Ja jälle üks nädalakene talve läbi! Yaya! Nädalavahetusel käisime Johni sünnal Legerwoodis. Laekusime kohale juba laupäeva hommikul, et Karmenit ja Johni asjatoimetustes aidata ja niisama nädalavahetusest natuke rohkem välja pigistada (ikkagi kolm tundi edasi-tagasi sõitu).
Puhkepidu! Ei saa ikka ei üle ega ümber siin Austraalias sellest farmielust! Eelmisel nädalavahetusel läksid meie turteltuvid Jane ja Duncan nimelt Melbourni romantilisele väljasõidule ja meid paluti farmi loomi ja majapidamist hoidma. Et noh juhuks, kui lehmad jeebekit teevad või koerad-kassid nälga peaks jääma või midagi.
Reedest pühapäevani tegimegi siis tarka nägu seal ja teesklesime, et oleme farmielanikud. Peamiselt olime seal, et silm peal hoida ühtedel võõrastel lehmadel, kes Duncani juurde hoiule on toodud – siinmail on vahel kombeks kellegi juurde oma lehmad nö. kostile saata – kui näiteks endal on maad kannatada saanud või suur põud olnud või lehmadel lihtsalt enam midagi süüa ei ole.
Selles mõttes on Austraalias see farmipidamine ikka täitsa tänamatu töö ja täielik loto – võib juhtuda, et sinu kodukandis jupp aega vihma ei saja ja kõik kuivab ära, samal ajal kui teisel vennal sajab nagu oavarrest (või on lihtsalt parem asukoht, näiteks mäeorg) ja loomadel süüa kui palju.
(Tegelt ei otsi, ärge kuulutusi üles pange. Lihtsalt kõlas nagu hea pealkiri.)
Vahepeal on meil veel sellised asjalood toimunud, et Maiksul hakkas koolivaheaeg – kolm nädalat. Kuna see paadiehitusfirma, kus Maiks töötab on alles noor ja neil praegune paat on just lõpujärgus, siis neil eriti palju tööd Maiksule ei ole. Mingi 10-20 tundi nädalas oleks, mis kooli ajal on täiesti okei, sest rohkem tal aega niikuinii ei ole, aga praegu vaheajal tahaks Maiks ikkagi natuke rohkem töötada, et hilisemateks suursündmusteks veits rohkem raha kõrvale panna.
Kompasime siis natuke neid maid ja mõtlesime, et vaatab, mis mandril ka pakkuda on – lootsime, et äkki keegi pakub mingit ulmeliselt head kogemust või kontakti, mis hiljem kasuks tuleks ja mis oleks väärt seda, et Maiks sinna kohale lendaks. Saatsime mõned meilid laiali ja täiesti üllatusena tuli tagasi ikka oma 4-5 pakkumist. Paraku olid kõik ikka sinna kuhugi natuke alla $30 dollari tunnis ja tavalised paadiehitustööd ning kui sellest palgast veel elamis- ja reisikulud maha võtta, siis ei olnud sellel lihtsalt väga mõtet.
Nii juhtuski hoopis selline lugulaul, et Maiks on Duncani juures farmis komandeeringus nüüd paar nädalat, nädalavahetustel käib linnas lulli löömas. Duncani oli töömeest vaja ja Maiksul oli rohkem-kui-mõned-tunnid-nädalas tööd vaja ja lõidki sepad käed ja nüüd toimetavad seal maal kahekesi, samal ajal kui naised linnas tööl käivad, hehe. Tundub, et Maiksul seal suht tsill olla, maal ja värskes õhus töötada on ikka veits teine tera kui koolis/tööl/linnas nagu orav rattas ringi lasta. Saab seal traktorite ja lehmadega mürada ja aedu ehitada ja niisama maamees olla. Õhtuti kuuldavasti joovad punast veini, käivad saunas ja panevad maailmavärke paika.
Mina siis samal ajal toimetan siin linnas üksinda. Teen ikka tööd ja olen niisama vahva. Nädalavahetuseks on meil suured jaaniplaanid (no tegelt väga suured ei olegi) ja minul saab Kayla trenni 24 nädalat täis ja sellega seoses nii BBG1 kui BBG2 lõpetatud. Suur oli minu plaan tähistada jälle ühe etapi lõppu masaažiga – siis aga selgus, et sõidame Janega juba reedel maale, et laupäevaseks Jaaniks valmistuda. Olin juba päris heartbroken, kui mõtlesin, et nüüd ei saagi õigel päeval masaaži minna (noh kohe pärast viimast trenni või nii!), kuni tuli välja, et Ringaroomas täitsa olemas üks asjalik massöör! Suure hurraa ja valleraaga panin endale laupäeva hommikuks aja! Ei jõua ära oodata iiiiiiiiiiiiiik!
