Kuna meie teisel Denhami päeval hakkas vihma sadama, siis otsustasime õhtul,endalegi ootamatult, et sõidame parem edasi. Kuigi siin on VÄGA soovituslik pimedas mitte sõita, otsustasime, et teeme seda siiski… meil lihtsalt oleks olnud järgmisel päeval nii palju sõita ja oleks olnud jabur ilusat päikesepaistelist päeva sellele raisata ja samas eelmisel päeval vihma pärast karavanipargis passida ja mitte midagi teha. Niisiis hakkasimegi pimeda hakul sõitma..

Kuna õhtuti ei ole võimalik eriti endale karavanipargis kohta broneerida, siis otsustasime, et ööbime ühes teeäärses rest areas. Need on siis sellised alad, mis tehtud tee äärde, et pikka maad sõitvad inimesed saaks vahepeal silma looja lasta.. meil on olemas selline voldik, mis näitab täpselt ära kõikide selliste puhkealade asukohad ja samuti selle, kas seal on wc’d, katusealused, lauad-toolid ja kõige olulisema: kas seal on lubatud ööbida. Tegelikult võib ööbida vaid vähestes, aga meie kogemus näitab, et õhtuti on pea kõik rest aread rahvast täis. Ja sealhulgas mitte meiesuguseid noori rändureid, vaid täitsa kohalikke karavanidega rändavaid perekondi.

Ööbisime siis ühes sellises. Hommikul pakkisime ennast kokku ja juba tunnike hiljem olimegi Coral Bays. Coral Bay on nö. värav Ningaloo Reefile, kus on meeletu kogus koralle ja kus elutsevad ka kõiksugu kalad ja mereelukad, alustades väikestest värvilistest kalakestest ja lõpetades kilpkonnade, raide ja riifihaidega.

Coral Bay meenutas oma rannaputkakeste ja pleekinud poe/kohvikusiltidega väga Kagu-Aasiat ja eriti vist Padangbai külakest Balil. Hoopis teistsugune kui kõik muud kohad :) Linn ise oli järjekordselt megaväike.. või siis tegelikult, üks kohalik mees kellega jutu peale sain ütles mulle: „Mis linn?! Siin pole mingit linna, on lihtsalt kaks eravaldust: karavanipark nr 1 ja karavanipark nr 2, sinna vahele viis poekest ja ongi kogu lugu.“ Tõesti, kui hiljem kaardi pealt vaatasin, siis põhimõtteliselt nii ongi. Karvanipargid on ka nii kavalalt keset seda asustust, et põhimõtteliselt kulgeb liiklus neist läbi.

Coral Bays otsustasime siis snorgeldama minna. Võtsime selleks ühe tuuri klaaspõhjaga paadiga, mis oli üllatavalt lahe kogemus. Ma ei arvanud, et see klaaspõhjaga paat midagi väga juurde annab, aga pärast seda kogemust ütleks, et tavalised paadid on ikka täitsa mõttetud :D Mulle väga meeldis! Snorgeldmas käisime kahes kohas, esimeses saime vaadata rohkem kalu ja teises pigem koralle. Vesi oli selline paras 26 kraadi ja väga mõnna oli seal sulistada :)

Pärast paaditrippi sõime lõunat ja viskasime randa lebosse. Poisid käisid kuskil megakaugel snorgeldamas. Nimelt näidati meile paadil olles ühte kohta, kus on ka hea snorgeldada ja kuhu põhimõtteliselt pääseb kaldalt. Mina arvasin alguses, et nad teevad nalja, sest mulle tundus küll kallas nii kaugel olevat, et ma ei uskunud, et nad soovitaks kellelgi nii kaugele välja ujuda. Hiljem selgus, et see ei olnudki nali. Poisid olid kokku vist kaks tundi ära, nii et me Christine’iga jõudsime juba seitse korda muretsema hakata. Hiljem läksime veel mina, Sean ja Christine ka snorgeldama.. väga äge oli! Riif algab juba väga kalda lähedalt tegelikult ja ei pea üldse kaugele ujuma. Nii veetsimegi terve päeva rannas: päevitades, ujudes, snorgeldades ja niisama puhates :)

Kuna pidime niikuinii endale ööbimist otsima hakkama ja meie järgmine sihtkoht oli ainult 150km kaugusel, siis otsustasime, et sõidame parem selle 150km ära ja siis on palju toredam hommikul juba sihtkohas ärgata. Sõime õhtusöögi ära ja pakkisime ennast jälle kokku. Juba paari tunni pärast olimegi Exmouthis. Lükkasime ühte karavaniparki oma laagri jälle püsti ja jutustasime natuke niisama.