Kuta-Jakarta-Ho Chi Minh City

Veetsime oma viimased Kuta päevad võrdlemisi rahulikult: vaatasime niisama ringi ja puhkasime. Ühel päeval võtsime rolleri ka ja sõitsime natuke ringi. Liiklus Kutas hirmutab mind jätkuvalt, nii et olin suht krampis koguaeg ja ei tahtnud eriti palju ringi sõita. Ühe korra Maiks mõtles, et sõidab läbi sopaloigu ka. Sõitiski. Sopaloigu põhjas oli suur auk. Ja siis roller tegi vänta-vänta ja mina tegin pänta-pänta ja rippusin natuke seal rolleri külje peal, küüned Maiksule külgedesse surutud

Kuta on ikka nii teistmoodi, kui kogu ülejäänud Bali. Kui keegi teist peaks kunagi Balile sattuma, siis soovitan Kuta lihtsalt korra üle vaadata. Ja kiiresti edasi liikuda. Sest tõesti, ainukesed keda seal vaadata on, oleme meie ise – turistid. Kuigi ma ei pea ennast turistiks :D

Viimastel päevadel käisin natuke rohkem poodides ja tahtsin endale veidi riideid osta. Seejuures täheldasin veel mõningaid asju, mida varem ei märganudki. Esiteks, kuna poed on väga kaua lahti (õhtul kümne või üheteistkümneni), siis müüjad on pidevalt väga väsinud. Selleks on neil kuskil poe nurgas laua all või seina ääres väike tekk või madrats maas ja vähe vaiksemal ajal panevad nad seal täitsa ametlikult silma kinni. Olen mitmel korral poemüüja kogemata üles ajanud ja ühe korra peaaegu peale astunud. Paljud poemüüjad (ja ka baaritöötajad) elavad muide neis samades poodides-baarides. Elavad nad siis nii öelda „tagaruumis“, mis on selline 3×3 meetrit ruum, kuhu on kuhjatud kokku kõik võimalikud riided, nõud, telekas ja vahel ka voodi. Mõnikord lihtsalt madrats.

Üks väga kummaline tähelepanek on see, et kohalikud inimesed tahavad millegi pärast pakse riideid kanda. Ma usun, et meie Balil oleku aja jooksul ei langenud temperatuur mitte kunagi alla 25 kraadi. Ja siinkohal pean ma silmas neid paari vihmast ilma. Usun, et enamasti oli temperatuur isegi üle 30. Ja ikka ja jälle nägin kohalikke JOPEDEGA. Ühe korra nägime restoranis kuidas kolmel töötajal vahetus lõppes ja uued kolm tulid asemele. Tööpäeva lõpetanud neiud vahetasid siis kõik oma tööseelikud teksapükste vastu, tõmbasid joped selga ja hüppasid oma rollerite selga. Ma tunnen, et ma peaks olema nupust ikka täiesti nikastanud, et siinses kliimas endale jopet selga panna. Ja kohalikud reaalselt kannavadki pikki teksapükse koguaeg.

Reede õhtul läksime siis lennujaama, et lennata edasi Jakartasse. Kõik sujus nagu nagu Balil ikka, aeglaselt.. Bali lennujaam on suht näkane koht muide. Igatahes, kui Aasias lennukipileteid osta, siis märkab pea alati kui suured on siinkandis lennujaama maksud. Näiteks on täiesti võimalik, et lennukipilet maksab 25 USA dollarit ja maksud on veel teine 25 dollarit. Eeldaksin, et selle 25 dollariga saab nüüd ehk kõik kaetud. Aga oh ei, Balil käivad lood nimelt niimoodi:

1) pagasi ja inimeste turvakontroll

2) check in ja pagasi ära andmine

3) mingi lett kus tädi paneb lennukipileti külge mingi rippuva kleepeka (isegi ei vaata lennukipiletit ega tee mitte midagi, lihtsalt paneb kleepeka) ja küsib selle eest 30 000 ruupiat TEENUSTASU

4) viis meetrit edasi tõmbab mingi järgmine vend selle kleepeka katki

5) Käsipagasi turvakontroll

6) lennukisse minek

Kui keegi oskab mulle öelda, miks need punkt 3 ja 4 seal vahel on, siis lasku käia – olen väga põnevil.

