Inksi küsimuse vastuseks: Õhtuooteks joome õlut – Pärast tööpäeva lõppu on igaühele ette nähtud üks jook baaris :)

Juba hea jupike aega tagasi jõudsime siis oma rännakutega Fitzroy Crossingusse. Fitzroy Crossing on väikelinn, mis asub enamvähem poolel teel kahe põhja WA linna – Broome ja Kununurra – vahel, Fitzroy jõe ääres. Fitzroy Crossingus elab ligikaudu 2000 inimest ning ümberkaudses Fitzroy Valleys veel umbes sama palju. Kõigist neist elanikest umbes 80% on aborigeenid. Ülejäänud 20% kohta andmed puuduvad, aga mina oma vaatluste põhjal julgeks öelda et umbes 15% on valged ja 5% asiaadid. Lähim normaalne linn, kus on päris poed ja muu luksus, asub 400 km kaugusel.

Fitzroy jõgi on üks äärmiselt huvitav jõgi. Selle jõe suurus, laius ja vee hulk sõltub täielikult hooajast. Kesktalvel kuivab jõgi põhimõtteliselt täiesti ära, seevastu kesksuvel on see kümneid meetreid lai, kümneid meetreid sügav ja väga kiire vooluga. Praegu on siin vett suhteliselt vähe, ometigi on vool üpris kiire ja jõgi ise näeb ikka suhteliselt sügav välja. Sügavust proovida ei ole senini veel soovinud, sest selles elutsevad krokodillid, stingraid ja haid (!!!!), mis teevad minu jaoks selle paiga natukene vähemkutsuvaks. Maiksu sellised asjad ei heiduta mingil põhjusel. Ühel heal päeval jäi tal lant kuhugi kinni ja ta arvas, et on täiesti normaalne kui ta sellele järgi ujub. Noh, oleks ma seal olnud, oleks ma päris kindlasti kisama pistnud. Õnneks-kahjuks olin aga sel ajal mingeid omi asju ajamas ja kuulsin tema seiklusest alles hiljem. Samas tuleb ka ära mainida, et meie kandis elavad mageveekrokodillid (Freshwater crocodile aka Johnston aka Freshie) ja neid päris kõige suuremaid, soolase vee omi (Saltwater Crocodile, Saltie), eriti olla ei tohiks. Samas ei ole see mitte kunagi reegel, sest mõlemad liigid rändavad nii soolases kui ka magedas vees.

Jõgi on põnev vaatamisväärsus ka väljaspool hooaega – näiteks selle aasta märtsis otsustas ilmataat natuke rohkem vihma pakkuda kui tavaliselt (ja seda tegelikult umbes 600 km ülesvoolu) ja jõgi tõusis üle kallaste ja ujutas põhimõtteliselt terve Lodge’i üle. Inimesed evakueeriti ja väikse künka otsas asuva karavanpargi wc-bloki ümber kogunes umbes 170 kängurud. Kusjuures, see küngas on tõesti väike, laiuselt-pikkuselt mitte suurem kui 50×50 meetrit. Õnneks on siin üleujutustega arvestatud, ning enamus hooneid asub postide otsas – alumine korrus on täiesti tühi, nii et sinna postide vahele võib vabalt autosid parkide ja ülemisel korrusel elavad inimesed. Need majad mis postide otsas ei asu, on ehitatud küngaste peale, nii et vesi neile ligi ei pääseks.

Kuna Fitzroy Crossing on peamiselt aborigeenide asula, siis on siinkandis väga ranged alkoholipiirangud. Alkoholipoodi kui sellist ei eksisteeri ja kohalikul inimesel alkoholi otsmise võimalus põhimõtteliselt puudub. On küll mõned erandid, aga sellest räägin siis, kui oma jutuga sinnamaale jõuan.

