel hetkel. Äge asi oli see, et jalakäijatele oli praam tasuta. Igatahes teel sadamasse ja ka sadamas kinnitasid meile kõiksugused inimesed, et Brunyl on hääletamine võimatu, eriti sadamas ja eriti viimase praamiga. Seda seetõttu, et sadam ei asugi nagu kuskil.. st. seal ei ole MITTE MIDAGI. Igatahes, ma leidsin, et kuna Shawn on meist kõige osavama jutuga, siis ta peaks minema rääkima naisega, kes terve alumise autodeki peale oli ainuke, kellel oli 4 vaba kohta (seal üldse kokku ainult 7 autot oligi). Plaan oli, et ta läheb ja küsib kuhu me saaks ööseks telgid püsti lükata. Naine pakkus lahkelt, et viskab meid kuhugi telkimisplatsile ära. Nii, et see lahenes hästi, eriti arvestades seda et enne lasti maha autod ülemiselt dekilt ja meil olekski olnud võimalik hääletada ainult nende seitsme auto peale, kes alumisel dekil olid.

Kuigi tädi autoga nimetas seda kohta „karavanipargiks“, ei olnud see teps mitte seda. Mis oli tegelikult väga positiivne. Ei olnud see ei tasuline ega ka mitte liiga tsiviliseeritud. Lihtsalt mingi metsatukake mere ääres, kus on telkimine ja isegi lõkke tegemine lubatud. Kämpasime siis seal. Käisime öösel rannas pikutamas ja tähti vaatamas, eriti ilus tähistaevas oli sel ööl!

Hommikul suutsime endale skoorida kaardi (kuna äratulemisega läks nii kiireks, siis me ei teadnud Brunyst mitte midagi ja meil polnud isegi kaarti) ja mõtlesime, et läheme Adventure Bay’sse ja teeme seal ühe 3 tunnise matkaraja läbi. Hääletamine väga libedalt ei läinud, esimene auto tuli mingi poole tunni pärast ja seegi oli karavan, kes meid peale võtta ei saanud. Teine auto tuli umbes 15 minutit peale esimest ja see korjas meid ka peale. Saimegi Adventure Bay’sse. Seal aga avastasime, et see pole päris see koht, kust see rada algab ja otsustasime veel oma 3 km edasi hääletada. Me saime ühe perekonna auto peale (kes saatsid ühe oma lastest sinna taha kuuti, nagu universaalidel on) ja kanadalased ühe hipinaise peale. Hipinaine oli lahkesti nõus meie kotid enda juurde võtma, kuni me rada teeme. Tegime kõigepealt ühe tunniajase jalutuse Penguin Islandile (pingviinisaar :P) ja siis eriti enam seda pikemat ette võtta ei viitsinudki. Läksime hoopis hipinaise koju.

Hipinaise kodu oli väga hipi. Hipinaine oli jooga terapeut ja veel miljon asja. Ta kodu oli ülinunnu ja minu arust kõige hubasem ja ägedam koht terves maailmas. Tegime seal mõned õlled ja mõnusa lõunasöögi. Käisime ujumas ja rääkisime juttu. Hipinaisel olid väga tugevad veendumused kõiksuguse ebaõigluse suhtes, mis maailmas valitseb. Ja oma toidu kasvatamise. Ja elektri mitteomamise. Ja veel miljoni asja suhtes. Kuigi hipinaine nõudis tungivalt, et me sinna jääksime, otsustasime siiski edasi liikuda. Osalt seetõttu, et Maiks tahtis kalale minna ja osalt seetõttu, et hipinaise poeg ütles, et ta võib meid meie järgmisse sihtkohta ära visata. Tunnike sõitu ja olimegi oma uues peatuspaigas Jetty beachil. See oli alles äge rand! Inimesi seal põhimõtteliselt ei olnud, ainult kaks jahti seisid keset merd ja mõned inimesed sõitsid kajakkidega mere peal. See oli väga väga väga armas koht. Helehelesinine vesi ja mõnus eraldatus. Ainult possumeid oli seal natuke liiga palju, kes vist kangesti tahtsid süüa varastada. Püüdsime õhtul natuke kala ka, saime mõned cod’id (ma ei tea, mis selle kala nimi eesti keeles on, sest meil pole seda kala). Hommikul ronisime uuesti kividele kalale ja võtsime kaasa ka oma hommikusöögi. Kui ma parajasti oma viimast tomativõileiba alla kugistasin, hüüdis üks kajakiga naine midagi merelt ja me vaatasime sinnapoole. Algul ma ei saanud midagi aru, vaatasin et kaugelt mingi veepilv tuleb mööda merd. Ja siis panin pildi kokku – DELFIINID! See oli nii nunnu! Ütlesin veel Maiksule, et  nad võiks lähemale tulla.. ja nad tulidki! Mitte küll väga lähedale, aga ikkagi oli neid paremini näha. Neid oli päris palju ja nii äge oli vaadata kuidas nad 3-4 kaupa sünkroonis veest välja hüppasid. Ühed läksid vee alla ja siis teised just tulid välja. Nii kordamööda.

