OOJEESUSMARIA, nii palju on kirjutada, et ise ka ei usu, et selle kunagi valmissaan. Aga eks ma hakkan nüüd tasapisi tootma, nii et järgneva nädala jooksul peaks teil kõvasti lugemist olema.

Teisipäeval alustasime siis oma järjekordset roadtripi. Pidime tegelikult juba hommikul sõitma hakkama, aga kahjuks on siin mõned teenusepakkujad ikka täitsa arulagedad, seega saime tulema alles õhtul. Umbes kella nelja ajal hakkasime Mandurahst sõitma. Võtsime suuna Perthile ja selle ühele põhjapoolsemale eeslinnale Northbridgele. Kuna tol päeval vihma sadas ja Perthi inimesed ei oska/julge/taha vihmaga sõita, siis liiklus kiirteel lihtsalt seisis.. sõitsime tavapärast 45-minutilist teekonda hoopis kaks ja pool tundi. See eest saime näha üliilusat öist Perthi, mis vist tõesti oli seda ootamist väärt! Northbridges saime kokku šotlase Christine’i ja iirlase Seaniga. Nad on selline vahva paar, kelle leidsime internetiavarustest. Põhipoint on siis rideshare ehk siis nö. sõidujagamine – kui kuskil on olemas keegi, kes tahab minna samasse kohta kuhu meie ja kui meie tahame kulusid kokku hoida, siis miks mitte minna koos ;)

Christine ja Sean olid meid tegelikult juba terve päev ühes kaubanduskeskusesoodanud, sest pidime ju algselt liikuma hakkama juba hommikul. Sellele vaatamata olid nad üpris rõõmsameelsed ja toredad :)

Kuna väljas oli juba neegermust öö, siis otsustasime, et sõidame täna ainult natuke Perthist välja ja jääme sinna ööbima, et siis hommikul varakult tegutsema hakata. Meie suureks imestuseks õnnestuski plaan ideaalkujul – jõudsime Lancelini, kus asuvad suured liivaluited ja kus saab liivalaua (haha, mis sõna, ing. k sandboard) ja autoga ringi rallida. Lükkasime sinna luidete vahele telgi püsti, võlusime auto voodiks ja üks ägedamaid ööbimiskohti oligi valmis. Kuna tol ööl oli täiskuu ja liiv oli niiii-niiii valge, siis oli see kõige valgem öö, mida üldse kunagi Austraalias näinud olen. Siin on ju teadupärast juba kuue ajal õhtul täiesti pime. Mõnus oli seal istuda ja täitsa kodumaine tunne tuli, kui keset ööd isegi ringi jalutada ja vaadata sai :)

Hommikul ärkasime, sõime hommikust ja mina jälitasin papagoisid. Neid oli seal palju ja nad ei olnud väga arad, nii et sain isegi paar pilti. Tahtsime minna ka lauda sõitma, aga kahjuks oli liiv niiske ja laud niiskel liival teadupärast ei libise. Ronisime, jooksime, kukkusime, püherdasime ja sõitsime seal siis niisama ringi. Väga äge oli! Kuna kell oli alles väga vara hommikul, siis ei olnud seal ühtegi inimest peale meie ja see tegi kogu selle „igav liiv ja tühi väli“ kogemuse veelgi mõnusamaks :)

Pärast liivaluiteid sõitsime Pinnacles kõrbesse, Nambung National Parki, vaatama sealseid lubjakivimoodustisi. Ma ei hakka siinkohal nende tekkelugu ümber jutustama, sest minu puhkuseaju ei ole praegu sellises olukorras, et tahaks mingit geoloogilist teksti inglise keelest tõlkida. Internet on teadupärast Tark Mees, nii et küsige temalt, kui teada tahate. Mõnusalt kollane oli seal.. kuigi arvasin, et see ala ja sellega kaasnev tühjus on natuke suurem. Aborigeenide legendi järgi on need lubjakivimoodustised noorte ja kartmatute aborigeenimeeste käed. Nimelt olevat legendi järgi noored, uljad mehed Pinnacleses tihtipeale liiva sisse kaduma läinud ja nüüd ongi näha vaid nende käed, mis üritavad liiva alt välja saada.

