Kuidas ma endale jalgratast ei ostnud.

Üks päev oli nii, et kuidagi jooksid asjad nii kokku, et jõudsime “töö juures” järeldusele, et mul oleks vaja võtta üks vaba päev (lisaks sellele, et mul juba kolm vaba päeva on nädalas). No mulle sobis see plaan väga hästi. Mõtlesin, et lähen ostan siis endale jalgratta. Kuna kodust jalgrattaparseldajateni päris pikk maa, siis mõtlesin, et teen kodus natuke turuuuringut ka. Lasin siis näppudel käia ja helistasin nii mõnedki poed läbi. Eesmärgiga teada saada, et kas need jalgrattad, mis neil kodulehel üleval on ka tegelt poes leiduvad. No suur oli siis minu rõõm kui ühel hetkel leidsingi poe, kus väideti, et täitsa olemas minu soovitud jalgratas.

Unustasin küll telefonis küsida, et kas nad selle ratta mul poes kokku ka panevad, aga kontrollisin kodulehelt järele ja igas poes pidid panema! (taustaks: siinmail on sellised väga odavad poed kust saab igast kraami osta, aga palju nendest asjadest tulevad nii nagu nad maale tuuakse – kastis ja juppidena – see hoiabki hinna madala). Sõitsin siis rõõmsalt taksoga poodi – kusjuures takso maksis tervelt 1/3 jalgratta hinnast – ja läksin oma ratast vaatama. Ja mida minu silmad näevad – ainult üks eksemplar ja juba kokku pandud. Ei-ei-ei, kulla sõber, see ei ole rõõmusõnum et saan juba kokkupandud ratta! See tähendab hoopis seda, et ratast ma sellel päeval küll osta ei saa.

Kutsusin siis ühe hästi-hästi-mitte-sõbraliku teenindaja endaga jalgratta osakonda (1 riiul) ja küsisin, et tere-kas-teil-seda-ratast-veel on. Tädi vaatas ja vaatas seda riiulit, piiksutas oma mingi masinaga seal erinevaid triipkode, helistas veel tähtsamatel kontoritoolisoojendajatele ja pärast viite minutit jõudis selgusele, et seda ratast neil kahjuks poes ei ole. Oma järgmise küsimuse vastust ma tegelt teadsin juba ette, aga noh, ega siis küsija suu pihta ei lööda! Küsisin, et ega ma juhuslikult seda kokkupandud ratast osta ei saa. Tädi vaatas mulle oma suurte ehmunud kutsikasilmadega otsa ja ütles, et ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei, see poleks ju ometigi turvaline! Selleks, et ma selle ratta saaksin osta, siis peakse Hr. Tema Majesteet Rattaspetsialist selle ratta peal kõigepeal erinevaid teste sooritama ja väljastama kinnituse, et tegemist on tõepoolest ohutu rattaga (aga sellegi poolest sõidan sellega omal vastutusel). Aga Tema Majesteet töötab ainult laupäeviti. No tore!

Vaatasin siis teisi rattaid natuke. Juba olingi enamvähem välja valinud oma uue ratta, kui järsku hakkas koitma, et krt,  see Härra Rattaspetsialist töötab ju ainult laupäeviti. Järelikult ei ole seal poes tõenäoliselt ka kedagi, kes oleks läbinud eluolulise Ratta Kokkupanemise Ülikooli ja võiks selle ratta mulle sõidukõlbulikuks ja mitte-eluohtlikuks kuulutada. Igaksjuhuks (ja jällegi vastust ette teades) küsisin teenindaja-tädilt üle. Jep. Jalgratta-Majesteet tuleb laupäeval. ja siis võib mulle ükskõik kui palju rattaid kokku panna. No superäge, suured tänud teile!

Mõtlesin siis, et krt, juab siia sõidetud, et ma võin ju ise ka selle ratta kokku panna siin poe parklas. Ühe korra varem on seda ju isegi aja peale tehtud (kaotasin ja osad jupid jäid üle, aga osavõtt on põhiline!). Minu maailmas ei toimi lihtsalt asjad nii, et mina tahan midagi ja ma ei saa seda mida ma tahan (meenutan nüüd teile seda korda, kui kangesti oli vaja keset ööd süüa teha ja ema ja venna (telefonitsi) juhendamisel saumiksril Austraalia juhtme ise Eesti oma vastu vahetasin, mille eelnevalt triikraua tagant ära olin lõiganud). Uus masterplaan olemas, seadsin särasilmil sammud jälle müüjatädi poole. Ütlesin, et tahan nüüd siis ikkagi jalgratast osta. Tädi küsis, et kuidas ma selle kokku mõtlen panna… või alustuseks kasvõi sealt poest ära viia. Ütlesin, et ise panen. Siis ta vaatas mind sellise pika pilguga.. teate küll kuidas inimesed vaatavad niimoodi hindavalt ülevalt alla ja küsis: “Kas sul tööriistad on või?”. NO KURJAM KÜLL, päriselt ka või?!?!! Ma küll nagu mäletaks, et kui ma seda viimast ratast kokku panin, siis oli suht ainult mingit ühte võtit vaja…. Tädi näitas mulle siis ratta kasti pealt seda nimekirja, kus oli kirjas umbes-täpselt 24 asja mis mul selle ratta kokkupanemiseks vaja läheb!

Lahkusin poest rattata.

Sisenesin järgmisesse taolisse poodi.

Selleks, et teada saada, mis juhtus teises poes, loe kõik eelnev jutt uuesti läbi (muuda mõned sõnastused) ja saadki täpselt sama loo! Ainukese vahega, seal anti mulle teada, et Ratta-Härra käib tööl teisipäeviti. Millele ma vastasin, et TÄNA ON JU TEISIPÄEV! Mille peale müüjatüdruk, ütles, et ei-ei, täna teda pole. No selge!

Lahkusin poest rattata.

Sisenesin 50 meetrit eemal asuvasse masaažisalongi. Väljusin lõõgastunult. Sain Maiksuga kokku. Läksime gold class kinno. Tellisime peaaegu kõik eelroad mis menüüs olid. Terve filmi aja muudkui tuli seda sööki. Pärast ei jaksanud liikuda. Väljusime lõõgastunult x2. Sõitsime randa. Jalutasime silla peal ja ookeani ääres. Sõitsime koju. Sisenesime lõõgastunult x 1000.

Ega närv pole Sharm el Sheik kuhu minna.

4 thoughts on “Kuidas ma endale jalgratast ei ostnud.

  1. Inks says:

    tore et oskasite viletsa ostupäeva mõnusaks lõõgastuspäevaks muuta. Eks see oskus meil ju tihti puudubki. ikka on vaja iga asja pärast närvis olla.

  2. Marje says:

    Mina sain jälle mõnusa kõhutäie naerda- tervis muudkui tuleb. Aga see variant, et sa läksid massaaži, mitte komandasse rattapoodi, on ikka ehtsinulik. Iga kolmas inimene oleks läinud kolmandasse rattapoodi. Ja loo lõpp on ikka ka mõnus. Ma lihtsalt kujutan teid kaht nohinal söömas, algul sa muidugi seletad Maiksule solvnud-lõbustatult seda oma lugu, aga aegamööda sa ainult nohised oma söögiga nagu Maikski.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s