Mingi hetk tuli meie juurde üks kutt, kes hakkas rääkima, et ta oli ka eile seal püüdnud ja blablabla. Asi lõppes nii, et ta tõi meile oma snorgeldamisvarustuse ja sellise piigi taolise asja, millega saab vee all kalu püüda. Vot see oli alles vägev! Ma kahjuks midagi kätte ei saanud, aga Maiks sai küll! Isegi selle kala, kes ennast õhku täis puhub :P

Kui telkimisplatsile tagasi kolisime pärast oma kalastusseiklusi, avastasime et kanadalased olid lampi minema läinud. Sellele oli tegelikult eelnenud eelmisel õhtul üks huvitav seik, millest enne rääkida unustasin. Ostsime kamba peale kasti õlut ja lõpuks kui viimane õlu oli alles, sain aru, et olen saanud sealt ainult 3 õlut.. ja umbes sama palju oli saanud ka Paula. Shawn aga võttis viimase õlu endale ja pani taskusse (kuigi tal oli veel üks õlu käes). Ütlesin talle, et kuule me kõik maksime ühe palju, aga mina Paula oleme palju vähem õlut saanud kui sina ja Maiks, et sa võiksid selle õlu meile anda. Ja tema lihtsalt ignoreeris seda. Nojah siis, mis siis ikka. Igatahes, oli äärmiselt huvitav avastada, et nad olid minema läinud. Aga noh samas lahendas see ühe probleemi: see kutt Harley, kes meile snorgeldamisasju laenas, pakkus, et ta saab kaks meist peale võtta ja täitsa koju ära visata. Nii, et sellega oli meie kojumineku mure lahendatud. Sõitsimegi mõni tund hiljem koos temaga kenasti koju tagasi. Ta tuli istus veel natuke meil ja leppisime kokku, et läheme kindlasti millalgi koos kalale.

Kodus nägime ka kanadalasi ja nemad ütlesid, et ka neile pakuti küüti ja et nad kasutasid võimalust ära. Nojah, mina jätkuvalt arvan, et oleks võinud meid teavitada või vähemalt kirja jätta telki. Aga see selleks.

Nüüd oleme siis niisama puhanud. Maganud ja telekat vaadanud ja raamatut lugenud ja arvutimänge mänginud ja piipu teinud ja kakaod joonud ja suppi teinud ja sushit teinud ja palju käsitsi pesu pesnud. Viimane on äärmiselt närvesööv tegevus, eriti kui seda pidevalt tegema peab.

Auto on meil, nagu juba mainitud, jätkuvalt paranduses. Kuna peaksime saama veel garantii korras uue käigukasti, aga neil seda parajasti ei ole, siis peame ootama. Ja kuna neil mingit raha meilt tulemas ei ole, siis nad vist väga ei kiirusta ka. Kuigi üritame pidevalt närvidele käia. Tavaliselt käime häälega linnas (mis on suhteliselt lihtne siin) ja veame kottide viisi toitu koju endale. Viimane kord andis üks naine, kelle auto peale hääletasime veel meile oma telefoninumbri, et kui meil mingit tööd teha ei ole enam siin, aga tahame edasi hängida siinkandis, siis võime tema juurde minna ja aidata maja värvida ja ta juures elada.

