Pärast jõule oli meil korraks selline uitmõte, nagu et läheks Airliesse või kuhugi roadtripile. Hakkasimegi siis nagu suure hurraaga minema.. ja tuli kole ilm. Kohe nii kole, et nädala aega lubas tervele rannikule ainult lakkamatuid äiksetorme ja vihmasadu. ARvutasime ja arutasime ja jõudsime järeldusele, et natuek kurb on kõik see raha ja aeg hakkama panna ja siis terve aeg lihtsalt autos istuda. Nii et keerasime siis otsa ringi ja tulima juba teisel päeval koju tagasi, haha.
Aga, sellele vaatamata, jõudsime magada ühes väga lähedas puhkealas – öösel hakkas telgis nii palav, et võtsin pool katet maha, nii et üks sein (metsapoolne) oli ainult see õhuke võrk. See on kindlasti üks lahedamaid ärkamise momente, mis mul kunagi olnud on! Magasime vihmametsa servas (no reaalselt, mingi poolteist meetrit) ja see kõik oligi meil peaaegu, et otse telgis. Sellised hetked mulle meeldivad.
Käisime natuke matkamas sealsamas metsas, misjärel suundusime Cotton Treesse pühapäeva marketile ja kohvikusse. Cotton tree on jätkuvalt väga tore. Vaatasime-kuulasime seal ühte hullu hipiperebändi ja jõime smuutisid/kohvisid. Mõnna. Pärastlõunal vaatasime Noosa ka üle – sättisime end just jõe äärde pikniku pidama, kui meie kõrval üks kalamees tõmbas ühe lõhe välja. Maiks va kalamees läks muidugi juttu tegema, nagu kalameestele kombeks haha. Jutt lõppes sellega, et selgus et tüüp ise oli vegan ja üldse kala ei söögi – andis selle meile. Meie lõuna tõusis sellega kohe mingi 8 kohta kõrgemale heade lõunate maailmameistrivõistlustel.
Õhtupoolikul sõitsime läbi vihma kuhugi mäe otsa ja käisime mingi huvitavas augus ujumas. Noored ja vanad, kuked ja kanad hüppasid seal igast köite abil mäeservade pealt vette aga Maiks arvas et tema hakkab liiga vanaks jääma selle jaoks juba, haha.
Coledaleist oli meil tegelikult grandioosne plaan suunduda Sydneysse. Pean vist taustaloona rääkima, kuidas me kuus aastat tagasi üldse Coledale’i sattusime. Töötasime sel ajal Oranges, NSWs farmis ja mingite pikkade pühade tõttu anti meil 4 päeva vabaks, mille jaoks meil oli suursugune plaan – minna Sydneysse. Hakkasime siis meie neljakesi kõik rõõmsalt sõitma. Sõitsime ja sõitsime kuni olime kuskil Sydney suburbias ja avastasime, et linnas ei ole tegelt ikka üldse lahe ja otsustasime, et nii ei lähe kohe teps mitte ja on vaja hoopis kuhugi maale ja mereäärde minna. Nii siis hakkasimegi hoopis lõunapoole linnast välja sõitma ja arutama, et võiks leida sellise ranna, kus saaks otse rannas ööbida ja kala püüda ja niisama rannas olla ja oleks normaalsed köögid ja wc-d ja muud jutud. Ja vahivahi, 70km hiljem kukkuski meile Coledale sülle.
No aga siis seekord.. seekord rääkisin mina juba kaks kuud varem, et seekord ikkagi peame Sydneysse minema.. head logardid ikka küll, kuus aastat siin riigis juba (vahelduva eduga küll) olnud ja ikka veel pole Sydneys käinud. No saabus siis see päev.. ja kohe üldse ei tõmmanud :D Sõitsime hoopis kuhugi suburbiasse jälle, korjasime Laura peale (Laura on Maiksu täditütar – neile, kes veel ei teadnud) ja sõitsime hoopis Blue Mountainsisse.