Täpselt kaks nädalat ja üks päev tagasi jõudsime siis Fitzroysse. Meie uueks elu- ja töökohaks sai Fitzroy River Lodge, mis on põhimõtteliselt siinkandi üks kahest majutus- ja toitlustusasutustest. Lodge’is on motell, budget-toad (odav majutus, backpackerite hinnaklass vist enamvähem), safaritelgid (telgid, milles on konditsioneer, wc, dušš jne), karavanipark ja telgiplats. Lisaks on meil siin üpris suur töötajate asula, mis koosneb kuuest majast/platvormist. Lodge’i territooriumil on ka bassein, tenniseväljak, barbequed, restoran, nö. „konverentsisaal“ (mis tegelikult täida ka sellist nö. restorani rolli), baar, töötajate jõusaal (naljanumber suht) ja töötajate lõkkeplats.

Meie elukoht asub ühel platvormil, mida kutsutakse Deckiks – ühe suure platvormi peale on paigaldatud kolm suurt konteinerisarnast asjandust, mis on siis täitsa toredateks tubadeks kohendatud. Kokku on meie deckil 12 tuba ning enamikes neist elatakse üksinda. Meie tuba on pisike, aga samas on tal kõik olemas mida vaja – voodi, telekas, külmkapp, kapp, laud, wc, dušš jne. Peale meie decki on siis veel viis maja –ühes neist elab meie kõige suurem boss oma naisega, teises minu boss (ja tema… ee… „sõbranna“, kes tegelt elab meie deckil) ja kari Taiwani tüdrukuid, kolmandas-neljandas elavad lihtsalt kõiksugused inimesed ja viiendas, mida kutsutakse Bitches Blockiks, elab kari plikse (sellest siis ka see nimi). Bitches Blockis on ka jõusaal, köök, pesumasinad, raamaturiiulid (jee!) jne, mida kõik kasutada võivad.

Kööki meil tegelikult vaja ei lähe, sest kolm korda päevas on meile söök tagatud. Hommikusööki võime minna sööma siis kui ise tahame ja see on tavaliselt continental – saiad-värgid, helbed-krõbinad, kohvi-tee jms. Kui vähegi võimalik käime tavaliselt söömas umbes kella poole 10 ajal hommikul, sest kell 9 lõppeb restoranis külaliste hommikusöök ja siis tuuakse kõik hot buffee jäägid töötajate söögiruumi. Enamasti on seal siis peekon, grillitud tomatid, oad, vorstid, erinevad munad, croissantid, magusad saiakesed, jogurtid, puuviljasalat ja lisaks siis kõik see, mis muidu ka meie hommikusöögis. Lõuna on meil tavaliselt 12-12.30 ja sel ajal sööme enamasti võileibu – kokad panevad lihtsalt kõik materjali välja (ja seda materjali ja valikut on tavaliselt ikka päris normaalselt) ja lihtsalt ise meisterdad endale sealt, mida soovid. Mõnikord on lõuna ajal lisaks ka midagi eelmisest päevast või lihtsalt midagi, millest nad köögis vabaneda tahavad. Õhtust sööme juba kell 16.30, mis on minu arust täiesti idiootne, aga no mis sa ära teed, eksole :P Õhtusöögiks on mei ltavaliselt 1-3 erinevat sooja toitu/kastet vms. Näiteks mõnikord kui on ainult riis, siis saab vähemalt valida mitme erineva kastme vahel. Lisaks on alati ka salatit ja köögivilju. Enamasti on tegelt ikka nii kartuleid, riisi kui ka näiteks makaronisalatit. Tihtipeale ka kooki või midagi muud magusat (paar korda on puding olnud). Mõnikord saame nii head sööki, et tahaks ennast täiesti oimetuks süüa.. näiteks eelmisel nädalal oli meil barbeque ja need ribid, mida tol õhtul pakuti, olid lihtsalt parimad maailmas! Tihtipeale saab veel õhtuti köögist sõprussidemeid omades kooki või muud head-paremat. Ja kui mõnikord töö tõttu kohe üldse ei ole võimalik sööma minna ja unustad teistele öelda ka, et nad sulle kõrvale paneks, siis tulevad kokad ikka vastu ja teevad sulel midagi. Eelmisel nädalal juhtus mul nii ja sain hoopis endale menüüst midagi meelepärast valida :) Lisaks veel terve karbitäie kooki ka magustoiduks koju kaasa.

