Coolangatta ja Burleigh Heads

Pühapäeval magasime üle pika aja natuke kauem kui tavaliselt, umbes kella poole üheksani vist isegi. Siis sõime kärmelt hommikust ja juba ruttasimegi uusi seiklusi otsima. Tol päeval sõitsime Gold Coasti lõunapiirimail asuvasse Coolangattasse. Jalutasime seal niisama ringi, käisime surfikohvikus lõunat söömas, vaatasime telkust surfi, otsisime surfivõistlusi (eee leidsime ja ei leidnud ka). Vedelesime rannas, ujusime (loe: lamasime vees), päevitasime, imetlesime vaateid ja olime niisama lõbusad.

2016-02-21 11.08.35

2016-02-21 11.24.48

2016-02-21 11.27.58

Kui rannas kopa ette viskas, mõtlesime, et läheks hoopis.. mingisse teise randa, aga kuhugi kus saaks rahulikult varjus pikutada ja piipu teha ja näiteks siidrit libistada. Mõeldud-tehtud, suundusimegi Burleigh Headsi. Tegelt ega siin pikalt midagi lobiseda ei ole, lamasime suht ühe ja sama koha peal mingi 4 või 5 tundi, vahepeal vedasime ainult süüa ja juua juurde. Mõnus oli. Suve viimane rannapäev.
2016-02-21 16.40.34

2016-02-22 08.49.19-1

basseinitsillid ja paadiostud

Eelmine nädalavahetus oli tavalisest pikem – kuna Maiksu töö juures oli ametlikult veel puhkenädal, aga tema lihtsalt läks nädal aega varem tööle tagasi (E-N), siis reede oli tal vaba. Reedel tsillisime niisama, käisime väiksel kaltsukaringil ja mingis huvitavas toitlustusasutuses lõunat söömas. Selline rahulik päev.

Laupäeva hommikuks oli Maik Andyga kokku leppinud, et läheb aitab tal väikese hobikatamaraani ära tuua, mille Andy just ostnud oli. Mingi tüüp tahtis lihtsalt oma vanast paadist lahti saada, kuna see oli suht katki ja müüs selle kõigest saja dollariga Andyle. Nüüd Andy ja Maiks hakkavad seda korda tegema. Andy ja Kati jaoks on tegemist tõesti hea ostuga, sest Andy on ise hull purjetaja ja nende maja on otse järve ääres ja neil on oma hoovis isegi paadisild täitsa olemas. Paat tahab küll natuke tööd, aga tundub tuleb üks huvitav projekt. Tüübid leppisid siis kokku, et käivad kiirelt hommikul kell 7 ära, siis ülejäänud päev ka vaba. Selliseid plaane tehes tavaliselt miski muidugi plaanikohaselt ei lähe ja vaevalt olid Maik ja Andy pärast paadiostu kilomeetrikese ära sõitnud, kui treilerit ja autot ühendav metallosa pooleks läks ja kogu see kupatus autole tagant sisse sõitis. Vedas muidugi, et treiler veel elektrijuhtmega auto külge kinni jäi, muidu oleks otse teelt välja sõitnud mingile lambifarmerile majja. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, autol on aint mõned väiksed täkked. Paaritunnisest tripist sai lõpuks umbes 6-7 tunnine, kuna Maiks pidi siis selle treileri kokku tagasi keevitama, aga keevitusaparaat oli mingi sitanikerdis ja kuumenes üle miljon ja neliteist korda. Ja siis veel natuke.

Samal ajal koristasin mina rahulikult kodu ja mõtlesin, et sätin end mingil hetkel ka siis Kati ja Andy juurde ja hängin nii kaua tüdrukutega (Katil ja Andyl on ka kaks tütart, neljane Allegra ja kahene Bethany), et sealt lühem maa hiljem ühele üritusele minna, kuhu meid kutsutud oli. Kuna Andy ja Kat elavad meilt päris kaugel, pidin ühistranspordiga minema. Hakkasin siis vaikselt trammiga trippima. Poole maa peal pidin trammi tegelikult bussi vastu vahetama aga kuidagi sattus nii, et läksin viimased 5 kilomeetrit hoopis jala/jooksuga. Väljas oli mõnus 30 kraadi sooja aga vaikselt hakkab keha selle kuumuses sportimisega tegelikult juba harjuma ja isegi jooksmisel pole väga viga. Kati juurde jõudnuna sukeldusin suht kohe basseini ja jäin sinna mingi pooleks päevaks :D Riietasime lapsi palmilehtedesse ja pidasime eluplaane, mõnus.

Kui Maiks ja Andy lõpuks koju tulid olime tegelikult juba varem Joonase ja Triinuga kokku lepitud basseinikale ja grillile mingi 3-4 tundi hiljaks jäänud. Panin kiirelt uued kuivad ujukad selga (üks endast lugupidav neiu kannab ikka kahtesid ujukaid kaasas eksole), hüppasime poest läbi ja suundusimegi juba uue basseini äärde tsillima. Seal hängisime-tsillisime siis kuni hiliste õhtutundideni, hiljem kolisime veel kolmanda basseini äärde mullikasse ja aurusauna tsillima.