Nüüd mõtleme, et peaks veel midagi oma puhkusega peale hakkama. Kui auto korda saame, tahame Brunyle kindlasti tagasi minna, see oli lihtsalt nii äge saar! Ja pingviinid jäid meil veel nägemata. Senikaua käime aga häälega erinevates kohtades ja loodame, et Hedi (klassiõde HG päevilt) ei tööta liiga palju ja saame temaga (ja tema autoga) maailma avastada. Lükake siis hoogsalt lund seal! Ja vaadake pilte ka!

Veel lollidekülast

Meie lollidekülas on ka kolm suuremat gruppi:

Prantslased – Erinevatel ajahetkedel 1-14 inimest. Nad olevat siin kunagi varem töötanud. Kui meie siia jaanuari alguses kolisime, siis neid siin polnud. Mingi hetk ilmusid nad kuskilt välja. Esialgu töötasid nad kuskil mujal ja lihtsalt elasid siin. Ametlikult oleks neid pidanud olema 8, aga mina loendasin neid kokku 14. Elutsesid nad siinsetes putkades, aga nende telklaager oli koguaeg mööda õue laiali. Lisaks arvasid nad, et kindlasti on väga normaalne enda telklaager Robi ja Ricky ukse ette üles panna. Ja kui ma ütlen ukse ette, siis ma mõtlen ka ikka ukse ette. Näiteks meeter uksest või nii. Ühel hetkel, kui siin enam mitte midagi muud peale prantslaste näha ei olnud, tuli kuskilt jutt, et Rob olevat põhikutile kaebamas käinud ja nüüd tohivad siin elada vaid need, kes üüri maksavad.. kokku 8 prantslast (haha, me küll üüri ei maksa). Prantslased ei räägi inglise keelt. Nad ei korista enda järelt. Ja neil on kõigest absoluutselt pohhui. Nad ei tundu kellelegi meeldivat, ka põhikutile mitte. Mingil hetkel said 5 prantslast ka meile tööle. Umbes samal ajal haihtusid siit need 3 prantslast, kes tööle ei saanud. Ja nüüdseks vist haihtusid nad kõik. Või läksid lihtsalt kuhugi puhkama. Loodame esimest. VÄGA.

Kanadalased – see grupp koosneb kahest kanadalasest ja ühest.. prantslasest. Nemad ilmusid oma telklaagriga siia umbes 2 nädalat tagasi ja tulid ka meile tööle. Esialgu vaatasime, et issand kui koledad inimesed. Siis vaatasime, et issand kui toredad inimesed. Ja nüüd ma ei oska enam midagi arvata, kuna nädalavahetusel oli meil nendega üks huvitav vahejuhtum. Millest räägin kunagi hiljem.

Shawn – kanadalane, kes näeb välja nagu Orlando Bloom. Orlando on vaieldamatult kõigi sõber. Ta tundub esmapilgul väga sõbralik ja siiras ja tore aga praegu ma kahtlustan, et ta on kõigiga just seepärast selline, et võib-olla läheb tal neid inimesi kunagi vaja.

Paula – kanadalane, kes näeb välja nagu.. ei taha öelda koledaid sõnu ühegi inimese kohta. Kui temaga rääkida, siis tundub ta täiesti mõistlik inimene ja seepärast ei saa ma kohe üldse aru, miks ta selline välja näeb. Ma ei tea.. ma vist pole kunagi kedagi sellist näinud.

Pascal – prantslane, kes hängib kanadalastega ja seepärast kutsume ka teda kanadalaseks. Ta on natuke ülbe ja imelik ja üritab algusest peale täiega rottida, et ise millegi eest maksma ei peaks.

Lehmad – kolmest grupist kõige normaalsemad. Vahepeal küll trügivad täiega maja ette ja situvad kõikjale ja käivad end vastu meie maja seinu sügamas (see kostab väga imelikult). Vaatamata sellele on nad siiski võrdlemisi tagasihoidlikud ja toredad.

Lollideküla* inimesed

*Lollideküla – mitte, et kõik siin lollakad oleks. Oh ei, nad on lihtsalt kõik omamoodi kiiksuga. Ja kuna selle koha nimi siin tegelikult on Lollara, siis sama hästi võiks see olla Lollala või Loll-Ala või lihtsalt Lollideküla.

