Käisingi reedel jalutamas.. ainult et nii kui koduuksest välja sain, tõmbus taevas tumedaks ja hakkas vihmaga ähvardama. A läksin ikkagi.

Klõpsisin paar pilti ka, kuna Mirjamiga tuli paaril korral see linn kus elame, jutuks. Lubasin küll väga illustreerivaid pilte sellest, kui järsud on siin tänavad, aga kuna ilm oli halb, siis ei hakanud tol päeval nendesse kõige järsematesse kohtadesse minema, ei tahtnud kodust liiga kaugele uidata, juhuks kui vihmale kisub.

Tegin selle asemel pilte siin meie linnaosas. Elame sellises kohas nagu Invermay, mis on kesklinnast ainult jõeületuse (1 min) ja 10 minutilisi jalutuskäigu kaugusel. Tegemist on ühe vanima osaga linnast, asustama hakati seda põllulapikest juba 1800 keskpaigas, 1880-1890 oli tegu juba tiheda asustusega asulaga ja 1906. aastal arvati ta ka ametlikult linna osaks. Kuna tegemist on kesklinna lähedase linnaosaga, on kinnisvara siin nõks kallim kui mujal. Samas on üldilme selline.. keskpärane.. palju vanu maju, mis tegelikult tahaks juba mõningast ülesvuntsimist.

Kogu see hall sõõr, mis ülaloleval kaardil näha, on nö. Launcestoni regioon. Kesklinn eristatud punase piirjoonega, mille kohal asub meie linnaosa Invermay, mille kohal omakorda Mowbray ja Newnham, kus asub Maiksu kool. 

Punane – Maiksu kool, roheline – kodu, sinine – kesklinn 

Peaaegu terve linnaosa on üles ehitatud täpselt samasuguse majaplaani järgi. VÕi noh, tegelt kahe plaani järgi, aga teisest plaanist mul eriti pilte ei ole. Levinuma plaani kollaaži võite näha allpool. Reaalselt ongi terve linnaosa selline, sekka mõned industriaalhooned-poed. Naljakas on see, et mõnes kohas on reaalselt veel alles sellist “ei-kellegi-maad” – kui tavaliselt istuvad majade krundid külg külje kõrval, seljad vastamisi, siis näiteks meie maja taga on selline ühe auto laiune mullatee, mis jääb meie ja kõrvaltänava kruntide vahele ja mis ei vii mitte kuhugi. Samamoodi on teistel tänavatel näiteks plankude vahel järsku mingi meetri laiune jalgrada mis paralleeltänavaid ühendab ning mis on lihtsalt rohtu tallatud ja mida kaardil tänava või kõnniteena ei eksisteeri. Raske on seletada, mida ma selle all mõtlen, aga need reaalselt tunduvad sellised asjad, mis mina arvan on jäänukid veel vanadest aegadest kui terve Austraalia ei liikunud punktist A punti B ainult autoga ja Invermay oli väikeste jalgradade ja teekeste virrvarr.

Käisin tol päeval pika ringi, eksklesin ka jõe äärde ja tegin vastaskaldal asuvast Trevallynist ja Riversidest pilte. Ühel päeval lähen teen siis ka nendest järskudest tänavatest pilte :)

vaata, et koju minnes ikka õige maja valid (see pilt näeb suuremana lahedam välja, kliki peale)

Majad on tegelikult keskmise suurusega, 2-4 magamistuba, lihtsalt kõik see mahutub pigem pikkusesse kui laiusesse.

   oioi, mis see on?

Kui Tasmaanias on võimalik sidruneid kasvatada, siis miks Eestis ei ole? ja kui juba sidruneid, siis miks mitte ka apelsine?

..ja neid saab ju täiesti vabalt ka dekoratiivsetel eesmärkidel kasutada!

Teine väga levinud stiil. Sellest mul kollaaži pakkuda ei ole. Neid maju on samuti sadu. Maiks kutsub neid Saloonideks

Vaated meie poolt Trevallynile:

Käisin tol päeval pika ringi, eksklesin ka jõe äärde ja tegin vastaskaldal asuvast Trevallynist ja Riversidest pilte. Ühel päeval lähen teen siis ka nendest järskudest tänavatest pilte :)

