Ja jälle üks nädalakene talve läbi! Yaya! Nädalavahetusel käisime Johni sünnal Legerwoodis. Laekusime kohale juba laupäeva hommikul, et Karmenit ja Johni asjatoimetustes aidata ja niisama nädalavahetusest natuke rohkem välja pigistada (ikkagi kolm tundi edasi-tagasi sõitu).
Puhkepidu! Ei saa ikka ei üle ega ümber siin Austraalias sellest farmielust! Eelmisel nädalavahetusel läksid meie turteltuvid Jane ja Duncan nimelt Melbourni romantilisele väljasõidule ja meid paluti farmi loomi ja majapidamist hoidma. Et noh juhuks, kui lehmad jeebekit teevad või koerad-kassid nälga peaks jääma või midagi.
Reedest pühapäevani tegimegi siis tarka nägu seal ja teesklesime, et oleme farmielanikud. Peamiselt olime seal, et silm peal hoida ühtedel võõrastel lehmadel, kes Duncani juurde hoiule on toodud – siinmail on vahel kombeks kellegi juurde oma lehmad nö. kostile saata – kui näiteks endal on maad kannatada saanud või suur põud olnud või lehmadel lihtsalt enam midagi süüa ei ole.
Selles mõttes on Austraalias see farmipidamine ikka täitsa tänamatu töö ja täielik loto – võib juhtuda, et sinu kodukandis jupp aega vihma ei saja ja kõik kuivab ära, samal ajal kui teisel vennal sajab nagu oavarrest (või on lihtsalt parem asukoht, näiteks mäeorg) ja loomadel süüa kui palju.
Selles igikestvas ilmasõjas nimega Maailm vs Meie võitsime täna ühe suure lahingu – tegime Maiksu maksutagastuse (põmst tuludeklaratsioon) ära ja ei läinudki selle käigus omavahel päris riidu ja visanud arvutit aknast välja. Jee! Väike samm ühiskonnale, maailmatuma suur samm meile! :D
On essa juuli jee
ja se-da teab ju iiiiiiga mees
et täna raha saab!
Tralalalalalaaaa!
Mees on mul mere peal. Juba kuuendat päeva. Vahepeal ei kuulnud tast üldse midagi, aga siis ta väidetavalt häkkis mingisse laeva arvutisse sisse ja tuli feissbuki. Nii et on teine elus ja terve!
Üleeile käis minul üks couchsurfer. TÄitsa ametlikult saatis mulle couchsurfingu lehel kirja, et sooviks couchsurfida su juures. Neid kirju ma saan nädalas ikka mitmeid, aga mis selle eriliseks tegi, oli see, et tegu oli ühe Eesti tüdruku Kaidiga. Ma muidu ei ole juba ammu couchsurfereid väga vastu võtnud, aga kuna ma siin niikuinii üksi vahin ja teine ka niimoodi üksi seikleb, siis mõtlesin, et miks mitte! No mõne inimesega on lihtsalt esimesest sekundist peale hea klapp.. jumala mõnus õhtu oli meil. Käisime siin Gorges (sõnaraamat ütleb “mäekuru”), millest ma vist eelmisel aastal ka kirjutasin? Ma talvel käisin seal väga palju matkamas, aga nüüd peale Gold Coasti polnudki kordagi veel jõudnud.
No igatahes, läksime siis. Tegime ZigZag tracki, mille otsas ma ükskord oksendasin, sest läksin liiga kiiresti liiga järsust trepist üles. Aga vahi imet, isegi võhmale ei võtnud ja täiesti vabalt võisin lobiseda terve tee ja ABSOLUUTSELT ei olnud raske. See pani mind ikka mõtlema küll natuke.. Et tegelt on see sport üks salakaval võlur-värk.. isegi kui ma viimasel ajal olen natuke vähe-motiveeritud, siis vahi-vahi, tuleb välja, et tegelt toimub ikka areng koguaeg edasi. Pärast tegime meil õlunaadid ja rääkisime maakerale kaks ringi peale.
Eile juhtus aga selline naljakas lugulaul, et läksin siis sinna samasse kohta seda sama ringi tegema (sest pean mõned korrad nädalas madala pulsisageduse juures kardiot tegema) ja juhtus kuidagi nii, et hoopis jooksin 5km. VIIS KILOMEETRIT JÄRJEST. Ma pidin pikali kukkuma pärast ja seda mitte suurest väsimusest (reaalselt, üldse ei olnud raske! või noh tegelt oli, aga mitte nagu halb raske, vaid hea raske), vaid suures imestusest! Esimene kilomeeter oli jah veits kahtlane (väiksest mäest üles), aga hiljem juba täiesti normaalne :) Suure mäe peal pidin muidugi vahetult enne tippu umbes 10 sekki hinge tõmbama ja korra paelu siduma, aga tegelt läks ikka siiiitaks hästi!
Ei suuda imet ära uskuda praegu! Vot nii.
Nüüd lähen teen leiba.
Ekskursioon mu sisekosmosesse 
