Puhkepidu! Ei saa ikka ei üle ega ümber siin Austraalias sellest farmielust! Eelmisel nädalavahetusel läksid meie turteltuvid Jane ja Duncan nimelt Melbourni romantilisele väljasõidule ja meid paluti farmi loomi ja majapidamist hoidma. Et noh juhuks, kui lehmad jeebekit teevad või koerad-kassid nälga peaks jääma või midagi.

Reedest pühapäevani tegimegi siis tarka nägu seal ja teesklesime, et oleme farmielanikud. Peamiselt olime seal, et silm peal hoida ühtedel võõrastel lehmadel, kes Duncani juurde hoiule on toodud – siinmail on vahel kombeks kellegi juurde oma lehmad nö. kostile saata – kui näiteks endal on maad kannatada saanud või suur põud olnud või lehmadel lihtsalt enam midagi süüa ei ole.

Selles mõttes on Austraalias see farmipidamine ikka täitsa tänamatu töö ja täielik loto – võib juhtuda, et sinu kodukandis jupp aega vihma ei saja ja kõik kuivab ära, samal ajal kui teisel vennal sajab nagu oavarrest (või on lihtsalt parem asukoht, näiteks mäeorg) ja loomadel süüa kui palju.

Siis ei kaota kuivale jäänud farmer mitte ainult selle arvelt, et lehmadel pole midagi süüa, vaid peab lausa peale maksma selle eest, et keegi ta lehmad enda juurde sööma võtaks. Ja teine vend jälle võidab täiega.. ja lõikab kasu esimese ebaõnnest. Põhjuseid sellisteks lehmade mujale paigutamiseks on tegelikult veel mitmeid (no mõni vend lihtsalt müüs oma maad enne maha näiteks kui lehmadest lahti jõudis saada), aga eks nad kõik tulene lõppkokkuvõttes sellest, et loomadel peab ju midagi süüa olema. Ja söök maksab.

eeeek ärge tulge mu poooole!!!

Duncanil on endal ka väikene kogus lehmi alles aga nende pärast vist nii suurt muret ei olnudki. Neil on seal veel selline naljakas lugu, et kuna varem oli selle farmi näol tegemist piimafarmiga ja piimalehmad on väidetavalt rahulikumad ja vähem põgenemishuvilised, siis olid nende elektrikarjused vähe nõrgemad ja tagasihoidlikumalt ehitatud, kui näiteks võiks olla lihakarja puhul (vähemalt nii Duncan mulle ükskord seletas). Nüüd on aga Duncani lehmad ka lihalehmad ja need elektrikarjused neid lehmi väga kinni küll ei pea. Nii juhtubki tihtipeale, et lehmad uitavad vahel ühe-kahekaupa kuskil tee peal ringi ja peab neid erinevaid kätevehkimisvahendeid kasutades aedikusse tagasi ajama.

See mulle ausalt öeldes eriti ei meeldi, sest kuigi ma tean, et nemad kardavad tõenäoliselt mind rohkem kui mina neid, on nad ikkagi piisavalt äkilised ja lollid loomad, et kunagi ei tea kuhu poole nad parajasti jooksma hakkavad. Keeruliseks teeb minu jaoks veel selle tavaliselt see, et enamasti ekslevad nad just kuskil teede peal, mis omakorda tähendab seda, et kahel pool teed on siis need elektrikarjusega ääristatud karjamaad – ehk siis kui see lehm minu poole otsustaks joosta, siis mul on valida kas lihtsalt mööda sirget lõputut teed eest ära joosta või kummalegi poole karjusesse joosta. Teps ei tea mida valida :D

no kustelähte?

mis asi sa oled?

Enamjaolt nad lihtsalt lähevad lõpuks seal elektrikarjusest keskelt läbi (tavaliselt on kolm traati, ülemises ja alumises on elekter), mis põhimõtteliselt näitab et neil on sellest elektrilaengust ikka suht savi.

Laupäeval käisime Karmeni ja Lillyga oma laupäevahommikust trennikõndi tegemas ja hiljem üritasime poiste juurde tiigi äärde kalale minna. Tänu viimase kuu suurtele üleujutustele oli kõik muidugi supermudane ja vankriga seal mudas ja lehmade keskel mütata – see oli juba omaette trenn :D Lilly aint kisas “appikene” vankris ja meie Karmeniga naersime nagu kaks napakat. Vaene laps, eluks ajaks traumeeritud.

Duncanil on farmis nimelt üks selline suuremat sorti tiigikene, kuna kuhugi üks tark mees mingisuguse suure arvu forelle (keegi ütles 3000) sisse pani ja mida me nüüd aeg-ajalt sealt välja püüda üritame. Tavaliselt see meil eriti ei õnnestu – passime ja passime seal aga isegi ühtegi kalapojukest ei näe. Seekord sai John siiski ühe päris suure forelli kätte, mille me suures enamuses sisse soolasime ja pühapäeval hommiku- ja lõunasöögiks ära sõime. No nii hea oli!

siin ei peaks tegelt vett olema.. aga no mis teed kui üle ujutab :D Tiik peaks tegelt alles seal künka taga olema :D

farmimasin

lehmapuuriga farmimasin

Pühapäeval hängisimegi pool päeva Karmeni ja Johni juures, vaatasime kuidas tited mängivad (Lilly ja ta sõbranjed) ja Maiks aitas Johnil garaaži/kuuri katuseplekke läbipaistvate plastmasskatete vastu vahetada, et garaaži rohkem valgust saada. Johni ja Karmeni maja on Duncsi ja Jane juurest umbes 4 kilomeetrit ja vaikselt hakkab see kohake seal sellist Eesti oaasi meenutama – igakord kui sinna läheme on John õues asuvat hängimisala jälle tuuninud – nüüd kui saun valmis, siis on ta sinna juurde paigutanud ka mullivanni, uued lauad-toolid, oma iseehitatud söegrilli ja niisama asja ägedamaks tuuninud. Väga äge olemine on neil seal :)

Pühapäeva õhtuks rändasime jälle linna tagasi ja käisime korraks ühe sõbra sünnal natuke pitsat ja kooki söömas. Nüüd nädalakese oleme siin niisama toimetanud – lubas mingeid marukülmasid ilmasid ja isegi lund, aga nagu Launcestonis ikka, oli meil neil päevil täitsa selge ja sinine taevas ja mitte kübetki ei tulnud mitte üheltki poolt. Tegelikult võiks kogu see talvevärk juba otsad kokku tõmmata, tahaks sooja! Täna sõidame aga jälle maale, sest Johnil on sünna ja seda tuleb ju ometigi ühe maitsva võileivatordi ja korraliku saunaga tähistada :)

Ja lõpetuseks.. kui teil veel vähe jäi lehmapiltidest. Siis siin on veel üks. EKSTRANUNNU. lookather! 

PS! Osad lehmisendite pildid on tegelt eelmisest aastast. full disclosure või nii :D