Vahepeal tegin siin meestele nädalaks pirukaid kaasa ja toimetasin niisama..
banaanileib
veel banaanileiba
muffinid läksid veits katki..
pesuvoltimisemees
Nagu juba eelmises postituses mainitud, käisime kahel eelmisel nädalavahetusel Karmeni ja Johni juures sauna ehitamas. Karmen ja John kolisid nimelt kaks kuud tagasi oma uude majja ja kohe algusest peale otsustasid nemad, et kodu ilma saunata on lihtsalt maja. Ehk siis, saun peab tulema!
Arutleti ja arvutati peaaegu kaks kuud, kuni lõpuks kõik planeedid rivistusid ja kõigil meespooltel oli samal ajal vaba aeg. Naised, nagu õiged sekretärid kunagi, pidasid kuupäevade üle pikalt läbirääkimisi ja kui alguses otsustati, et igaksjuhuks eraldatakse kaks nädalavahetust, et kuupäevade lähemale jõudes neist üks valida, siis lõpuks selgus ikkagi, et sellise suurehitise püstipanekuks tuleb kasutada mõlemat.
Esimesel nädalavahetusel korjasid Karmen, John ja väike Lilly meid reede pärastlõunal kodust peale ja sõit Ringaroomasse võiski alata. Juba esimesel õhtul alustasime suurt kokkamist (sest töömeestel peavad ju ikkagi kõhud täis olema ja töömehi oli parimatel hetkedel koguni kümne kanti!) ja mu peamised mälestused selles nädalavahetusest ongi vist köögist :P Tegelikult nägi see kõik välja umbes nii, et mehed ehitasid sauna ja naised käisid kalal, trennis, hommikumatkal, tegid süüa, lebotasid niisama, jõid veini, käisid teises saunas (saunaehituse ajaks on ikka kena ju teine, treileril asuv saun kohale vedada, et ikka pärast raske tööpäeva lõõgastuda saaks hehe!) ja olid niisama ilusad ja head kaaslased oma partneritele (jury is still out on that one).
Kalal käisime koguni kaks korda. Jane ja Duncan on enda väikesesse tehisjärvekesse 3000 vikerforelli istutanud ja neid me siis seal taga ajasime. Kuigi meestel õnnestub sealt alalõpmata kala saada, siis meie lõppsaldo piirdus ühe forelli nägemise ja nulli kinnipüüdmisega. Aga mis seal ikka, vähemalt saime natuke autoga offroadida jejee! Pühapäeval õhtul laekusid külla ka Meri-Kai ja Raul, kes Melbournest Tasmaaniat avastama olid tulnud. Pikalt tegelikult lobiseda polnudki aega, kuna nad jõudsid suht hilja ja hommikul rändasime kõik juba oma teed.
mingid imelikud ämblikuvõrgud.. IGALPOOL
8.7km matka võssakasvanud metsarajal ei ole lapsevankriga just kõige lihtsam ettevõtmine
Teisel nädalavahetusel läks aga hoopis niimoodi, et juba neljapäeval saabus meile külla Kerstikene minu ülikoolipäevilt. Reedel ajasime siin veel natuke asju ja õhtupoolikul võtsime jälle suuna maale. Mehed hakkasid aga jälle sauna ehitama ja naised.. naised tegid ikka sama mis alati – süüa. Ei tegelt, laupäeval käisime väiksel ringsõidul – Bridportis jalutamas ja kohvikus ja hiljem kahes veiniistanduses veini maitsmas ja söömas. Oli üks ütlemata tore sügispäev ja tore on vahelduseks pliksidega roadtrippida, võib kõva häälega 2paci laulda ja kloun olla.
Istandused kus käisime, on suht mõlemad suht ikoonilised Tasmaania istandused – Jansz ja Pipers Brook (nende tuntuim kaubamärk on Ninth Island). Veinid olid suht eranditult head, teenindus tore (esimeses väga-väga tore, teises norm, lõppsaldo = tore), söök hea ja seltskond kõige parem. Pärast 18 erineva veini proovimist olid kõigil, peale autojuhi, keeled ikka päris pehmed juba. Aga nii tore oli ja sellele päevale mõeldes kõlab mul kõrvus lihtsalt üks lakkamatu naer.