Lendasime siis Jakartasse. Meil oli broneeritud hotell lennujaama lähedale, kuna pidime kohe järgmisel päeval edasi lendama. Antud hotellil on shuttle bus, mis teoorias peaks sulle lennujaama järgi tulema ja pärast ära ka viima. Noh, helistasime siis hotelli. Tädi ei saanud mitte midagi aru inglise keelest ja suutis ainult „yes, yes“ öelda. Pika jauramise peale sai telefonil krediit otsa. Kell oli mingi 10-11 kanti õhtul ja väljas oli pime ja lennujaam hakkas suht vaikseks jääma, kuna tegemist oli siseriikliku lennujaamaga ja seal vist väga palju liiklust öösel ei toimu. Nägime siis läbi klaasi, et sees on mingi putka, kus peal telefoni märk. Küsisime turvameestelt õues, et kas saame kuskilt helistada ja kõik näitasid sinna putka poole. No selge, läbisin siis taaskord turvakontrolli, et selle „putkani“ jõuda. (Kuna Maiksul oli pagas, siis tema sisse ei saanudki) Tegemist oli täiesti tavalise POSTIGA, mille peal telefoni PILT. Tegin mitu tiiru ümber posti. Ei olnud telefoni. Vaatasin igale poole. Ei olnud telefoni. Aru ma ei saa, mis kuradi tüng see oli. Läksin siis õue tagasi. Kohe kui terminali piiretest välja saime ründasid tavapärased šaakal-taksojuhid. Uurisime, et kust me helistada või krediiti laadida saaks. Keegi ei teadnud midagi. Uurisime, et palju takso hotelli maksab ja keegi ei olnud nõus taksomeetriga sõitma, pakkusid mingit oma (kallimat) hinda. Hiljem saime teada miks nad sõitma ei olnud nõus. Meie hotell asub Jakarta kesklinnaga võrreldes lennujaamale nii lähedal, et nad ei teeni meie pealt peaaegu mitte midagi. Lõpuks saime teada, et peaksime lennujaamasisese shuttle busiga saama sõita rahvusvahelisse terminali ja seal ehk telefonile krediiti laadida. Sõitsime siis teise terminali, kus otseloomulikult krediiti laadida ei saanud. Aga seal olid telefoniputkad. Proovisime umbes viis korda helistada, iga kord lõppes see täpselt ühtemoodi – tädi ei saanud mitte midagi aru ja pani toru ära. Klienditeenindus missugune :P Läksime siis õue ja mõtlesime, et võtame takso. Hakkasime juba hinna üle tingima, kui tuli üks turvamees ja küsis, kuhu me minna tahame. Kui ütlesime oma hotelli nime, ütles ta kohe, et ärge taksot küll võtke, ma helistan neile, nad tulevad teile järgi. Nii saigi tehtud ja 15 minuti pärast oligi meie kauaoodatud buss ees. Hotell oli nagu ikka: fuajee ja esimene korrus ilusti renoveeritud ja väga peen, tuba aga üks ilgemast ilgem sitanikerdis. Otsisime veel kohalikust getost süüa, aga kuna see tundus suhteliselt ohtlik ettevõtmine, siis võtsime lihtsalt kiirelt küpsiseid ja läksime magama ära.

