Vabariigi aastapäev ei piirdunud tegelikult ainult liputseremooniaga Hobartis. Käisime ka Mt. Field’i nimelises rahvuspargis, kus pidavata olema ilusad kosed. Olidki ilusad, üks kohe päris kõrge, aga kahjuks oli nii palju puid ees, et suurt midagi ei näinud. Kahju oli ka sellest, et kuna praegu ikkagi suvi ja suht kuiv aeg, siis vett nendes koskedes on üpris vähe. Aga tegelikult oli tore metsas hiigelsõnajalgade vahel jalutada ja koskesid vaadata. Plaanisime minna ka ühe järve äärde jalutama, aga kui kohale jõudsime, näitas auto termomeeter, et välja on 11 kraadi sooja ja kuna meil olid kõigil ikka väga suvised riided seljas, siis piirdusime väikese jalutuskäiguga järveni ja tagasi. Jalutuskäik ümber järve oleks võtnud tunnikese ja selle ajaga oleks me vähemalt kringliks külmunud. Kui mitte rohkem.

Õhtul tulime Hedi juurde ja kokkasime süüa. Rääkisime niisama juttu ja olime toredad. Hommikul läks Hedi tööle ja meie Maiksuga magasime mõnusalt kaua. Kui üles ärkasime, hakkasime plaane tegema. Esialgu plaanisime botaanikaaeda minna ja siis ehk kajakkidega sõitma. Kui bussiga linna sõitsime, siis leidis Maiks, et botaanikaaed on natuke liiga kaugel ja et käime parem poodides ringi. Käisime Subway’s söömas ja töllerdasime siis niisama mööda linna. Pärastlõunal pikutasime Salamancal ühes pargis ja jõime vaikselt õlut. Ühel heal hetkel tuli võttis Hedi meid peale ja sõitsime Sandy Baysse, kus meil olid reserveeritud kohad kajakituurile. Kajakituur oli oma hinna kohta igav ja mage ja mõttetu. Ei meeldinud ta meile kellelegi, giidid olid saamatud ja kohad, kuhu nad meid viisid, olid ka mingid täiesti ajuvabad, kus mitte midagi vaadata ei olnud. Ainuke positiivne külg oli see, et kajaki endaga sõitmine oli tore.

Õhtul jälle olime niisama, sõime ja vaatasime telksu ja rääkisime juttu. Hommikul ärkasin ma mingil kummalisel kombel juba 7 ajal üles. Maiks magab ikka veel, aga kui ta üles ärkab, siis teeme mingid põnevad plaanid tänaseks.