Laupäev-tsillpäev

Laupäeval oli üks tore päev :)

Meie trennikava mida Kerliga järgime, näeb kolm korda nädalas ette ühte kiires tempos jalutuskäiku ja kuna kõndimine meile koledasti meeldib ja seda harrastasime juba niikuinii enne seda kava, siis võtsime laupäeval ühe pikema jalutuskäigu ette. Kõndisime Surfersist peaaegu Burleighsse, ainult viimane väike rannariba jäi puudu. Ehk siis tegelikult lõpetasime oma käigu Miami nimelises linnaosas väikse künka otsas :) Pärast jalutuskäiku suundusime BSKT kohvikusse hommikust sööma :)

2016-01-16 10.40.25

2016-01-16 11.18.32-1

Hommikusöök söödud, pidime bussiga tagasi Surfersisse sõitma.. reaalsuses kukkus ikka nii välja, et läksime jala. Mingil hetkel korjas Maiks meid Broadbeachilt peale, sest muidu vist oleksimegi sinna kõndima jäänud.

Käisime kähku kodust läbi ja juba suundusimegi oma järgmisele üritusele. Kerli elab Q1-s, selles samas tornis kus me ka paar nädalat pesitsesime ja seal on elanikel võimalik reserveerida endale ja oma seltskonnale väike minikino. Laupäevaks me siis selle endale reserveerisimegi. Saime kokku Kerli, Madde ja Reimoga ja sõitsime trammiga BroadBeachi, kus suundusime videolaenutusse ja laenutasime endale 2 filmi. Enne kinno minekut tegime Broadbeachil veel väikse lõuna :)

4

Enne kino hüppasime veel poest läbi ja ostsime head-paremat snäkki-jooki, et ikka korralikult üle saaks süüa :P Äge oli niimoodi kinos käia, et ei pidanud teiste kinokülastajate pärast muretsema ja võis tooliga ringi keerutada ja kõva häälega kommenteerida ja toole üles ja alla lasta ja küpsist täis suuga naerda. Kahjuks häid pilte sellest pole, aga midagi ikka :)

2016-01-16 19.15.04

2016-01-16 19.15.25

2016-01-16 19.16.07

Pärast kino laekusime meile ja mängisime Katani Asustajaid. Pole niiiiii ammu mänginud ja Madde ja Reimo jaoks oli see essa kord – mäng venis mingi rekordpikaks, lõpuks kõik olid juba megasigaväsinud ja aint haigutasid siin. Aga lõpuni mängisime – mingi kella kahe ajal öösel vist lõpetasime. Nüüd kui kõigil mäng selge, peaks järgmine kord kindlasti kiiremini minema – ootan juba!

2

Kuidas ma endale jalgratast ei ostnud.

Üks päev oli nii, et kuidagi jooksid asjad nii kokku, et jõudsime “töö juures” järeldusele, et mul oleks vaja võtta üks vaba päev (lisaks sellele, et mul juba kolm vaba päeva on nädalas). No mulle sobis see plaan väga hästi. Mõtlesin, et lähen ostan siis endale jalgratta. Kuna kodust jalgrattaparseldajateni päris pikk maa, siis mõtlesin, et teen kodus natuke turuuuringut ka. Lasin siis näppudel käia ja helistasin nii mõnedki poed läbi. Eesmärgiga teada saada, et kas need jalgrattad, mis neil kodulehel üleval on ka tegelt poes leiduvad. No suur oli siis minu rõõm kui ühel hetkel leidsingi poe, kus väideti, et täitsa olemas minu soovitud jalgratas.

