Juba hea jupike aega tagasi jõudsime siis oma rännakutega Fitzroy Crossingusse. Fitzroy Crossing on väikelinn, mis asub enamvähem poolel teel kahe põhja WA linna – Broome ja Kununurra – vahel, Fitzroy jõe ääres. Fitzroy Crossingus elab ligikaudu 2000 inimest ning ümberkaudses Fitzroy Valleys veel umbes sama palju. Kõigist neist elanikest umbes 80% on aborigeenid. Ülejäänud 20% kohta andmed puuduvad, aga mina oma vaatluste põhjal julgeks öelda et umbes 15% on valged ja 5% asiaadid. Lähim normaalne linn, kus on päris poed ja muu luksus, asub 400 km kaugusel.

Fitzroy jõgi on üks äärmiselt huvitav jõgi. Selle jõe suurus, laius ja vee hulk sõltub täielikult hooajast. Kesktalvel kuivab jõgi põhimõtteliselt täiesti ära, seevastu kesksuvel on see kümneid meetreid lai, kümneid meetreid sügav ja väga kiire vooluga. Praegu on siin vett suhteliselt vähe, ometigi on vool üpris kiire ja jõgi ise näeb ikka suhteliselt sügav välja. Sügavust proovida ei ole senini veel soovinud, sest selles elutsevad krokodillid, stingraid ja haid (!!!!), mis teevad minu jaoks selle paiga natukene vähemkutsuvaks. Maiksu sellised asjad ei heiduta mingil põhjusel. Ühel heal päeval jäi tal lant kuhugi kinni ja ta arvas, et on täiesti normaalne kui ta sellele järgi ujub. Noh, oleks ma seal olnud, oleks ma päris kindlasti kisama pistnud. Õnneks-kahjuks olin aga sel ajal mingeid omi asju ajamas ja kuulsin tema seiklusest alles hiljem. Samas tuleb ka ära mainida, et meie kandis elavad mageveekrokodillid (Freshwater crocodile aka Johnston aka Freshie) ja neid päris kõige suuremaid, soolase vee omi (Saltwater Crocodile, Saltie), eriti olla ei tohiks. Samas ei ole see mitte kunagi reegel, sest mõlemad liigid rändavad nii soolases kui ka magedas vees.

Jõgi on põnev vaatamisväärsus ka väljaspool hooaega – näiteks selle aasta märtsis otsustas ilmataat natuke rohkem vihma pakkuda kui tavaliselt (ja seda tegelikult umbes 600 km ülesvoolu) ja jõgi tõusis üle kallaste ja ujutas põhimõtteliselt terve Lodge’i üle. Inimesed evakueeriti ja väikse künka otsas asuva karavanpargi wc-bloki ümber kogunes umbes 170 kängurud. Kusjuures, see küngas on tõesti väike, laiuselt-pikkuselt mitte suurem kui 50×50 meetrit. Õnneks on siin üleujutustega arvestatud, ning enamus hooneid asub postide otsas – alumine korrus on täiesti tühi, nii et sinna postide vahele võib vabalt autosid parkide ja ülemisel korrusel elavad inimesed. Need majad mis postide otsas ei asu, on ehitatud küngaste peale, nii et vesi neile ligi ei pääseks.

Kuna Fitzroy Crossing on peamiselt aborigeenide asula, siis on siinkandis väga ranged alkoholipiirangud. Alkoholipoodi kui sellist ei eksisteeri ja kohalikul inimesel alkoholi otsmise võimalus põhimõtteliselt puudub. On küll mõned erandid, aga sellest räägin siis, kui oma jutuga sinnamaale jõuan.

Täpselt kaks nädalat ja üks päev tagasi jõudsime siis Fitzroysse. Meie uueks elu- ja töökohaks sai Fitzroy River Lodge, mis on põhimõtteliselt siinkandi üks kahest majutus- ja toitlustusasutustest. Lodge’is on motell, budget-toad (odav majutus, backpackerite hinnaklass vist enamvähem), safaritelgid (telgid, milles on konditsioneer, wc, dušš jne), karavanipark ja telgiplats. Lisaks on meil siin üpris suur töötajate asula, mis koosneb kuuest majast/platvormist. Lodge’i territooriumil on ka bassein, tenniseväljak, barbequed, restoran, nö. „konverentsisaal“ (mis tegelikult täida ka sellist nö. restorani rolli), baar, töötajate jõusaal (naljanumber suht) ja töötajate lõkkeplats.