Nii palju siis praegu sellest.. arvestades, et selle kirjutamine mul kaks nädalat aega võttis, siis ma ei teagi millal ma ükskord kaugemale jõuan oma lookestega. Loodame, et enne kui kõik meelest jõuab minna :P

Hommikul otsustasime, et tahaks veel ühte toredat rannapäeva ja valisime siiskõikidest ümbruskonna randadest Lakeside’i, mis asub Cape Range National Parkis. Vot see oli alles mõnna rannake :) See on selline väike laheke, mis on kohati liivane ja kohati kivine – perfektne meile, sest kivid on ju hea koht kalapüügiks. Kõige vahvam oli see, et seal ei olnud mitte hingelistki! Maiks viskas õnge vette, mina tassisin oma matkatooli täpselt veepiirile ja hardcore lebo võiski alata. Kõik teised käisid paar korda snorgeldamas ka, aga mul ei olnud väga tuju.. ma pigem passisin ja sulistasin niisama. Käisin paar korda ujumas ja võtsin päikest. Eriti mõnus päev! Õhtupoole tulid ka mõned inimesed juurde, aga ikkagi ei oli tegemist väga eraldatud kohakesega ja kordagi ei tekkinud sellist ülerahvastatuse tunnet.

Õhtul käisime veel Exmouthi rannas õhtust söömas.. ilus väike rannake, palmid, väiksed muruplatsid ja barbequed.. väga meeldiv koht õhtustamiseks.

Kuna järgmisel päeval tahtsime minna Karijini National Parki, mis asub Exmouthist päris kaugel, otsustasime juba läbi proovitud pimedas sõitmise kasuks. Pärast väga ägedat päeva rannas hakkasimegi siis õhtul sõitma. Käisime läbi ühest roadhouse’ist, et bensiini võtta. Seal oli väga kummaline, bensiinijaama kutt hüppas peaaegu aknast sisse, küsides mida me soovime, mingisugune orkestrimuusika üürgas üle kogu roadhouse’i, maja ees hängis kamp aborigeene ja wc’s hüppasid ringi 4-5cm pikkused rohutirtsud. Õudne.

Kusjuures, siinse öise sõitmise juures ei ole kõige õudsemad mitte kängurud ja muud kohalikud loomakesed, vaid hoopi see, et siinsed cattle stationid (loomafarmid?!) on hiiglasuured ja enamasti kulgevad need loomad vabalt ringi ehk siis AEDU EI EKSISTEERI. Nii ei olegi väga ebatavaline keset musta ööd, keset musta teed äkki musta lehma näha. Või korraga kuute lammast, kes kõik suruvad ennast üksteise vastu üheks suureks hunnikuks ja ei saa aru kuhu poole nad põgenema peaks.

Lisaks sattusime ühel hetkel mingi hiidrohutirtsude parve sisse ja need lihtsaltlendasid vastu esiklaasi surnuks ennast. Kuna tegemist oli päris suurte putukatega, siis need laksud, kui nad vastu klaasi lendasid, olid päris valjud ja häirivad.

Ööbimiseks valisime taaskord rest area. Sellel hetkel kui sinna sisse keerasime, siis ma olin küll natuke hirmul ja mõtlesin, et mingid abobandiidid on vist sildid ümber tõstnud ja üritavad meid kuhugi võssa suunata. Pidime seal mingite kahtlastel pimedatel kruusateedel keerutama. Aga õnneks  ei olnud puhkealale jõudis mingit kahtlust selle asukohas, sest see oli lihtsalt inimesi täis.

