paljasjalgsed seiklejad

Kalbarrist sõitsime siis edasi mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Kalbarri National Parki. Tore oli nii varakult jõuda, sest põhimõtteliselt õnnestus meil peaaegu igal pool esimesena kohal olla ja alati kui ära minema hakkasime, siis tagasiteel kohtasime suuri turismigruppe. Ülihästi suutsime vältida neid! Kõigepealt käisime vaatamas tuhandeid aastaid vanu ja ülisügavaid jõesänge, mis kaljude vahele uuristatud – selline avatud tunne tuli seal ääre peal seistes ja lihtsalt alla ja kaugele eemale vaadates. Selline tunne, et maailm on lõputu ja me võime minna kuhu iganes tahame; kui hing ihkab, siis kasvõi sinna alla auku ronida :) Käisime läbi ka kohast nimega Nature’s Window. See on siis selline „aknake“ ühes kaljurahnus, millest avaeb imeline vaade ümbruskonna kaljudele ja jõesängidele. Mulle meeldib WA punane muld ja eriti meeldivad mulle siinsed värvilised kaljud-kivid. Kord on nad tumekollased, kord aga täiesti punased. Kui rohelust on siinkandis natuke vähevõitu, siis muud värvid teevad selle tasa :) Kulgesime veel natuke sealkandis ringi, turnisime-uurisime ja oligi aeg taaskord teele asuda.

Järgmiseks sihiks olime võtnud Shark Bay nimelise koha. Tegemist on väikse poolsaarega Lääne-Austraalia ranniku keskosas, kus põhimõtteliselt on üks asula – Denham. Lisaks on seal veel sellised kohad nagu Hamelin Pool, kus saab näha miljardite aastate vanuseid stromatoliite; Monkey Mia, kus saab varahommikuti delfiinidega kohtuda; Shell Beach, kus terve rand (ja üldse suur osa tervest poolsaarest tegelikult) on kaetud valgete merekarpidega; Peron National Park, kus saab raisid ja kilpkonni näha ja niisama vees sulistada; Eagle Bluff, kus kõrgete kaljude pealt on hea õnne korral võimalik ära näha kõik mereelukad (sh. Haid), sest vesi on lihtsalt nii selge ja tegelikult, iga uus nurgatagune pakub midagi uut ja imetlusväärset :)

Käisime neis kõikides kohtades. Tore oli. Väga armas väike poolsaar, kus tegelikult on WA olusid arvestades suht palju teha ja vaadata :) Minu lemmikud olid ikkagi delfiinid – juba 60ndatest aastatest on mõned delfiinid pea igal hommikul randa tulnud ja sealne hotell on neid siis mingil määral toitnud. Kuigi lahes endas on väga palju delfiine, on rannas käinud alati ühe ja sama perekonna delfiinid ning kui vanad delfiinid väsinud delfiinide maale ära kolivad, siis käivad nende lapsed oma peredega ikka edasi. Kuna tegemist on ikkagi loomadega ja uudishimulikud tuistid võivad olla nii neile kui endale ohtlikud, siis on delfiinidega kohtumise juures mõned reeglid, millest mitte mingil juhul üle astuda ei tohi. Põhimõtteliselt käib asi siis nii, et seistaks peaaegu põlvini vees ja delfiinid ise hoiavad umbes meetrist või kahest distantsi. Vahepeal lähevad ka kaugemale, aga põhimõtteliselt saab neid tegelikult ikka väga lähedalt näha. Kuigi hirmsasti tahaks, siis delfiinide katsumine on keelatud. Aga sellest pole tegelikult väga midagi, sest nad on ühed parajad eputrillad, nii et ka lihtsalt nende  vaatamine on täiesti piisav elamus. Otseloomulikult sai fotokal aku tühjaks umbes täpselt  siis kui olime seal alles viis minutit olnud. See oli kõige närvesöövam asi maailmas ja ma olin endas ikka väga pettunud, et ma varem ei kontrollinud. Sest need delfiinid olid ikkagi nii nunnud ja häid pildivõimalusi oli palju.. ma lihtsalt polnud veel jõudnud õigeid seadeidki panna ega midagi, kui fotokas juba pildi tasku pani.