Meie elukoht asub ühel platvormil, mida kutsutakse Deckiks – ühe suure platvormi peale on paigaldatud kolm suurt konteinerisarnast asjandust, mis on siis täitsa toredateks tubadeks kohendatud. Kokku on meie deckil 12 tuba ning enamikes neist elatakse üksinda. Meie tuba on pisike, aga samas on tal kõik olemas mida vaja – voodi, telekas, külmkapp, kapp, laud, wc, dušš jne. Peale meie decki on siis veel viis maja –ühes neist elab meie kõige suurem boss oma naisega, teises minu boss (ja tema… ee… „sõbranna“, kes tegelt elab meie deckil) ja kari Taiwani tüdrukuid, kolmandas-neljandas elavad lihtsalt kõiksugused inimesed ja viiendas, mida kutsutakse Bitches Blockiks, elab kari plikse (sellest siis ka see nimi). Bitches Blockis on ka jõusaal, köök, pesumasinad, raamaturiiulid (jee!) jne, mida kõik kasutada võivad.

Kööki meil tegelikult vaja ei lähe, sest kolm korda päevas on meile söök tagatud. Hommikusööki võime minna sööma siis kui ise tahame ja see on tavaliselt continental – saiad-värgid, helbed-krõbinad, kohvi-tee jms. Kui vähegi võimalik käime tavaliselt söömas umbes kella poole 10 ajal hommikul, sest kell 9 lõppeb restoranis külaliste hommikusöök ja siis tuuakse kõik hot buffee jäägid töötajate söögiruumi. Enamasti on seal siis peekon, grillitud tomatid, oad, vorstid, erinevad munad, croissantid, magusad saiakesed, jogurtid, puuviljasalat ja lisaks siis kõik see, mis muidu ka meie hommikusöögis. Lõuna on meil tavaliselt 12-12.30 ja sel ajal sööme enamasti võileibu – kokad panevad lihtsalt kõik materjali välja (ja seda materjali ja valikut on tavaliselt ikka päris normaalselt) ja lihtsalt ise meisterdad endale sealt, mida soovid. Mõnikord on lõuna ajal lisaks ka midagi eelmisest päevast või lihtsalt midagi, millest nad köögis vabaneda tahavad. Õhtust sööme juba kell 16.30, mis on minu arust täiesti idiootne, aga no mis sa ära teed, eksole :P Õhtusöögiks on mei ltavaliselt 1-3 erinevat sooja toitu/kastet vms. Näiteks mõnikord kui on ainult riis, siis saab vähemalt valida mitme erineva kastme vahel. Lisaks on alati ka salatit ja köögivilju. Enamasti on tegelt ikka nii kartuleid, riisi kui ka näiteks makaronisalatit. Tihtipeale ka kooki või midagi muud magusat (paar korda on puding olnud). Mõnikord saame nii head sööki, et tahaks ennast täiesti oimetuks süüa.. näiteks eelmisel nädalal oli meil barbeque ja need ribid, mida tol õhtul pakuti, olid lihtsalt parimad maailmas! Tihtipeale saab veel õhtuti köögist sõprussidemeid omades kooki või muud head-paremat. Ja kui mõnikord töö tõttu kohe üldse ei ole võimalik sööma minna ja unustad teistele öelda ka, et nad sulle kõrvale paneks, siis tulevad kokad ikka vastu ja teevad sulel midagi. Eelmisel nädalal juhtus mul nii ja sain hoopis endale menüüst midagi meelepärast valida :) Lisaks veel terve karbitäie kooki ka magustoiduks koju kaasa.

Nii palju siis praegu sellest.. arvestades, et selle kirjutamine mul kaks nädalat aega võttis, siis ma ei teagi millal ma ükskord kaugemale jõuan oma lookestega. Loodame, et enne kui kõik meelest jõuab minna :P