Järgmise päeva plaan oli meil miis Karijini National Park ja siis lihtsalt tuim Broome’i sõit. Kuna teatud põhjustel hakkas meil lõpus natuke kiire, siis pidime kõikidest põnevatest asjadest kõige põnevamad välja valima. Karijini oli überäge! Nagu ma vist juba mainisin, siis mulle väga meeldivad need WA punased kaljud ja Karijini on põhimõtteliselt neid täis! Üliägedad väiksed looduslikud basseinikesed kaljude vahel.. kuhu mina väga ei julgenud sisse hüpata aga see eest Maik hüppas meie kõigi eest.

Edasi sõitsimegi Broome’i. Mustmiljon kilomeetrit ja pool päeva hiljem olimegi kohal. Valisime kõikidest karavaniparkidest tõenäoliselt linna kõige sitema. Põhimõtteliselt olime senini suutnud suuri masse ja eriti just bäkkereid vältida, nüüd aga maandusime keset mingit läbu ja prügimäge. Karavanipark oli nagu mingi näkane mustlaslaager ja tundus, et need inimesed elavad seal juba pikemat aega. Oleks pilti teinud, aga kuidas sa teed niimoodi, keelegi puude vahel asuvast „elutoast“ või „köögist“ pilti, kui kõik on lageda taeva all ja ka omanik ise näeb, et ma seal fotokaga vehin?

Hommikul tegime kiired linnaga tutvumise ringid – käisime Gantheaume Pointimajakat juures. Seal nagu otseselt mingit majakat ei olegi vaadata, aga lahe rannik ja väidetavalt mingid sajad miljonid aastad vanad dinosauruste jalajäljed (mida mina muide ei usu). Lisaks käisime ka niii-niiii-niii kiidetud Cable Beachil korra, oli küll nummi koht, aga samas.. suht tavaline linnarand. Nägime ka kaamleid.. 10-15 oli neid vist umbes.. aga need olid need tavalised tuurikaamlid, mitte mingid metsikud.

Ja oligi aeg Christine’i ja Seaniga hüvasti jätta, sest meid ootas hoopis uus seiklus veel 400km Broome’st sisemaa poole.

Unustasin eelmises postituses mainida, et Coral Bays sain koguni kolm korda mingite lollakate meduuside käest kõrvetada. Midagi hullu ei olnud, lihtsalt kõrvetada saanud kohad andsid tunda – täpselt nagu oleks käe/jala kõrvenõgestesse toppinud.

Üldkokkuvõttes võib öelda, et WA on väääääga palju tühja maad, aga iga suure tühja maalapi järel on ootamas taaskord killuke paradiisi – ilusad rannad, suured luited, vägevad kaljud ja palju muud. Igati nauditav tripp oli.. samas ei soovitaks seda mitte mingil juhul kellelegi kes tuleb siia ainult paariks nädalaks – on ju jabus kulutada pool siinoldud ajast autosõidule.

Ja veel üks vana võlg on klaarimata – olen vist unustanud rääkida, kuidas meüldse selle Mandurah maja endale elamiseks saime. Nimelt on Internetis päris palju selliseid lehekülgi, kus puhkusele minevad inimesed otsivad endale maja- ja/või koera/kassihoidjat. Ühelt selliselt leidsimegi Kati ja Andy maja. See oli tõesti üks ägedamaid kogemusi siinoldud aja jooksul ja kindlasti kui võimalus tekib, tahame midagi sellist veel teha!

Järgmised lood juba meie praegusest asukohast Fitzroy Crossingust.. seda siis kui ükskord nii palju aega leian, et see elupikk postitus ära kirjutada. Seniks aga – toredat suvealgust teile sinna kodumaa pinnale!

