Teisipäeva hommikul lahkusime Saigonist. Mina Kha rolleril ja Maiks mototaksol, sõitsime bussijaama, kust pidime edasi sõitma uude bussijaama, kust omakorda pidime edasi sõitma Can Thosse. Sõit läbi linna kestis päris pikalt, oma pool tundi kindlasti. Mõnus oli kulgeda läbi erinevate linna osade, näha uut ja vana, ilusat ja koledat, puhast ja räpast. Esimesse bussijaama jõudes, saime teada, et neil ei ole elektrit ja tänu sellele ei ole neil võimalik meile piletit müüa. Pidime sõitma teise bussijaama, kust oleks võimalik osta bussipiletit Can Thosse. Sõit bussijaamade vahel oli omakorda pool tundi. Jõudes siis uude, suuremasse bussijaama, ootas meid ees üllatus. Kuna igalpool reisiraamatutes ja internetis räägitakse sellest bussijaamast ja sealt väljuvatest bussidest kui ühest populaarsemast viisist Saigonist välja sõita, siis arvasime, et tegemist on sellise vähe läänelikuma koha, kus võiks ka teisi rändureid kohata. Oh üllatust, olime taaskord ainukesed valged inimesed, ainukesed seljakotiinimesed, ainukesed rändurid. Inimesed vaatasid meid naljakalt ja üks tädi tuli ja rääkis minuga pikalt vietnami keeles. Vaatas silma ja rääkis. Siis jäi vait ja vaatas niisama pikalt silma. Lõpuks näpistas mind põsest. Mul hakkas juba natukene hirmus. Ostsime siis lõpuks piletid Can Thosse ja jäime oma bussi väljumist ootama.

Kell 10 läkski meie buss, enne seda jõudsime oma 20 minutit bussis istuda. Millegipärast bussi väljumist ootavad inimesed bussis vahetusid pidevalt. Osad läksid ära ja uued tulid asemele. Osad lihtsalt vahetasid kohti. Ja terve see aeg käis suht tihe kisa ja karjumine. Bussijuht oli vahepeal tige mingite inimeste peale  ja kõik muudkui vaatasid neid kahte üksikut kohta, mis minu ja Maiksu kõrval olid. Lõpuks istusid sinna kaks vanemat meest. Algul ei tahtnud sinna millegipärast keegi istuda. Samas on sellistel hetkedel vahel ka hea meel, et meie vietnami keelt ei räägi ja et nemad inglise keelt ei räägi. Mõnikord on lihtsalt parem mitte teada, milles probleem on. Istusime seal oma nukrate nägudega ja ootasime, et algaks pikk ja kohutav bussisõit Can Thosse. Olime varem kuulnud, et bussisõit Kagu-Aasias võib üks kohutav ettevõtmine olla ja meie marsruudi kohta öeldi ka, et see võib kesta 4-7 tundi. Ostsime kaasa saia ja vett ja lootsime, et kõht väga tühjaks ei lähe. Lõppkokkuvõttes magasime pool teed, vahepeal oli väike wc- ja söögipaus (kus sai osta söögiks absoluutselt kõike) ja ülejäänud pool teed vaatasime aknast välja. Teed olid võrdlemisi heas korras, buss suhteliselt puhas ja õhukonditsioneer töötas täiesti normaalselt. Kolm ja pool tundi hiljem jõudsimegi täiesti valutult Can Thosse.

Can Thos ründasid meid muidugi taksojuhid. Võtsime väikese mõttepausi ja üritasime Lonely Planetist mingit hotelli välja valida, kuhu alustuseks takso võtta. Valisime siis ühe välja ja võtsime takso. Arvasime, et niikuinii on see hotell täis (kuna ta on Lonely Planetis) või on hinnad ammu kolmekordistunud (kuna ta on Lonely Planetis), aga teadsime juba vanast kogemusest, et kui lasta ennast alustuseks ühte neist LP soovitatud hotellidesse viia, siis leiab sealt lähedalt enamasti veel teisi sarnaseid, mille hind veel lakke ei ole tõusnud. Kuigi hotellil oli väljas silt, et toad on täis, otsustasime siiski küsida. Tegelikult oli neil vabu tube päris palju ja ma arvan, et nad ise ei tea, mida tähendab nende silt „full room“. Meie üllatuseks anti meile kohe kahe toa võtmed pihku ja saadeti vaatama. Meie veel suuremaks üllatuseks olid mõlemad need toad paremas seisukorras kui ükskõik milline teine tuba, mida rentisime Indoneesias. Ja meie kõige suuremaks üllatuseks olid need toad odavamad, kui meie tavalised toad Indoneesias. Loomulikult võtsime siis ühe :) Indoneesias kipub asi olema umbes nii, et kui tuba külalistemajas koos „laeventilaatoriga“ (ma ei oska seda eesti keeles öelda, „fan“ on see tiivik mis laes keerleb :P) maksab näiteks 100 000 ruupiat, siis õhukonditsioneeri eest täpselt samas toas tuleb välja käia kohe topeltsumma, vahel ka peaaegu kolmekordne. Siin oli aga fani ja ACi (õhukonditsioneer) hinnavahe pea olematu. Lisaks saime veel teleka ja külmkapi ja kõige parem asja juures oli siiski toa puhtus, mis ei tundu Kagu-Aasias alati esmaoluline olevat. Ja maksime selle eest vähem, kui Indoneesias maksime faniga toa eest, kus hallitas ja haises ja oli mitte väga turvaline olla. Nüüd naudime seda tuba siin ja ei taha üldse ära minna :D

Can Tho ise on suurim linn Mekongi deltas. Mekong on jõgi, mis on oma 4180 kilomeetriga pikkuselt 12. jõgi maailmas ja mis saab alguse Jifu mäestikust Tiibetist. Umbes pool Mekongi kogupikkusest asub Hiinas, kuid ta voolab ka läbi Myanmari, Laose, Tai, Kambodža. Vietnamis hargneb Mekong juba paljudeks suuremateks ja väiksemateks jõgedeks ja kanaliteks, moodustades Mekongi delta, mis on Vietnami üks tihedamini asustatud alasid. Mekongil on erinevates keeltes palju nimesid, aga pea alati tähendab tema nimi tõlkes „kõikide jõgede ema“ või vähemalt midagi sinnakanti. Can Tho asub Mekongi haru Bassaci ääres ja siin käib tõesti kogu elu jõe ääres. Jõgi annab ja võtab kõik.