kohustuslik Ho Chi Minh

Hommikul käis Kha koolis ja meie kõik magasime mesimagusat und. Umbes kümne ajal ärkasime kõik järgemööda üles ja kella üheteistkümne ajal tuli ka Kha. Otsustasime minna linna ja natuke ringi vaadata.

Bussisõit linna kujunes äärmiselt põnevaks. Bussid Saigonis ei jää nimelt seisma. Nad võtavad ainult hoo maha ja sõidavad teosammul – reisisaatja põhimõtteliselt tõmbab inimesed hoopealt bussi ja ise kisab samal ajal täiesti kõrist vietnami keeles. Lisaks sellele, et bussisõit juba iseenesest kerge adrenaliinilaksu annab, on päris hirmus vaadata ka seda, kuidas bussijuht ei näi absoluutselt hoolivat, kas temaga samal teel liiklevad rollerijuhid pärast temaga kohtumist ka ellu jäävad. Bussijuht sõidab rolleritele tagant nii lähedale kui vähegi võimalik ja laseb vähemalt kümme korda signaali, lisaks keerab ta rolleritele täpselt niimoodi ette nagu ta ise tahab ja kui bussil on vaja tee äärde tõmmata ja seisma jääda, siis teda ei huvita, et bussi ja kõnnitee vahele jääb oma kümme rollerit. Ta lihtsalt tõmbab tee äärde ja rollerid vaadaku ise, kuidas eest ära saavad.

Linna jõudes hakkas vaikselt selguma, et Kha on sündinud turistigiid ja ta lausa naudib seda, kui saab erinevaid couchsurfereid ühe maja juurest teise maja juurde vedada. Sekka veel mõned toredad kujud ja pildid terve riigi suurest isast Ho Chi Minhist.

Käisime ka postkontoris, mis millegipärast on loetud Saigoni vaatamisväärsuste hulka. Lõpuks ütles Kha meile postkontoris, et praegu on meil planeeritud siin istumine (me ei teinud seal mitte midagi) ja et alles 15 minuti pärast tehakse presidendipalee lahti ja kui oleme seal ära käinud, siis juhul kui jääb aega üle, lähme veel sõjamuuseumi ka. Võtsin nõuks sekkuda, sest ma tahan ikka natuke ise ka sõna sekka öelda millele oma aega ja raha raiskan. Ühesõnaga käisime presidendipaleest niisama mööda ja läksime otse sõjamuuseumi.

Sõjamuuseu tekitas väga segaseid tundeid ja jättis natuke halva maitse suhu. Kogu asja point oli näidata kõigile „vaadake mis Ameerika meiega tegi“. Ma nõustun täielikult, et sõda on üks kole asi ja väga paljud inimesed kannatasid selle all. Aga pühendada terve muuseum vigaste inimeste piltidele.. see on natuke üle piiri. Terve muuseum oli sõna otseses mõttes täis pilte, kus peal käte ja jalgadeta inimesed. Ja samal ajal veel Kha oma küsimustega „noh, mis te arvate.. eks ole kole?“ Meil ei jäänud muidugi muud üle, kui nõustuda. Ma ei hakanud ütlema, et Euroopast on ka ju mitmeid sõdu üle käinud, aga keegi ei tee muuseumit lihtsalt selleks, et teise peale näpuga näidata. Keegi ei riputa üles põlenud laipade pilte ja ei pane purki sündimata laste väärastunud kehasid. Ajalugu on ajalugu ja mis teha, shit happens.. to everyone.

Järgmiseks peatuseks oli coffeeshop. Millegipärast pidime taksoga päris pika maa sõitma, et sinna minna ja siis mingit hirmkallist (halba) kohvi tellida. Vaatamata sellele, et peamiselt oli meil meestegäng (viis kutti + mina) ja keegi ei olnud kohvist huvitatud. Kohvik ise oli aga niii ilus, et kuku pikali ja raudselt interjöörilt mu lemmikkohvik maailmas.

Käisime supermarketis, kus leidsin külmkapi, mis oli täis erinevaid pakendatud rasvaseid ussikesi, mida teoorias võiks rõõmsalt kodus pere keskel barbeque peal teha. Mul läks söögiisu ära.