Kuna meie teisel Denhami päeval hakkas vihma sadama, siis otsustasime õhtul,endalegi ootamatult, et sõidame parem edasi. Kuigi siin on VÄGA soovituslik pimedas mitte sõita, otsustasime, et teeme seda siiski… meil lihtsalt oleks olnud järgmisel päeval nii palju sõita ja oleks olnud jabur ilusat päikesepaistelist päeva sellele raisata ja samas eelmisel päeval vihma pärast karavanipargis passida ja mitte midagi teha. Niisiis hakkasimegi pimeda hakul sõitma..

Kuna õhtuti ei ole võimalik eriti endale karavanipargis kohta broneerida, siis otsustasime, et ööbime ühes teeäärses rest areas. Need on siis sellised alad, mis tehtud tee äärde, et pikka maad sõitvad inimesed saaks vahepeal silma looja lasta.. meil on olemas selline voldik, mis näitab täpselt ära kõikide selliste puhkealade asukohad ja samuti selle, kas seal on wc’d, katusealused, lauad-toolid ja kõige olulisema: kas seal on lubatud ööbida. Tegelikult võib ööbida vaid vähestes, aga meie kogemus näitab, et õhtuti on pea kõik rest aread rahvast täis. Ja sealhulgas mitte meiesuguseid noori rändureid, vaid täitsa kohalikke karavanidega rändavaid perekondi.

Ööbisime siis ühes sellises. Hommikul pakkisime ennast kokku ja juba tunnike hiljem olimegi Coral Bays. Coral Bay on nö. värav Ningaloo Reefile, kus on meeletu kogus koralle ja kus elutsevad ka kõiksugu kalad ja mereelukad, alustades väikestest värvilistest kalakestest ja lõpetades kilpkonnade, raide ja riifihaidega.

Coral Bay meenutas oma rannaputkakeste ja pleekinud poe/kohvikusiltidega väga Kagu-Aasiat ja eriti vist Padangbai külakest Balil. Hoopis teistsugune kui kõik muud kohad :) Linn ise oli järjekordselt megaväike.. või siis tegelikult, üks kohalik mees kellega jutu peale sain ütles mulle: „Mis linn?! Siin pole mingit linna, on lihtsalt kaks eravaldust: karavanipark nr 1 ja karavanipark nr 2, sinna vahele viis poekest ja ongi kogu lugu.“ Tõesti, kui hiljem kaardi pealt vaatasin, siis põhimõtteliselt nii ongi. Karvanipargid on ka nii kavalalt keset seda asustust, et põhimõtteliselt kulgeb liiklus neist läbi.

Coral Bays otsustasime siis snorgeldama minna. Võtsime selleks ühe tuuri klaaspõhjaga paadiga, mis oli üllatavalt lahe kogemus. Ma ei arvanud, et see klaaspõhjaga paat midagi väga juurde annab, aga pärast seda kogemust ütleks, et tavalised paadid on ikka täitsa mõttetud :D Mulle väga meeldis! Snorgeldmas käisime kahes kohas, esimeses saime vaadata rohkem kalu ja teises pigem koralle. Vesi oli selline paras 26 kraadi ja väga mõnna oli seal sulistada :)

Pärast paaditrippi sõime lõunat ja viskasime randa lebosse. Poisid käisid kuskil megakaugel snorgeldamas. Nimelt näidati meile paadil olles ühte kohta, kus on ka hea snorgeldada ja kuhu põhimõtteliselt pääseb kaldalt. Mina arvasin alguses, et nad teevad nalja, sest mulle tundus küll kallas nii kaugel olevat, et ma ei uskunud, et nad soovitaks kellelgi nii kaugele välja ujuda. Hiljem selgus, et see ei olnudki nali. Poisid olid kokku vist kaks tundi ära, nii et me Christine’iga jõudsime juba seitse korda muretsema hakata. Hiljem läksime veel mina, Sean ja Christine ka snorgeldama.. väga äge oli! Riif algab juba väga kalda lähedalt tegelikult ja ei pea üldse kaugele ujuma. Nii veetsimegi terve päeva rannas: päevitades, ujudes, snorgeldades ja niisama puhates :)

Kuna pidime niikuinii endale ööbimist otsima hakkama ja meie järgmine sihtkoht oli ainult 150km kaugusel, siis otsustasime, et sõidame parem selle 150km ära ja siis on palju toredam hommikul juba sihtkohas ärgata. Sõime õhtusöögi ära ja pakkisime ennast jälle kokku. Juba paari tunni pärast olimegi Exmouthis. Lükkasime ühte karavaniparki oma laagri jälle püsti ja jutustasime natuke niisama.

