Nii. Ma nüüd otsustasin, et blogi ei pea olema mingi üli-ülevaatlik ja põnevatest asjadest keelelist rahuldust pakkuv kirjatükk. Võib täiesti vabalt olla ka igapäevaasjadest, igapäevaloba vormis kirjutatud päevaraamat, nagu ta vanasti oligi. Seda räägin ma siis iseeendale, mitte kellelegi teisele. Viimasel ajal kippus mul see blogimine just sellepärast soiku jääma, et minu enda peas pidi iga uus postitus olema parem kui eelmine ja sisaldama ägedamaid pilte kui eelmine ja olema toredamas sündmusest kui eelmine. Nii et nüüd otsustasin.. tuleb üle saada selles “veel paremini, veel ilusamini, veel ägedamalt” kompleksist ja lihtsalt kirjutada. Kirjutada, kirjutada, kirjutada. Kirjutada väikestest asjadest ja suurtest asjadest ja tähtsatest asjadest ja tähtsusetutest asjadest. Muidu on hiljem kole kurb.

Nii, et ma püüan nüüd vähe tihedamini seda saadet siin ellu viia.

Uutest arengutest siis nii palju, et see nädal Eestist tagasi laekudes on Tasmaania meid vastu võtnud talve kohta väga hea ilmaga, väljas on 12-13 kraadi, päike paistab ja mul on isegi aknad lahti, et natuke värsket õhku tuppa lasta :) Elu on kohe hoopis teist nägu, kui ilm on hea :)

Lisaks võttis meid koju tulles vastu veel kiri meie kinnisvarabüroolt, mis teatas et reedel (täna) on meil routine inspection. Austraalias käivad asjad nimelt nii, et kui sa rendid kelleltki elupinda, siis enamasti sa omanikuga kokku ei puutugi, sa isegi ei tea tema nime. Kõik käib läbi kinnisvarabüroo ja bürool on kohustus vahendada kõike sinu ja omaniku vahel. Seetõttu korraldatakse ka kord kolme kuu jooksul renditaval pinnal inspektsioon, kus sa saad ette näidata kõik purunevad, lagunevad, amortiseeruvad asjad ja nemad saavad vaadata et asi päris bordelliks kätte ei läheks.

Kõik lagunevad asjad tuleb ette näidata, sest kui neist õigel ajal ei teata ja lõpus lihtsalt välja kolid, siis loetakse enamik asju sinu enda poolt põhjustatuks ja paranduskulud lähevad maha tagatisrahast.

Kogu see renditurg on äärmiselt reglementeeritud, iga asju kohta on vaja täita paber ja aruanne, miks, kus ja kuidas juhtus. Näiteks on meil majas olevate asjade aruandes kirjas iga viimane kui hambatikk mis siin majas sees oli kui siia kolisime ja kui välja kolime, peab nimekiri vastama etteantule. Näiteks Airlie Beachil oli meil nimekirjas ka “pakk avamata salvrätikuid”. Lõpus, kui välja kolime, vaadatakse see nimekiri üle (iga asja kohta on kirjas ka tema konditsioon, näiteks et selles tassis on mõra sanga kõrval, trepi kolmanda astme kõrval seina peal on põlve kõrgusel üks tume kraaps) ja võrreldakse maja olukorraga ja tehakse tagatisrahast tasaarveldus. Et aga sellel kõigel ajas ja ruumis paremini silma peal hoida, tuleb vahepeal korraldada “rutiinseid inspektsioone”, et igast jamadele varem jälile saaks.

Täna siis oligi see inspektsioon ära. Olen õppinud et tuleb igast väiksemastki asjast teha suur number, muidu hiljem öeldakse sulle tasaarveldust tehes, et miks sa varem ei näidanud, et selline asi juhtus (meil läks Adelaides selles mõttes natuke kehvasti et ma ei teadnud et ma pean igast seinakraapsust või roostelaigust pilti tegema ja neile saatma.. lõpus võeti veel “põranda kulumise” eest tagatisraha). Näitasin talle siis oma kümmekond asja siin ette ja kõik sujus ladusalt. Tegelikult meil oli siin üks päriselt “suur number” ka, aga sellest juba siis, kui mingid arengud toimuma hakkavad. Kui hakkavad. Nüüd naudin päikeselist ilma ja mõtlen, et läheks linna jalutama. Täiesti uskumatu kui mõjutatav olen mina ilmast. Kui ilm on sitt, on kõik sitt, maa külmund, kärss kärnas, ei meeldi, ei taha. Kui ilm on hea, on kõik nii tore ja ilus ja fantastiliselt muinasjutuline. Nii, et küsige uuesti mu käest kas mulle Tasmaania meeldib nüüd – täna vastaksin, et Meeldib! Väga!