Laupäeva õhtul tagasi K ja J juurde jõudes hakkasime valmistama Lilly sünnatorti. Sünnatordiks sai seekord kreemine külmsuitsulõhe ja krevettidega võileivatort Miiu blogist! Pole sadakümmend aastat võileivatorti teinud (ja Maik üldse küsis mu käest, et mis imeloom see võileivatort veel on) ja tegelikult oli see üks päris tore ja teistmoodi ettevõtmine!
Pühapäeval hommikul ärkas kogu naispere – mina, Jane, Karmen, Kersti ja Lilly (ehk siis peaaegu kõik eestlased, v.a Maik) kell 5 üles ja hakkas…. eurovisiooni vaatama! Me tõesti arvasimegi mingil hetkel, et Austraalia võidab ja tänu sellele oli ikka päris põnev vaadata!
Eurovisioon vaadatud, pidasime maha ühe vinge sünnipäevahommikusöögi! Laulsime Lillyle sünnalaulu ja tõstsime teda tooliga ikka koguni kaks korda üles ka nagu eestlastele kombeks! Kinkisime kambaga Lillyle sünnaks Peppa Pigi jalgratta ja kiivri, mille üle ta tundus väga õnnelik olevat. Nimelt ei osanud see väike tavaliselt nii krutskeid täis tüdruk selle peale kohe mitte midagi kosta ja lihtsalt istus seal ratta peal jupp aega, õnnis naeratus näol. Kuigi kell viis ärkamine ei kõla tavaliselt just kõige parema ideena, pean ütlema, et oli üks väga vahva hommik. Sellised koosolemise hetked on nii palju väärt.
Aga nüüd siis selle seiklusjuttu peategelasest ka – Saunast. Käesolev oli Maiksul juba kolmas Austraalias ehitatud päris saun, kui esimesi kuue aasta taguseid kilesaunasid ka arvestada, siis viies. Saunaga oli lugulaul selline, et kuna J ja K juures on õues selline katusealune koht, kus hängida, juba olemas, siis otsutati, et saun ehitatakse kohe selle külge, sinna kus varemalt asus üks väikene tööriistakuur. Saun ise on ehitatud peamiselt männist (kusjuures Baltimaade männist) ja pingid tammest. Kerise ehitas John ise, ning uks sai… maiteamillest, pean uurima. Minu arust on kõige muljetavaldam kogu selle asja juures just keris – uskumatu, et üks tüüp lihtsalt sellise asja ehitab. Lisaks plaanisid nad selle kohe enne ehitust ka juba pitsaahjuna kasutusse võtta, nii et ka sellega on ehituse juures arvestatud. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on sellel kerisel ka väljaspool (õues) tavaline klaasist kaminauks, mis tähendab, et osa soojusest kiirgab ka õue ja ka need kes parajasti saunalaval ei ole, saavad kamina ees soojas istuda.
Sauna tehti ka üks selline madalam ja laiem pingike, kus peal Lilly oma väikese vanniga mahub vees sulistama. See on lihtsalt nii nunnu väike nurgake, et tahaks kohe ise väikene inimtegelane olla ja plastmassvanni mahtuda.
Karmenil ja Johnil oli juba maja ostes aias olemas mullivann, mis nüüd lähiajal sauna kõrvale ümber kolitakse. Samuti kavatseb John sauna välimisele seinale, mullivanni kõrvale teha välidušši ja ämbri, kus endale vett pähe kallata saab. Kokku on tegemist ikka väga vinge alaga ja ma arvan, et see kõik on äärmiselt hästi planeeritud ja ka ehitatud :)
Pilte mul teile häid pakkuda ei ole hetkel, kuna ise ei teinud ja Maiksu telefon pole suurem asi pildistaja.
Järgnevad kaks nädalat möödusid meil ainult ühe tähe all – Jane ja Duncani pulm. Nii palju oli veel korraldada ja teha ja osta ja meisterdada. Kuna nende pulm toimus nende enda kodufarmis ja ABSOLUUTSELT kõik mis võimalik tehti ise valmis, siis oli tegemist ikka väga väga väga palju. Põhimõtteliselt nägid minu viimased kaks nädalat välja selliseid, et kogu ärkveloleku aja tegin kas tööd või pulmaasju. Ja ärkveloleku aega tuli kokku ikka päris palju. Nädala sees olime Launcestonis Jane majas, et Maiks saaks koolis käia ja mina tööd teha ja õhtuti asju meisterdada ja nädalavahetusel sõitsime esimesel võimalus Ringaroomasse ja andsime aga jälle hagu. Teen pulmast kunagi eraldi postituse, kui päris pildid tulevad.