Kalbarrist sõitsime siis edasi mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Kalbarri National Parki. Tore oli nii varakult jõuda, sest põhimõtteliselt õnnestus meil peaaegu igal pool esimesena kohal olla ja alati kui ära minema hakkasime, siis tagasiteel kohtasime suuri turismigruppe. Ülihästi suutsime vältida neid! Kõigepealt käisime vaatamas tuhandeid aastaid vanu ja ülisügavaid jõesänge, mis kaljude vahele uuristatud – selline avatud tunne tuli seal ääre peal seistes ja lihtsalt alla ja kaugele eemale vaadates. Selline tunne, et maailm on lõputu ja me võime minna kuhu iganes tahame; kui hing ihkab, siis kasvõi sinna alla auku ronida :) Käisime läbi ka kohast nimega Nature’s Window. See on siis selline „aknake“ ühes kaljurahnus, millest avaeb imeline vaade ümbruskonna kaljudele ja jõesängidele. Mulle meeldib WA punane muld ja eriti meeldivad mulle siinsed värvilised kaljud-kivid. Kord on nad tumekollased, kord aga täiesti punased. Kui rohelust on siinkandis natuke vähevõitu, siis muud värvid teevad selle tasa :) Kulgesime veel natuke sealkandis ringi, turnisime-uurisime ja oligi aeg taaskord teele asuda.

Järgmiseks sihiks olime võtnud Shark Bay nimelise koha. Tegemist on väikse poolsaarega Lääne-Austraalia ranniku keskosas, kus põhimõtteliselt on üks asula – Denham. Lisaks on seal veel sellised kohad nagu Hamelin Pool, kus saab näha miljardite aastate vanuseid stromatoliite; Monkey Mia, kus saab varahommikuti delfiinidega kohtuda; Shell Beach, kus terve rand (ja üldse suur osa tervest poolsaarest tegelikult) on kaetud valgete merekarpidega; Peron National Park, kus saab raisid ja kilpkonni näha ja niisama vees sulistada; Eagle Bluff, kus kõrgete kaljude pealt on hea õnne korral võimalik ära näha kõik mereelukad (sh. Haid), sest vesi on lihtsalt nii selge ja tegelikult, iga uus nurgatagune pakub midagi uut ja imetlusväärset :)

Käisime neis kõikides kohtades. Tore oli. Väga armas väike poolsaar, kus tegelikult on WA olusid arvestades suht palju teha ja vaadata :) Minu lemmikud olid ikkagi delfiinid – juba 60ndatest aastatest on mõned delfiinid pea igal hommikul randa tulnud ja sealne hotell on neid siis mingil määral toitnud. Kuigi lahes endas on väga palju delfiine, on rannas käinud alati ühe ja sama perekonna delfiinid ning kui vanad delfiinid väsinud delfiinide maale ära kolivad, siis käivad nende lapsed oma peredega ikka edasi. Kuna tegemist on ikkagi loomadega ja uudishimulikud tuistid võivad olla nii neile kui endale ohtlikud, siis on delfiinidega kohtumise juures mõned reeglid, millest mitte mingil juhul üle astuda ei tohi. Põhimõtteliselt käib asi siis nii, et seistaks peaaegu põlvini vees ja delfiinid ise hoiavad umbes meetrist või kahest distantsi. Vahepeal lähevad ka kaugemale, aga põhimõtteliselt saab neid tegelikult ikka väga lähedalt näha. Kuigi hirmsasti tahaks, siis delfiinide katsumine on keelatud. Aga sellest pole tegelikult väga midagi, sest nad on ühed parajad eputrillad, nii et ka lihtsalt nende  vaatamine on täiesti piisav elamus. Otseloomulikult sai fotokal aku tühjaks umbes täpselt  siis kui olime seal alles viis minutit olnud. See oli kõige närvesöövam asi maailmas ja ma olin endas ikka väga pettunud, et ma varem ei kontrollinud. Sest need delfiinid olid ikkagi nii nunnud ja häid pildivõimalusi oli palju.. ma lihtsalt polnud veel jõudnud õigeid seadeidki panna ega midagi, kui fotokas juba pildi tasku pani.

