Laupäeval käisime Hobartis Salamanca turul. Kui ma esimest korda Salamancal käisin, siis ma ei saanud aru, millest selline haip ja reklaam, üks täiesti tavaline turg ju. Aga nüüd, teisel korral, mulle täitsa meeldis.

Salamancal müüakse nii palju ilusaid kleite ja seelikuid, et nendes riidetelkides mul koguaeg silm puhkab. Veel toredam on aga see, et nii palju on ka ilusaid ja elegantseid naisi, kes neid kleite ja seelikuid seal kannavad. Endale üllatuseks avastasin, et päris suur osa Salamanca müüjatest on sellised toredad segud hipitädidest ja mustlastädidest: pikad maani kleidid, pearätid, hiiglaslikud kõrvarõngad ja palju-palju käevõrusid. Neid ei ole seal palju, aga mõningaid ikka kohtab. Lisaks omavad nad koguaeg sellist salapärast, vandeseltslaslikku laia naeratust, nagu meil oleks omavahel mingi suur saladus jagada, millest tõesti maailmas ainult meie kaks teame. Kui ma selle peale seal turul mõtlesin, siis tegelikult ehmatasin päris korralikult, kui üks väga kena tumedanahaline naine mulle veel silma ka pilgutas. Täpselt nagu teades, mida ma mõtlen.

Lõhn, mis Salamancal hõljub, on nii mõnus segu kõiksugustest erinevatest asjadest. Viirukitest, lõhnaküünaldest, looduslikest kosmeetikatoodetest ja toitudest: juurviljadest, puuviljadest, värsketest marjadest, vürtsidest ja kahjuks natuke sekka ka praevorsti ja friikartuli lõhna.  Aga sellisest putkast möödudes võib alati millelegi muule keskenduda.

Ja need helid Salamancal! Terve Salamanca peale on enamasti ikka oma 3-5 tänavamuusikut. Kes mängib didgeridood ja trummi, kes parmupilli, kes laulab niisama kitarri saatel jne. Minu isiklik lemmik on viimasest Salamancast, kui jäime päris lõpuni, kui kõik oma putkasid juba kokku pakkisid. Üks noor tüdruk, kes puhastas oma kookide ja šokolaadide külmletti, lihtsalt hakkas laulma üle platsi. Vot see oli armas. Ja didgeridoo ja trummide ja kitarriga mees meeldib mulle ka väga.

Mulle meeldivad Salamanca kasutatud raamatute letid. Nii mõnus on nende lettide ümber uidata ja vaadata neid raamatuid ja lugeda nende lühikirjeldusi ja mõelda, millist ma tahaksin lugeda.

Ja veel meeldib mulle üks vana habemik, kelle ilus must koer on mingi suvalise köie otsa seotud ja kes käib ringi, seest õõnes kepp käes. Ma ei tea, kas see on ka didgeridoo, sest see ei näe väga sedamoodi välja. Aga samas, maha ta seda keppi naljalt ei pane (kui siis ainult enda jala peale), nii et võib-olla on tõesti tegemist muusikariistaga.

Muidugi ei ole Salamanca mingi muinasjutumaa, kus kõik on ideaalne. Seal müüakse väga palju ka mingeid suveniire: teesärke, postkaarte. Mõni isegi üritab sulle midagi konkreetselt pähe määrida. Ja hamburgeriputkad on nõmedad.

Ma arvan, et kõik ei näegi Salamancas seda, mida mina seal sel laupäeval nägin. Ma ei näinud ju ka seda esimesel korral. Ja ei näe võib-olla ka järgmisel. Ma arvan, et see oleneb täpselt sellest, millises meeleolus sa oled. Sellel laupäeval oli mul täpselt selline uitamise tuju, kus ma ei tahtnud üldse süveneda müüdavatesse asjadesse, vaid lihtsalt niisama ringi vaadata. Salamancal peab oskama rämpsust kõrvale vaadata. Siis on seal mööönuzz.

Jalutasime veel niisama linnas ringi, ostsime mingit pudi-padi. Päris mõnus oli, isegi Maiks ütles, et talle meeldis linnas uidata ja mööda poode käia. See oli üks ütlemata vägev jalutuskäik. Ja nii lihtsalt saime häälega linna ja koju tagasi ka.