Järgmiseks sõitsime Jurien Baysse. Jurien Bay on lihtsalt selline väikelinn, kust pääseb kõiksugustele saartele, et merilõvisid ja muid elukaid vaadelda. Meie piirdusime jalutuskäiguga rannas ja sillal. Tore pisike kohake :)

Öhtuks jõudsime väikelinna nimega Kalbarri. Kuna jõudsime nii hilja ja karavanparkides telefonidele enamasti pärast viite ei vastata, siis otsustasime, et kämpame rannas. Ahjaa, teel õnnestus meil üle sõita ühest kängurupoisist. Nad ei saa ikka mitte midagi aru, ta hüppas meil põhimõtteliselt niimoodi auto ette, et vist isegi meetrit ei jäänud üle..st, ta hüppas nagu vist murdosa sekund enne sinna kohta, kuhu meie autoratas jõudis. Ragin-krigin-hüpe ja paha tunne.

Jällegi oli suht valge öö ja istusime-jutustasime seal päris pikalt. Rand ise oli ka vahva, oli täpselt selles kohas, pankrannik lõppeb ja liivarand algab, ühes terve Kalbarri National Parki põhivaatamisväärsuses – Red Bluff Beachil. Selle peale oleks muidugi võinud varem mõelda, et kui sellises kohas kämpad, siis kindlasti ei saa see päris seaduslik olla.. aga noh, ega siis ümbruskonna nautimise käigus ei jõua ju nii kaugele ette mõelda. Hommikul kell viis olevat keegi onkel Seani ja Christine üles ajanud ja 200 dollarise trahviga ähvardanud. Kuigi nad üritasid alguses uuesti magama jääda pärast seda, ei suutnud Christine siiski päriselt maha rahuneda ja kella kuue ajal äratasid nad ka meid üles. Tegelikult oli see tore, saime mõnusalt varajase äratuse oma päevale.. nii jõuabki palju rohkem tehtud :) Valget aega ongi ju enamvähem kuuest kuueni ainult. Sõime Kalbarri rannas asuvate barbequede juures hommikust ja asusimegi jälle teele :)

Teie kõikide kurvastuseks pean ütlema, et meie puhkus ei ole veel kaugeltki mitte läbi :) Me lihtsalt puhkame nii, et poolteist nädalat aktiivset puhkust, 2 nädalat passiivset ja siis jälle poolteist nädalat aktiivset. Ja praegu on kõige vingem voor!

ja väike lisainformatsioon. Me sõidame mingit sadat kilomeetrit juba sada aastat, sest vihmaga jääb elu Perthis seisma. Me seisime sõna otseses mõttes keset KIIRTEED lihtsalt sellepärast, et vihma sajab. KO-HU-TAV. Ja tänu sellele jupitamisele saab meil bensiin ka kohe otsa. RÕÕÕM!!

Näe, veel palju aega on mööda läinud. Mis me siis tegime.. ? Ma olin mõned päevad natuke haige, lihtsalt lebasin diivanil ja mitte midagi ei jaksanud teha ja lihtsalt selline eriti nõrk oli olla. Maik siis toimetas ja (ülla-ülla) käis kalal.

Eelmisel kolmapäeval käisid meil külalised – Jane ja Duncan. Käisime natuke ookeani ääres hullamas – poisid püüdsid kala ja me Janega rääkisime maailmale ringi peale ja siis veel teistpidi tagasi ka. Loomulikult ei puudunud toredast õhtust ka tulipunane päikeseloojang ja selle mõnuse triibu sees hüppavad delfiinid. Aaaaah, ilus. Mõnus. Hea.

Esmaspäeval rändasime jälle Perthi radu ja Laura käis külas. Tegime Lauraga õlled ja veel mõned ja asi oli juba päris intrigeeriv. Lõppes see sellega, et Laura sõitis rongiga kaugemale kui vaja oleks olnud ja siis pidi tagasi sõitma. Ja siis helistas mulle keset unenägu kuskilt elektriliinide alt.