Robert aka Rob aka Robbie aka Dad – arvatavasti kõige esimene inimene, keda lollidekülla tulles kohtad. Väga silmapaistev tegelane, kes tahab absoluutselt igas olukorras peaosas olla. Üliaktiivne – vähemalt üritab näida. Rob on 53 aastane, väga peenike vanamees, kellel igal vabal hetkel on ikka ja jälle õlu näpus. Rob on siinmail elanud juba 11 aastat ja terve aeg siinses farmis töötanud. Enne seda töötas Rob 22 aastat õhuväes. Armastab tihti rääkida sellest, kuidas ta tegelikult on viimase viie aasta jooksul kolm korda töölt ära tulnud aga igal korral on põhikutt talle ukse taha tulnud ja ta uuesti tööle palunud. Üldse armastab Rob rääkida väga tihti üle lugusid, mida ta juba vähemalt 25 korda rääkinud on. Kuna meil hakkab see juba vaikselt üle viskama, siis tihtipeale lõpetame tema lood tema eest ise, et ta ka ükskord aru saaks, et ta on seda kõike juba rääkinud. Robile meeldib väga hoobelda – küll sellega, et kõik backpackerid on talle alati lahkudes kingitusi jätnud, küll sellega, et tegelikult teab tema farmipidamisest kõike ja ka näiteks sellega, et just tema on tegelikult parim sõber meie põhikutt Andrew’ga. Rob on ka dj – ta laseb meile oma uhkest cd-makist muudkui ühe Meat Loafi albumi teise otsa. Ükskõik millest parajasti jutt, Rob teab enda arvates alati kõigest kõike (ka Eesti majanduslikust olukorrast, vaatamata sellele, et tal ei olnud varem sellest riigist õrna aimugi). Kui Rob natuke rohkem õlut joob, on temaga rääkimine võimatu – ta armastab monolooge pidada ja isegi kui püüad midagi sekka öelda, siis lämmatatakse su lause juba umbes teise sõna juures. Rob väidab, et kõik teised backpackerid on teda alati „dadiks“ ehk siis isaks kutsunud. ME keeldume seda tegemast ja siis ta solvub natuke. Peale selle on Rob vahel natuke rohkem kui lihtsalt kahtlane – meile rääkis ta, et ta poeg elab Darwinis, aga põhikutile, et Lõuna-Austraalias.. see vahe on mingi 3000 kilomeetrit. Tegelikult on Rob ka väga abivalmis ja sõbralik ning tema gängis tuleb alati käpp sees hoida, see tuleb siinmail väga kasuks. Lihtsalt, liigne agarus on ogarus, eksole?

Lionel – Lionel on natuke vähem silmapaistev vanamees, aga siiski piisavalt silmapaistev, et temast rääkida. Praeguse seisuga on ta minu siinsete vanameeste top 10s esimesel kohal. Lionel on väga konkreetne kutt – kui talle midagi ei meeldi, siis nii ta ka ütleb. Eriti ei meeldi Lionelile, kui inimesed ei saa inglise keelest aru, siis ta karjub nende peale ühte ja sama lauset nii kaua kuni nad aru saavad. Lionel töötab samuti farmis, kuigi tegelikult on ta juba pensionieas. Lionel armastab öelda, et tema ei tööta põhikuti jaoks, vaid enda jaoks, sest tema käib siis tööl kui ise tahab. Varem oli Lionel mehaanik, aga autod läksid nii keeruliseks ära, et ta ei jõudnud enam sammu pidada. Tegelikult Lionel siin ei ela, lihtsalt ta on igal õhtul platsis, et teha Robi gängiga mõned õlled. Kui küpsetada ilusaid, maitsvaid ja väga hästi lõhnavaid pirukaid ja saiakesi ja neid gängile pakkuda, siis Lionel keeldub viisakalt, sest ta ei taha oma õlut ära rikkuda. Iga kord kui Lionel näeb mind kuskil üksinda, siis ta küsib Maiksu kohta: „hey, where’s the big boss?“. Lionelil on ka poeg Darrel, kes temaga kaasas hängib ja kellest kahjuks ei saa pikemalt rääkida, sest ta oli autoõnnetuses mõnda aega tagasi ja ta ei saa mitte midagi aru ja teised ei saa temast mitte midagi aru. Kuigi kurjad keeled räägivad, et ta tegelt lihtsalt mängib lolli. Mulle meeldib Lionel, sest ta ei tao koguaeg rusikaga vastu rinda ja ei kire endale kiidulaulu, nagu Rob armastab teha. Olles näinud kui konkreetne võib Lionel olla teiste inimestega, siis on väga tore, kui ta meie käest käib ikka küsimas, et kuidas autoga läheb ja muud sellist. Lionel on praegu juba neljandat päeva haiglas ja kõik on natuke mures tema pärast, sest keegi ei tea täpselt mis toimub. Ja ei saa nagu ta pojalt ka küsida..