Blue Mountains on üks Austraalia suurimaid vaatamisväärsusi, mis meil ka tol kuue aasta tagusel korral mingitel erinevatel põhjustel vaatamata jäid, kuigi väga tahtsime minna koguaeg. Aga kord oli ilm sitt ja kord oli pühade aeg ja ööbimiskohad täis bookitud jne. Kärss kärnas, maa külmunud, nokk kinni, saba lahti ja muu taoline, teate küll. Ja muidugi, ärme unusta kõige olulisemat – loll on see kes vabandust ei leia.
Täna on mingi ajalooline postitus, koguaeg kukun kuhugi vanasse aega tagasi, hahaha. No igatahes, kuigi Blue Mountainsisse lubas suht kehva ilma, loivasime ikkagi kohale ja tegime isegi ühe matkakese. Matkake koosnes mäest alla minemisest, oru põhjas kõndimisest ja siis miljardist trepiastmest üles tulemisest. Aga väga tuus matk oli (Y).
Pärast põhiliste vaatmisväärsuste ära vaatamist (mis tegelt kestiski põhimõtteliselt terve päev) sõitsime oma ööbimiskohta. Sedakorda üsna sügavale metsa, taaskord ühte rahvusparki. See oli üks päris ilus koht – väike järveke kaljuserva ääres ja täiesti sürri värvi puud ja taimed – loojuva päikese valguses nägi see kõik täiesti müstiline välja… aga selliseid asju pildile muidugi saada ei õnnestunud.. Maiks käis ujumas ja meie Lauraga lürpisime veini juua. Mõnuuuuuuus…
Pühapäeval käisime Second Valleys jälle sama seltskonnaga :) Laenutasime kaks kajakki, vedasime kaasa kõik snorgeldamisvarustuse, kalapüügistaffi ja seiklus võiski alata. Second Valley on selles suhtes äge koht, et seal on alati midagi teha.. ei ole siuke tavaline liivarand, et peesitad niisama – seal on ikka üht-teist snorgeldades vaadata, koopad kuhu saab kajakiga sisse sõita, kaljud, kust saab saltodega (haha, ei tea kes meist küll saltosid teeb eks ole) alla hüpata, väike auguke, millest saab läbi ujudes hoopis päris suur koobas. Seal saab delfiine ja kaheksajalgu ja väiksemaid kalakesi näha (väidetavalt ka päris suuri haisid).
Seal siis veetsimegi pühapäeva – käisime vaheldumisi kajakkidega sõitmas, õpetasime ema snorgeldama (sai nalja kui palju), tegime vee all miljon videot, käisime snorgeldamas ja hullasime niisama. Täitsa tore oli! Pilte kahjuks eriti ei teinud ja videod.. no need tulevad võib-olla kunagi tulevikus.
Nüüd on Maiksul hakanud natule rohkem aega tekkima ja ilmad on ka superilusaks läinud, nii et nüüd oleme linnas taidlemise asemel looduslapsed jälle! Oh kohe hea on olla kui linnast välja saab.. lihtsalt juba see autoga maanteel olemise tunne – vabadus! Paar korda oleme käinud surfamas ja snorgeldamas, lisaks veel niisama rannas ilulemas.
Adelaides on see täitsa tore, et võrreldes põhjapoolsemate osadega, on siin suvel täitsa kaua valge (Eestis olijad nüüd naeravad selle peale) – kuni poole üheksani lausa! See tähendab seda et kui mul kell neli tööpäev lõppeb, saab veel täitsa vabalt midagi teha! :) Nii olemegi käinud näiteks pärast tööpäeva veel surfamas või snorgeldamas. Esimene surfamine läks meil ikka suht aia taha, väljas oli ikka päris tormine ilm ja vesi ka megakülm. Nagu korralikud turistid kunagi, paneme me ju ilma kalipsodeta ka! (mitte enam kauaks :D) Aga pisiku saime jälle sisse ja nüüd elevust kui palju :)
Ühel teisel tööjärgsel päeval käisime Noarlungas snorgeldamas. Ei ole küll teab mis ‘maailmakuulus reef’, aga reefsellegipoolest ja uudistada on nii mõndagi. Lisaks sellele on see nii ägedalt kalda lähedal, saab põhimõtteliselt mööda silda riifini kõndida ja sealt lihtsalt sulps vette karata. Kalu ja värke ikka on, nii et täitsa tore elamus :)
Vahepeal tegime kodus väikse mereanniõhtusöögi – no võiks küll lõpmatuseni süüa seda stuffi. Nomnomnomnomnom. NOM.