Maal on vahelduseks ikka ütlemata mõnus olla. Mul ongi kaks äärmust elamiseks – kas kuskil normaalse suurusega linnas kus saab kõiki maailma sööke osta ja igasugu erinevaid atraktsioone külastada ja muuseumis käia… või täiesti maal, puude ja põõsaste ja lindude ja loomade keskel. Okei, mitte loomade. Aga sellised vahepealsed poolsuured linnad, kus ei ole nagu ruumi olla aga samas pole nagu omanäolisust ka sest kõik on liiga väike, et olla mitmekülgne ja põnev ja uuenduslik… need on lihtsalt möhhhhhhhh.
Pulmanädalavahetusel sõitsin mina juba neljapäeval Ringaroomasse ja Maiks tuli reedel järgi. Elasime sel nädalavahetusel Karmeni ämma-äia Donna ja Troy juures, kes on ühed ütlemata toredad ja külalislahked inimesed. Donna on nagu mingi ideaalne koduperenaine, kellel on ka kõige sürrimad asjad majapidamises olemas, mida ühel (või kolmel) pulma korraldaval inimesel pähe võib tulla küsida. Samal ajal meisterdab ta ise sadat miljonit pulmaasja, käib tööl, hoiab lapselast, küpsetab tervele pulmale kooke, triigib toolilipse ja laualinasid, näeb hea välja ja on sõbralik. Ja eriti tore on see, et Ringaroomast lahkusime tänu Karmenile ja Donnale kohe mitme kotitäie aiasaadustega.
Aasia coleslaw ja kevadrullid
Hommikused jalutuskäigud
koogid-söögid maalt
Igatahes, kuidagi suutsime sinna pulmajauramiste vahele pressida ka mõned majade/korterite vaatamised. Meil oli põhimõtteliselt kolm kriteeriumit – maja/korter võiks olla uuemapoolne, möbleeritud ja kuuri/garaažiga. Kuna meie kant on ülisõltuv ülikooli kalendrist, siis olime tegelikult paar nädalat hiljaks jäänud – jaanuar, veebruar on põhilised ajad kui kõik majad-korterid välja renditakse. Märtsiks on alles veel viimased jäänused ja siis on põhimõtteliselt järgmise novembri/detsembrini on täielik turuseisak. Tahtsime üliväga möbleeritud kohta saada, et raha kokku hoida ja et pärast Maiksu kooli lõppu ei peaks jaurama mööblist lahti saamisega. Ühe möbleeritud koha leidsime, aga tegemist oli päris suure ja päris vana majaga (tõenäoliselt hull kütmine ja mööbel tundus ka suht kohe koost lagunevat).. kuidagi ei olnud seda õiget tunnet. Samas leidsime ka ühe sellise koha, mis oli nagu väiksem ja uuem, aga möbleerimata… Vaatasime igasugu erinevaid ja lõpuks jäi ikkagi sõelale see uuem. Hea asukohaga, odav, heas korras. Ja mina tahtsin väga elada uuemapoolses majas, sest eelmise majaga oli tõesti nii palju probleeme, et… never again. Hallituse sees elamine ei ole mingi kõige ägedam kogemus kindlasti mitte. Nii, et tegelikult täitsa sobilik maja. Ainukesed mured – ei ole garaaži või kuuri, kus Maiks oma nikerdusi teha saaks ja ei ole mitte ühtegi tükikestki mööblit. No siis veel ikka üritasime leida kuurikesega kohta, aga enamus need kohad millel on nii normaalne maja kui ka kuurike, on juba päris jupp maad kallimad. Ja no mööbel – see oli algusest peale ebareaalne. Nii, et alles jäigi ainult see üks kriteerium – uus. Ja kuna antud maja oli terve kolme linnaosa peale AINUKE uus maja, siis ei ole raske arvata, millele me alla kirjutasime, haha. Varsti siis kirjutan-näitan rohkem ja pikemalt.
Viimasel pildil minu eilse päeva söögid :)
ja väike mõnesekundiline video
Ekskursioon mu sisekosmosesse 