Unustasin küll telefonis küsida, et kas nad selle ratta mul poes kokku ka panevad, aga kontrollisin kodulehelt järele ja igas poes pidid panema! (taustaks: siinmail on sellised väga odavad poed kust saab igast kraami osta, aga palju nendest asjadest tulevad nii nagu nad maale tuuakse – kastis ja juppidena – see hoiabki hinna madala). Sõitsin siis rõõmsalt taksoga poodi – kusjuures takso maksis tervelt 1/3 jalgratta hinnast – ja läksin oma ratast vaatama. Ja mida minu silmad näevad – ainult üks eksemplar ja juba kokku pandud. Ei-ei-ei, kulla sõber, see ei ole rõõmusõnum et saan juba kokkupandud ratta! See tähendab hoopis seda, et ratast ma sellel päeval küll osta ei saa.

Kutsusin siis ühe hästi-hästi-mitte-sõbraliku teenindaja endaga jalgratta osakonda (1 riiul) ja küsisin, et tere-kas-teil-seda-ratast-veel on. Tädi vaatas ja vaatas seda riiulit, piiksutas oma mingi masinaga seal erinevaid triipkode, helistas veel tähtsamatel kontoritoolisoojendajatele ja pärast viite minutit jõudis selgusele, et seda ratast neil kahjuks poes ei ole. Oma järgmise küsimuse vastust ma tegelt teadsin juba ette, aga noh, ega siis küsija suu pihta ei lööda! Küsisin, et ega ma juhuslikult seda kokkupandud ratast osta ei saa. Tädi vaatas mulle oma suurte ehmunud kutsikasilmadega otsa ja ütles, et ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei, see poleks ju ometigi turvaline! Selleks, et ma selle ratta saaksin osta, siis peakse Hr. Tema Majesteet Rattaspetsialist selle ratta peal kõigepeal erinevaid teste sooritama ja väljastama kinnituse, et tegemist on tõepoolest ohutu rattaga (aga sellegi poolest sõidan sellega omal vastutusel). Aga Tema Majesteet töötab ainult laupäeviti. No tore!

Vaatasin siis teisi rattaid natuke. Juba olingi enamvähem välja valinud oma uue ratta, kui järsku hakkas koitma, et krt,  see Härra Rattaspetsialist töötab ju ainult laupäeviti. Järelikult ei ole seal poes tõenäoliselt ka kedagi, kes oleks läbinud eluolulise Ratta Kokkupanemise Ülikooli ja võiks selle ratta mulle sõidukõlbulikuks ja mitte-eluohtlikuks kuulutada. Igaksjuhuks (ja jällegi vastust ette teades) küsisin teenindaja-tädilt üle. Jep. Jalgratta-Majesteet tuleb laupäeval. ja siis võib mulle ükskõik kui palju rattaid kokku panna. No superäge, suured tänud teile!

Mõtlesin siis, et krt, juab siia sõidetud, et ma võin ju ise ka selle ratta kokku panna siin poe parklas. Ühe korra varem on seda ju isegi aja peale tehtud (kaotasin ja osad jupid jäid üle, aga osavõtt on põhiline!). Minu maailmas ei toimi lihtsalt asjad nii, et mina tahan midagi ja ma ei saa seda mida ma tahan (meenutan nüüd teile seda korda, kui kangesti oli vaja keset ööd süüa teha ja ema ja venna (telefonitsi) juhendamisel saumiksril Austraalia juhtme ise Eesti oma vastu vahetasin, mille eelnevalt triikraua tagant ära olin lõiganud). Uus masterplaan olemas, seadsin särasilmil sammud jälle müüjatädi poole. Ütlesin, et tahan nüüd siis ikkagi jalgratast osta. Tädi küsis, et kuidas ma selle kokku mõtlen panna… või alustuseks kasvõi sealt poest ära viia. Ütlesin, et ise panen. Siis ta vaatas mind sellise pika pilguga.. teate küll kuidas inimesed vaatavad niimoodi hindavalt ülevalt alla ja küsis: “Kas sul tööriistad on või?”. NO KURJAM KÜLL, päriselt ka või?!?!! Ma küll nagu mäletaks, et kui ma seda viimast ratast kokku panin, siis oli suht ainult mingit ühte võtit vaja…. Tädi näitas mulle siis ratta kasti pealt seda nimekirja, kus oli kirjas umbes-täpselt 24 asja mis mul selle ratta kokkupanemiseks vaja läheb!