Öösel tulid Kat ja Andy ka koju. Täna oleme terve päev ärasõiduks valmistunud. Pidime natuke oma autokest upgrade’ima ja terve päev ootasimegi siis seda. Nüüd istumegi lõppude lõpuks autos ja sõidame Perthi poole. Väljas sajab meeletut padukat aga kuskil ikkagi põleb midagi.. kõik kohad on tossu ja kärsahaisu täis ja meie „põlengutega harjunud silmad“ tunnevad kohe päikese järgi ära kui kuskil on tulekahju. Päike lihtsalt võtab eriti müstilise väljanägemise neil puhkudel.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli superäge puhkus oli. Tõesti, see maja, see linn, see ookean – lihtsalt suuuper! Ja ausalt, MINA, KASSIINIMENE, hakkan neist koertest väga puudust tundma. Kõige sõbralikumad koerad maailmas!

Mis ma teile nüüd räägin. Puhkame siin Mandurahs. Mõnus on. Jätkuvalt. Pühapäeval käisime linnas festivalil, kõiksugu toredusi sai näha. Ja tänavamuusikuid kuulata. Ja kunstimuuseumis käia. Ja ilmad on väga ilusad olnud, nii et linnas on lausa lust ringi jalutada :)

Esmaspäeval käisime Perthis. Mõned asjad vajasid toimetamist. Parkisime auto parkimismajja ja kulgesime jala kesklinnas ringi. Väga palju linna enda kohta rääkida ei tea, aga see osa kus meie jalutasime, oli armas.  Sattusime sellisele huvitavalt jalakäijate tänavale, kus oli palju treppe, pinke, jalgradu. Armas :) Käisime vaatasime ka Perthi põhiranna Cottesloe üle ja koju sõitsime läbi Fremantle. Freo kohta räägitakse väga kenasid jutte, aga kahjuks olid teetööd ja ümbersõidud nii närvesöövad, et ei jõudnudki nagu seda Fremantle’it uurida ja selle kohta mingit arvamust kujundada.

Maiks on nüüd iga päev kalal käinud. Üks päev tahtsime krabisid ka püüda, aga kahjuks ei õnnestunud. Nimelt on hooaeg tegelikult just-just lõppenud, aga me lootsime, et äkki see paar nädalat siia-sinna ei loe ja leiame ikka midagi. Aga ei leidnud kahjuks :( See oli kurb, sest meil oli kõik varustus juba olemas ja siinsed Blue Manna Crabid pidid päris maitsvad olema! Iga õhtu kui Maiks kalalt tuleb, siis ta jälle räägib kui lähedalt ja kui palju delfiine ta nägi. Ja igakord mina mõtlen, et järgmine kord lähen ka :)

Aga eile käisin mina hoopis Zumbas. Jep, õigesti lugesite! Kes veel ei tea, siis zumba on uus popp nö. aeroobika, mis tegelikult on inspiratsiooni saanud Lõuna-Ameerikast ja peaks peamiselt toetuma salsarütmidele.. vist?! Igatahes, telekas koguaeg reklaamib seda karglemist ja ma siis mõtlesin, et oleks lahe ära tsekkida. Seda pigem nagu vaatamisväärsuse kui trenni mõttes, sest ma ei ole trenni mõttes kunagi selline grupis kargleja olnud.  No tasus küll ära! Esimesed kümme minutit ma ei saanud üldse midagi pihta ja see oli nii naljakas, et kõhulihased said kindlalt treenitud. Kuna zumba on Austraalias väga popp, siis toodetakse neid zumba treenereid vist suht kiirkorras peale ja meie treener oli küll natuke mööda. See meenutas natuke põhikooli kehalise kasvatuse tundi ja seda veerandit, kus pidime aeroobikakavasid tegema. Ja tema oli siis umbes nagu mingi kõige nõrgema rütmitaju, fantaasia, liikumisvõimega tüdruk meie klassist. Ega ta midagi nagu otseselt halvasti e teinud, aga midagi head seal ka ei olnud. Ja ülejäänud osalised olid kõik keskealised, “natuke” käest ära naisterahvad, kellest umbes kaks said üldse pihta sellele, mida tegema peab :P

Aga tore oli õhtul sealt koju jalutada.. ja ma ei kartnudki pimedat! Vaatamata sellele, et siin on väga kehv tänavavalgustus. Mõnusalt soe õhtu oli ka :)