Calvin – Calvin on kutt, keda varemalt teate ehk Individualisti nime all. Calvin on juba natuke vanem mees (65) ja tema enam farmis ei tööta. Ta ikka ei liigu väga hästi ja on üldse siuke.. põduravõitu. Aga ega see ei takistanud tal siis õlle kulistada koos teistega. Kuni eelmise oktoobrini, kui talle tehti mingi operatsioon ja pärast mida tal enam vägijooki manustada pole lubatud. Nüüd limpsib Calvin pudelite viisi mingit rohelist sidrunijooki. Ei tea mina, on see sellest sidrunijoogist või mõnest muust asjast, aga miski on Calvini ajud vahepeal natuke pehmeks teinud. Muidu ta tundub täitsa selge mõistuse juures olevat, aga üks päev ta küsis meie käest, et kas me mäletame kui ta veel paks oli. Et see olevat olnud enne seda operatsiooni oktoobris. Hmm, ei oskagi nagu midagi vastata sellise asja peale.. „Kulla Calvin, me oleme siin ainult kolm nädalat olnud.“ ??? Calvinil on koer PJ, kes on kõigiga suur sõber. Ma ka teesklen, et olen temaga sõber, aga tegelt on ta ikka maruväga rotinäoga ja üldsegi, ma pole väga koerainimene. Lisaks on Calvinil kastmisvoolik ja muruniiduk ja reha ja labidas ja ta ikka üritab oma majaesist korras hoida.. mis kahjuks ei paista mitte ühestki otsast välja. Kahju on kohe, sest tõesti, mitte mingit muutust ei ole näha. Ei saa ju nagu tühja koha pealt öelda ka talle, et õu Calvin, nii ilus muru sul!

Ricky – et keegi asjast valesti aru ei saaks, ütlen kohe ära, et Ricky Robi gängi ei kuulu. Ricky on küll Robi kõige lähem naaber, aga mingil põhjusel nad vihkavad üksteist. Rob ikka imiteerib Ricky ukse poole tulistamist ja Ricky ei taha kunagi välja tulla kui Rob maja ees istub. Vaene Ricky, sest Rob istub koguaeg oma gängiga maja ees. Neile on lausa täpselt Ricky ukse kõrval diivan, kus nad hängivad. Ricky ei töötagi kuskil, nii et ma ei tea millest ta elab. Ja kuna ta kunagi kodust eriti välja ei pääse, siis ma ei tea tast üldse eriti midagi. Kui Robi läheduses ei ole, siis Ricky aktiveerub. Tahab kõigiga juttu rääkida ja ka oma kodust muusikat lasta. Ricky mõtleb, et kõik välismaalased on vist lollakad ja siis kui ta meiega räägib siis ta teeb seda alati liigutustega. Eile ta üritas kanadalasele selgitada (kelle emakeel on ka inglise keel), mismoodi purjetamine käib. Näitas kätega paati ja tegi tuule häält ja nii. Ükskord tuli Ricky meile õlledega ukse taha ja tahtis külla tulla. Korrutas muudkui ühte lauset „te olete kenad inimesed“. Õnneks ma olin juba voodis ja nii saime öelda, et läheme just magama. Ricky on väga kahtlane, ma kahtlustan, et tal on väike uhhuu pööningul.

Kunagi saate teada ka meie küla gruppliikmetest ehk siis neist kes alati karjaga liiguvad..