Lahkusin poest rattata.

Sisenesin järgmisesse taolisse poodi.

Selleks, et teada saada, mis juhtus teises poes, loe kõik eelnev jutt uuesti läbi (muuda mõned sõnastused) ja saadki täpselt sama loo! Ainukese vahega, seal anti mulle teada, et Ratta-Härra käib tööl teisipäeviti. Millele ma vastasin, et TÄNA ON JU TEISIPÄEV! Mille peale müüjatüdruk, ütles, et ei-ei, täna teda pole. No selge!

Lahkusin poest rattata.

Sisenesin 50 meetrit eemal asuvasse masaažisalongi. Väljusin lõõgastunult. Sain Maiksuga kokku. Läksime gold class kinno. Tellisime peaaegu kõik eelroad mis menüüs olid. Terve filmi aja muudkui tuli seda sööki. Pärast ei jaksanud liikuda. Väljusime lõõgastunult x2. Sõitsime randa. Jalutasime silla peal ja ookeani ääres. Sõitsime koju. Sisenesime lõõgastunult x 1000.

Ega närv pole Sharm el Sheik kuhu minna.

latsed said õue mängima

No tsautsautsau noored ja veel nooremad!

Mis me siis vahepeal teinud oleme head-põnevat? Kolmapäeval käisime kinos, Maiksu boss tegi välja. Päris põnev, saime ka oma elu esimese Gold Classi kinoelamuse osaliseks, selle kõrval ei kipugi enam nagu tavalisse kinno (mitte, et ma enne mingi suur kinosõber oleks olnud). Skeem seisneb siis selles, et on selline eraldi osa kinost, kuhu saab.. eee veidi kallima piletiga. Seal on siis selline üsna suur lounge-baar ja niisama enne-filmi-hängimise-ala. Inimesed siis kasutavadki seda nii, et saavad seal sõpradega kokku näiteks mõned tunnid enne filmi, söövad õhtust, teevad mõned joogid ja siis lähevad filmi vaatama.

Kinosaal ise koosneb kahekaupa mööda saali laiali pillutatud recliner-toolidest. Toolid on ikka korralikult suured, väga-väga-väga pehmed ja käivad täiesti lamamisasendisse. Oleks lihtsalt tahtnud sinna magama jääda… Väga tore selle kinosaali ülesehituse juures on see, et toolid on kahekaupa ja üksteisest suht kaugel. Naljalt ikka sõbrale kõrvalasuvas kaheses midagi ei sosita, pigem peaks nagu kõva häälega üle saali hüüdma (eriti kui film juba peal, haha). Iga kahene toolikomplekt on varustatud ka väikese lauakesega.

Enne filmi algust sõime siis natuke seal lounge’is (no kahjuks me jäime mingi kolmveerand tundi hiljaks ja ei jõudnudki väga enne filmi algust seal jutustada, liiklus rsk), tegime mõned õlled ja siis oligi aeg filmi vaatama minna, saatjatädi saatis meid ilusti saali oma kohtadele (ilgelt pikk maa oli minna, mingi 30 meetrit, hea et veel tekki peale ei pannud :D). Enne filmi algust tellisime endale filmi ajaks söögid-joogid-snäkid, mis siis meie soovitud kellaajal ilusti saali ära toodi. See oli ikka üüüüüberäge, kuidas kohe filmi alguses toodi part, kümne mintsa pärast seda tuli popcorn ja õlled, poole filmi pealt pearoog ja üsna varsti pärast magustoit. No nii tore oli lihtsalt lamada seal, filmi vaadata ja samal ajal head-paremat näost sisse ajada :D Väga korda läinud üritus! Pärast käisime veel siin kodu lähedal Highway baaris natuke õlut libistamas ja rugbyt vaatamas (eesti keeles on tegelt ’rägbi’, aga ma kategooriliselt keeldun seda sõna kasutamast).