Söökidega on siin muide üldse kahtlased lood. Ma väga naudin et saab igasugu põnevat värki otse tänavalt osta . Puuvilju on nii palju ja igasugu snäkki saab väga odavalt kätte. Indoneesias ei olnud kohe üldse nii, seal pidi kõike muud peale ananasside lausa tikutulega taga otsima. Aga sellel siinsel „kõike saab nii lihtsalt ja odavalt“ on teine külg ka. Alati ei saa nimelt päris seda, mida ootad. Kui tellisin kohvi, sain jääkohvi. Kui tellisin vett jääga, sain jääteed. Kui tellisin kohvi kõrvale piima, sain kondenspiima. Ja „kerge“ hommikusöök on muide nuudlisupp veiselihaga :P See kohvivärk on tegelikult päris huvitav, nad joovad nimelt väga kanget kohvi, kuhu panevad siis törtsu kondenspiima sisse. Kokku tuleb selline tumepruun, veniv ja äärmiselt tugeva mõru-magusa maitsega jook. Ma pole siiani veel kordagi suutnud tervet tassi ära juua, aga eks ma jõuan iga korraga kaugemale :)

Üldiselt – mulle nii väga meeldib Vietnam. Aga ma leian, et osade inimestega lihtsalt ei saa väga erineva tausta tõttu ühele lainele. Näiteks väga raske on ilma inimest solvamata öelda et tõesti, vabandan, aga ma ei taha osta nuudlisuppi lihaga hommikusöögiks nagu sina (Muidugi ma sööks, kui teine vaaritaks ja näeks hullult vaeva ja mitte söömine oleks tema solvamine. Muidugi ma ei pirtsutaks, sest asi ei ole ju tegelikult selles supis, vaid hoopis selles, et kui lähme välja sööma ja MINUL on kõht tühi ja MINA maksan selle eest, siis ma tahaks ikka ise valida, mida ma söön.). Raske on ilma inimest solvamata märku anda, et mul on ainult üks päev Saigonis ja ma eelistaksin mitte vaadata onu Ho Chi Minhi kujusid (kus nagu ikka rahva isa istub õnnis nägu peas mingi tüdrukuke põlve peal vms) ja  mingeid kirikuid (neil on oma Notre Dame, mille üle nad on väga väga uhked ja veel igasugust muud värki). Ma tahaksin näiteks ronida hoopis maa-alustes sõja-aegsetes tunnelites, sõita paadiga suure ja põneva jõe peal, näha teistsuguseid asju, mitte ilusaks tehtud postkontoreid ja ooperimaju, mis näevad välja nagu otse Prantsusmaalt siia toodud. Ma tulin ju Vietnami. Ja ma tean, et päris vietnamlane ei ela ju selliseks läikima löödud palees, mida te mulle Saigoni kesklinnas näidata tahate.

Aga tõesti, Saigon mulle väga meeldis. Mulle lihtsalt ei meeldi see turistitsemine ühe maja ja kuju juurest teise juurde (ja see ei meeldi mulle kuskil). Ainuke kurb asi selle linna juures on see, et seal on reaalselt koguaeg tunda, kui must on õhk. Seda eriti rolleriga sõites: suu-nina-silmad on koguaeg mingit sodi täis. Ja ma nüüd tõesti mõistan neid kohalikke, kes nende näorättidega ringi liiklevad.

Ja üks asi, mis mulle viimaste päevade juures kõige rohkem meeldib, on see, et me ei ole näinud peaaegu üldse turiste.. ja ka valgeid inimesi mitte. Mis annab mõnes mõttes natuke rohkem võimalusi kohalikega suhtlemiseks, sest nad vist ei ole meist, ränduritest, veel väsinud. Mis tähendab seda, et me saame tohutu tähelepanu osaliseks ja inimesed jõllitavad nii ilmselgelt, et nad isegi ei püüa seda varjata. Ja veel mulle meeldib, et eile sõin õhtusöögiks pool kilo maasikaid. Ja et ma olen juba praegu proovinud nii paljusid uusi vilju.

One thought on “kohustuslik Ho Chi Minh

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s