Nii. Ma nüüd otsustasin, et blogi ei pea olema mingi üli-ülevaatlik ja põnevatest asjadest keelelist rahuldust pakkuv kirjatükk. Võib täiesti vabalt olla ka igapäevaasjadest, igapäevaloba vormis kirjutatud päevaraamat, nagu ta vanasti oligi. Seda räägin ma siis iseeendale, mitte kellelegi teisele. Viimasel ajal kippus mul see blogimine just sellepärast soiku jääma, et minu enda peas pidi iga uus postitus olema parem kui eelmine ja sisaldama ägedamaid pilte kui eelmine ja olema toredamas sündmusest kui eelmine. Nii et nüüd otsustasin.. tuleb üle saada selles “veel paremini, veel ilusamini, veel ägedamalt” kompleksist ja lihtsalt kirjutada. Kirjutada, kirjutada, kirjutada. Kirjutada väikestest asjadest ja suurtest asjadest ja tähtsatest asjadest ja tähtsusetutest asjadest. Muidu on hiljem kole kurb.

Nii, et ma püüan nüüd vähe tihedamini seda saadet siin ellu viia.

Uutest arengutest siis nii palju, et see nädal Eestist tagasi laekudes on Tasmaania meid vastu võtnud talve kohta väga hea ilmaga, väljas on 12-13 kraadi, päike paistab ja mul on isegi aknad lahti, et natuke värsket õhku tuppa lasta :) Elu on kohe hoopis teist nägu, kui ilm on hea :)

Lisaks võttis meid koju tulles vastu veel kiri meie kinnisvarabüroolt, mis teatas et reedel (täna) on meil routine inspection. Austraalias käivad asjad nimelt nii, et kui sa rendid kelleltki elupinda, siis enamasti sa omanikuga kokku ei puutugi, sa isegi ei tea tema nime. Kõik käib läbi kinnisvarabüroo ja bürool on kohustus vahendada kõike sinu ja omaniku vahel. Seetõttu korraldatakse ka kord kolme kuu jooksul renditaval pinnal inspektsioon, kus sa saad ette näidata kõik purunevad, lagunevad, amortiseeruvad asjad ja nemad saavad vaadata et asi päris bordelliks kätte ei läheks.

Kõik lagunevad asjad tuleb ette näidata, sest kui neist õigel ajal ei teata ja lõpus lihtsalt välja kolid, siis loetakse enamik asju sinu enda poolt põhjustatuks ja paranduskulud lähevad maha tagatisrahast.

Kogu see renditurg on äärmiselt reglementeeritud, iga asju kohta on vaja täita paber ja aruanne, miks, kus ja kuidas juhtus. Näiteks on meil majas olevate asjade aruandes kirjas iga viimane kui hambatikk mis siin majas sees oli kui siia kolisime ja kui välja kolime, peab nimekiri vastama etteantule. Näiteks Airlie Beachil oli meil nimekirjas ka “pakk avamata salvrätikuid”. Lõpus, kui välja kolime, vaadatakse see nimekiri üle (iga asja kohta on kirjas ka tema konditsioon, näiteks et selles tassis on mõra sanga kõrval, trepi kolmanda astme kõrval seina peal on põlve kõrgusel üks tume kraaps) ja võrreldakse maja olukorraga ja tehakse tagatisrahast tasaarveldus. Et aga sellel kõigel ajas ja ruumis paremini silma peal hoida, tuleb vahepeal korraldada “rutiinseid inspektsioone”, et igast jamadele varem jälile saaks.

Täna siis oligi see inspektsioon ära. Olen õppinud et tuleb igast väiksemastki asjast teha suur number, muidu hiljem öeldakse sulle tasaarveldust tehes, et miks sa varem ei näidanud, et selline asi juhtus (meil läks Adelaides selles mõttes natuke kehvasti et ma ei teadnud et ma pean igast seinakraapsust või roostelaigust pilti tegema ja neile saatma.. lõpus võeti veel “põranda kulumise” eest tagatisraha). Näitasin talle siis oma kümmekond asja siin ette ja kõik sujus ladusalt. Tegelikult meil oli siin üks päriselt “suur number” ka, aga sellest juba siis, kui mingid arengud toimuma hakkavad. Kui hakkavad. Nüüd naudin päikeselist ilma ja mõtlen, et läheks linna jalutama. Täiesti uskumatu kui mõjutatav olen mina ilmast. Kui ilm on sitt, on kõik sitt, maa külmund, kärss kärnas, ei meeldi, ei taha. Kui ilm on hea, on kõik nii tore ja ilus ja fantastiliselt muinasjutuline. Nii, et küsige uuesti mu käest kas mulle Tasmaania meeldib nüüd – täna vastaksin, et Meeldib! Väga!