Shell Beach oli samuti tore, lihtsalt kõnni ja imesta. Tore oli näppida ja mängida nende merekarpidega. Leidsime täiesti juhuslikult ka selline sandbari (kuidas see eesti keeles on?), mis tegelikult ei olnudki sandbar või nö. shellbar. See oli siis selline väike maariba, mis ulatub veest välja ja moodustab sellise väikse poolkaare ning maismaa ja ookeani vahele tekib veel üks väike laheke. See maariba oli siis täielikult merekarpidest. Koht ise oli igati vinge – kuna ühtegi silti ega korralikku teed sinna ei viinud, siis saime täitsa omaette seal olla :) Seal nägime ka ühte raid kohe päris-päris lähedalt.

Peron National Parkis nägime juba suuremaid raisid – tõenäoliselt olid need manta raid, kellele meeldib aeg-ajal veest välja hüpata ja siis suure plärtsuga vette tagasi maanduda. Mantad on tavaliselt ikka sellised paarimeetrised ja võivad kasvada isegi kuni 7 meetri pikkuseks. Ühed suured-suured „lendlevad“ olevused (kuna nende liikumine näeb veidi välja nagu lendamine). Ühte suurt merikilpkonna nägime ka vilksamisi, aga me vist ei meeldinud talle eriti, nii et ta pani kähku plehku. Peronis oli üldse lahe, natuke huvitavamad teeolud ja sai ikka mõnusaid manöövreid tehtud seal. Väike offroad ei tee kunagi paha (nii kaua kui mina kõrvalistmel karjuma ei hakka).

Denham ise oli üks ütlemata tore väike linnake, eriti meeldis mulle peatänav (notegelt seal väga ei olnudki rohkem tänavaid), mis jooksis rannaga paraleelselt ja kus oli ilus roheline muru ja palmipuud :) Peatusime Denhami kõige rannaäärsemas karavanpargis ja saime ka kõige rannaäärsema telgikoha. Kahjuks ei jõudnud ma esimesel õhtul pilte teha ja järgmisel päeval tuli meil plaanidesse juba väike muudatus, nii et jäidki pildid tegemata. Aga vähemalt olen ma ise näinud seda toredat kohta ja seda imelist päikeseloojangut. Õhtul istusime rannas ja tegime väiksed õlled. See oli vist meie tripi kõige pidusem päev :P Õhtul istusin veel natuke aega üksi rannas ja uudistasin läbi internetiavaruste Eestimaaiseid lugusid ja suhtlesin inimestega. Eriti mõnus koht kodustega rääkimiseks oli :)

Võib öelda, et kaks päeva kulgesime siis seal poolsaarel. Igati vahva koht! Ja see jääb kindlasti kauaks-kauaks meelde, sest need suured ja väiksed delfiinikesed on lihtsalt liiga armsad, et neid unustada!

Senini läbitud WA on ikka väga tühi maa ja kui aeg-ajalt asulaid näed, siis peab ikka oma varusid iga kord korralikult täiendama, sest kunagi ei tea, millal jälle poodi või bensukasse saab. Omamoodi lahe on see, et keskranniku kandis on olud väga liivased ja siis on äge igalpool paljajalu ringi paterdada :)

5 thoughts on “paljasjalgsed seiklejad

    • elkspelks says:

      kle ma ei jõua igalepoole!! Kes kannatab see kaua elab ja kõik jutud, mis ütlevad et mul läheb veel aega sellega!

  1. ingrid says:

    Ja kuidas te seal liivaküngaste vahel ära ei eksinud. ma oleks vist küll paanikas. Aga pildid on väga kaunid ja kõik need vaated nii hingematvad. ja nägite siis ka autoronge!? Midagi Heikile ja Raidule.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s