Ainuke hea asi selle hotelli juures oli see, et check-out oli neil alles kell üks. Nii et saime hommikul veel mõnusalt lebotada ja telekat vaadata. Kella ühest lasime ennast tagasi lennujaama viia, et edasi Ho Chi Minh Citysse (või siis vana nimega Saigoni) Vietnamisse lennata. Jakarta lennujaamas oli kõik nii nagu ennegi, ainult kleepsutädi ja rebimisonu puudusid. See aga ei tähenda, et meil teenustasu maksta ei tulnud. Kleepsu pani pileti peale check-ini tädi ja sel korral oli teenustasu 150 000 ruupiat inimese kohta. Ma tõesti ei saa aru, kust nad sellised utoopilised summad ja teenused võtavad.

Mõned tunnid hiljem maandusime juba Vietnamis. Lennujaam oli ilus, puhas ja igati korralik. Kõik protseduurid (viisa, pagas jne) sujusid väga lihtsalt ja kiiresti. Kha Le, meie couchsurfingu tuttav, oli koos oma sõbranna Le Thanhiga meile vastu tulnud ja sõitsimegi nende rollerite tagaismetel läbi hullumeelse Saigoni Kha juurde koju. See on ääretult mõnus tunne, kui maandud täiesti uues riigis ja juba lennujaamas on keegi sind ootamas.

Kha on meditsiiniüliõpilane ja ta elab koos oma vanematega. Tulevikku silmas pidades on Kha vanemad aga talle juba eraldi maja (või korteri või ma ei teagi kuidas sellele läheneda) valmis ostnud. Ei teagi, miks Kha seal elada ei taha (julgen ainult arvata). Nii seisab maja lihtsalt tühjalt (sõna otseses mõttes – seal ei ole suurt midagi sees) ja on couchsurferite päralt. Nagu pea kogu arhitektuur Ho Chi Minhis, on ka Kha maja Prantsuse mõjutustega. Selline kitsas ja kõrge, igal korrusel enam-vähem üks tuba. Majal on kolm korrust pluss väga äge katus. Kui mul selline maja oleks, siis teeksin esimese asjana katusele mingi mõnusa lebokoha :)

Kha juures oli natuke ka teisi couchsurfereid. Oli Laurent, kes on Kanada prantslane, aga elab Hong Kongis. Oli Wei Png Ng, kes on pärit Singapurist, aga õpib Brisbane’is, Austraalias ja on hetkel vahetusaastal Hong Kongis. Ja oli veel Galvis, kes esitleb end kui leedukat, tegelikult omab Kanada ja Ameerika passe ja elab Chicagos. Leedus on käinud ühe korra elus ja tema emakeel on inglise keel. Julgen arvata, et ma olen sama palju mongol, kui tema leedukas. Või noh, ta vist on natuke (ainult natuke) rohkem leedukas (kui ma mongol), sest väidetavalt ta saab leedu keelest aru. Õhtul käisime sõime veel natuke kohalikku värki kuskil tänava ääres ja ajasime niisama juttu. Alati on tore kohata teisi rändureid!

3 thoughts on “Kuta-Jakarta-Ho Chi Minh City

  1. Eveli says:

    Nad nagunii pole jõudnud veel sinna posti külge telefoni osta, seepärast teenustasu peate alati maksma, nad koguvad raha telefoni ostuks.

  2. Marje ja teised says:

    Ei see on selleks, et leevendada tööpuudust. Indias sma lugu, ainult seal on sõjavägi või piirivalve niimoodi ametis, et kolm meest loevad su dokumente, millest nad niikuinii aru ei saa- teevad tähtsat nägu. Aga tollimees muide rääkis inglise keelt ja üsna hästi.

  3. elkspelks says:

    julgen arvata, et pigem on tegemist ikkagi inimeste nöörimisega ja raha teenimisega.. sest see summa 150 000 ruupiat on umbes 20 dollarit. Kui üle 50% elanike “päevaraha”, millega nad elavad on alla 2 dollari, siis julgen arvata et 20 dollarit on väga suur raha seal riigis niisama teenustasuks võtta. Ja lennupiletiga koos maksame juba niigi 25 dollarit lennujaamamakse.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s