Paar nädalat tagasi käisime natuke oma uut autot katsetamas – ei ole küll päris 4WD see masin meil (pigem AWD), aga natuke ikka jaksab mütata ka. Leidsime ühe ranna, kus ülevalt mäe otsast tuleb suht lühikese maaga tuleb tee alla randa – vaated olid megailusad ja no kängurusid oli rohkem kui näpuga näidata jõudsime. Nägime reaalselt selle ka ära kuidas väike känguru emale kukrusse ronib – no nii sujuvana ma seda küll ette ei kujutanud kui see reaalsuses oli! Täiesti uskumatu vaatepilt..
Samal päeval leidsime ka uue ja uhke ranna nimega Second Valley. Esialgu tundus küll selline väike lihtne laheke, aga pärast mõningast seiklemist lõpetasime hoopis mingite päris kõrgete kaljude otsas, kust avanes täitsa tore vaade helesinisele veele ja kaljude otsast alla ookeani sulpsavatele inimhingedele. Üks hülgeke andis ka rahus minna ja.. no enam paremaks minna ei saanud.
Päeva lõpetuseks leidsime veel ranna, kus saab autoga sõitu (mis minu jaoks on ikka täielik turn-on, no ei ole paremat kohta autosõiduks olemas!). Muidugi suutsime seal kuidagi politsei tähelepanu äratada, kes tuli meid kiiruse ületamise eest noomima. Aga õnneks selle noomitusega asi piirduski ainult.
Eelmisel nädalal hakkasime vaikselt mõtlema, et tahaks ikka vähe asjalikumalt surfata ja sebisime buddy Pauli, et läheks koos ühel hommikul kuhugi lainetesse müttama. Kui siis järeldusele jõudsime, et varahommikul on kõige paremad lained ja et kõige parem rand Adelaidest u 100km kaugusel, seega – kõige lihtsam oleks kohapeal telkida :) Mõeldud-mõeldud, ajasime kamba kokku (noh, et telkimine ka ägedam oleks) ja sõitsimegi alla lõunasse Waitpinga Campgroundile. Kokku saime umbes 15 inimest ja oli ikka täitsa tore õhtu. Meie võlusime auto jälle liikuv-voodiks ja kõik oli nagu ennevanasti, kui need kaks Eestimaist rändurit veel vabade hingedena Austraalia metsikuid radu tallasid. good old times indeed.
Järgmisel hommikul magasime veits sisse, aga noooooooo.. mis sellest! Sõitsime siis veits kaugemale algajatele sobivamasse randa ja surfamine võiski alata! No enam paremat randa algajana tahta ei oleks osanud, white waterit väga pikalt ja laine murdub ikka väga mitmes järgus. Üle kolme tunni müttasime seal.. tulemuseks – üliväsinud kehad, soolase vee üledoos, jõhkralt ära põlenud näod ja väga väga väga väga väga rahulolevad hinged! TORE!
Aga ega sellega ei saanud siis me päev lõppeda – edasi kulgesime jälle Second Valleysse, kus siis erinevad inimesed erinevaid seiklusi-sekeldusi sooritasid. Vigurhüpped kaljudelt, snorgeldamine koopasuudmetes (no ei julgend sisse minna), päris-päris koopasukeldumine, niisama õlunaadi nautlemine jne. Selle eelviimase kohta panen lõppu video ka.. natuke raske aru saada sealt mis toimub, aga loodan et midagi ikka jagate ära..
Õhtul tulime meile ja tegime väikse filmimaratoni. Couchsurferid olid meil ka, nii et rahvast rohkem kui tube :) No meeldib vahel harva selline segasummasuvila. Järgmisel päeval käisime veel kalal ja kui ilm kehvaks keeras, tegime meil jälle lebolaagri – madratsid maha, filmid peale ja Indiast söögikütet ka karbiga kaasa :)
Õhtuti olen päris palju jalutamas käinud.. tore on õues. hängida. mängida.
Ekskursioon mu sisekosmosesse 