Shell Beach oli samuti tore, lihtsalt kõnni ja imesta. Tore oli näppida ja mängida nende merekarpidega. Leidsime täiesti juhuslikult ka selline sandbari (kuidas see eesti keeles on?), mis tegelikult ei olnudki sandbar või nö. shellbar. See oli siis selline väike maariba, mis ulatub veest välja ja moodustab sellise väikse poolkaare ning maismaa ja ookeani vahele tekib veel üks väike laheke. See maariba oli siis täielikult merekarpidest. Koht ise oli igati vinge – kuna ühtegi silti ega korralikku teed sinna ei viinud, siis saime täitsa omaette seal olla :) Seal nägime ka ühte raid kohe päris-päris lähedalt.

Peron National Parkis nägime juba suuremaid raisid – tõenäoliselt olid need manta raid, kellele meeldib aeg-ajal veest välja hüpata ja siis suure plärtsuga vette tagasi maanduda. Mantad on tavaliselt ikka sellised paarimeetrised ja võivad kasvada isegi kuni 7 meetri pikkuseks. Ühed suured-suured „lendlevad“ olevused (kuna nende liikumine näeb veidi välja nagu lendamine). Ühte suurt merikilpkonna nägime ka vilksamisi, aga me vist ei meeldinud talle eriti, nii et ta pani kähku plehku. Peronis oli üldse lahe, natuke huvitavamad teeolud ja sai ikka mõnusaid manöövreid tehtud seal. Väike offroad ei tee kunagi paha (nii kaua kui mina kõrvalistmel karjuma ei hakka).

Denham ise oli üks ütlemata tore väike linnake, eriti meeldis mulle peatänav (notegelt seal väga ei olnudki rohkem tänavaid), mis jooksis rannaga paraleelselt ja kus oli ilus roheline muru ja palmipuud :) Peatusime Denhami kõige rannaäärsemas karavanpargis ja saime ka kõige rannaäärsema telgikoha. Kahjuks ei jõudnud ma esimesel õhtul pilte teha ja järgmisel päeval tuli meil plaanidesse juba väike muudatus, nii et jäidki pildid tegemata. Aga vähemalt olen ma ise näinud seda toredat kohta ja seda imelist päikeseloojangut. Õhtul istusime rannas ja tegime väiksed õlled. See oli vist meie tripi kõige pidusem päev :P Õhtul istusin veel natuke aega üksi rannas ja uudistasin läbi internetiavaruste Eestimaaiseid lugusid ja suhtlesin inimestega. Eriti mõnus koht kodustega rääkimiseks oli :)

Võib öelda, et kaks päeva kulgesime siis seal poolsaarel. Igati vahva koht! Ja see jääb kindlasti kauaks-kauaks meelde, sest need suured ja väiksed delfiinikesed on lihtsalt liiga armsad, et neid unustada!

Senini läbitud WA on ikka väga tühi maa ja kui aeg-ajalt asulaid näed, siis peab ikka oma varusid iga kord korralikult täiendama, sest kunagi ei tea, millal jälle poodi või bensukasse saab. Omamoodi lahe on see, et keskranniku kandis on olud väga liivased ja siis on äge igalpool paljajalu ringi paterdada :)