2016-01-09 09.53.08

2016-01-09 12.19.57

2016-01-09 12.25.39

2016-01-09 11.32.09

2016-01-09 13.41.42

2016-01-09 15.40.18

Pühapäeval käisime Madde ja Reimoga Tallebudgera Creeki ääres niisama rannas peesitamas ja paddle boardimas. Tallebudgera Creek on selline jõeke, mis ookeanisse suundub ja kus jõele kohaselt ei ole suuri laineid, seega on see lastega perede seas üpris popp koht. Panime siis kogu oma laagri sinna jälle püsti ja passisime niisama. Mingil põhjusel oli hästi laisk päev ja keegi eriti midagi teha ei viitsinud, sõime ja jutustasime seal niisama. Nats ikka paddle boardisime ka :P

IMG_2816

IMG_2850

IMG_2867

paddle

Jõulud North Stradbroke saarel

Jõulud veetsime me sedapuhku North Stradbroke saarel. North Stradbroke’i näol on tegemist maailma suuruselt teise liivasaarega (Fraseri järel, kus me ka kunagi Anu ja Maldariga käisime) ja asub ta siit kõigest kahetunnise teekonna kaugusel – veidi üle tunni autosõitu ja siis veidi alla tunni praamisõitu).

IMG_2407

IMG_0503

IMG_0517

Saarele sõitsime viiekesi – Mina ja Maik, Madde ja Reimo ja meie väike beebi Kerli. Bookisime endale kaheks ööks ühes telkimis/karavanialas platsikese, ostsime saarel sõitmiseks vajaliku loa ja praamipiletid ja jõulupühad võisidki alata. Lahkusime kodust 24. detsembri varahommikul, et juba hommikul saarele jõuda. Terve eelmise õhtu olime toitu kokku shoppanud, kartulisalatit valmistanud, asju pakkinud, muid sööke vaaritanud ja igal võimalikul moel valmistunud, sest arvestasime et seal võsas me poodi ei saa ja isegi kui saame, siis see on kindlasti ka pühade puhul suletud.

Kohale jõudes selgus, et võisime endale suht suures rannaga paralleelselt kulgevas metsatukas ise täitsa vabalt koha valida ja ei pidanud väga mingeid kaste ja jooni ja numbreid jälgime, nagu siinmail tihtipeale kombeks. Kui kogu ülejäänud rahvas oli valinud endale ühe hea ookeanivaatega platsi ja istusid seal üksteise otsas oma telkidega, siis meil õnnestus läbi ma ei tea mis ime saada täiesti eraldi väike platsike, kust tuli küll ookeanit vaadata läbi mõne puukese, aga tänu osavale auto ja telkide ja varjualuste positsioneerimisele ei näinud me muidu rahvast peaaegu üldse ja oligi täitsa selline tunne nagu oleksimegi omaette seal.

laager

thumb_P1030496_1024

Kookosevargad

IMG_5297

IMG_5287

IMG_2554

20151225_171215

thumb_P1030491_1024

IMG_5263

IMG_2466

IMG_2444

IMG_2455

Jõuluõhtul oli meil ikka korralik jõuluõhtu. Tegime väikse “kuuse” ja kingipakkide nurgakese, sõime kaasavõetud/kohapeal valmistatud hapukapsast, verivorsti, ahjukartuleid, kartulisalatit, peedisalatit ja muud taolist. Natuke ikka oli jõulutunne ka! Mõnna!

IMG_0519

IMG_0532

20151224_180423

JÄrgnevatel päevadel püüdsime kala, seiklesime mööda saart ringi, matkasime, otsisime kookospähkleid, avasime kookospähkleid, ujusime, sõitsime kajakkidega, snorgeldasime ja tegime kõike muud mida hing ihaldas. Nägime kilpkonni, delfiine, raisid, haisid ja kõiksugu suuremaid ja väiksemaid kalu. Taaskord püüdsime ühe Shovelnose Sharki kinni ka… ja lasksime ta jälle sama rõõmsalt tagasi.

IMG_5358

IMG_5386

thumb_P1030730_1024

IMG_5399

IMG_5405

IMG_5447

See kaks ja pool päeva läks kohe kindlasti liiga kiiresti ja ma tahaks nii väga, et kunagi oleks aega kuskil reaalselt ka mingi nädal aega lihtsalt tsillida.. kohe nii et jõuaks igav hakata ja siis tegevusi välja mõelda ja siis uuesti igav hakata.

IMG_2654

IMG_2689

IMG_2700

IMG_2704

IMG_2709

kilpkonn-barney

sharks

stingrays

DCIM100GOPRO

Ja üks väike video ka siia lõppu:

 

 

 

 

Seven Mile Beach ja rannaelanikud

Ühel pühapäeval käisime Madde ja Reimoga siit lõunapoole jäävaid randu avastamas. Gold Coast on ülilahe koht, aga siin on üks jamps – inimtühje randu kuhu autoga peale saaks natuke napib. Adelaides ja Tasmaanias on neid ikka jalaga segada. Igatahes otsustasime, et peame ikkagi ühe sellise leidma, ei viitsi koguaeg miljoni inimese vahel oma rätikuga lebada ja kui ikkagi terveks päevaks randa minna on lahedam kui saab kõik oma varanduse kaasa vedada ja varjualusegi püsti panna. Ja seda on auto läheduses ikkagi tunduvalt lihtsam teha kui kuskilt parkmisplatsilt vedada.

Kõigepealt avastasime Byron Bay lähedale jäävaid randu – sinna küll autoga otseselt ei saa, aga selle eest saab natuke kaljudest üles ja alla matkata ja näeb äraütlemata ilusaid kohti. Nii me siis seal seiklesime. Kohtusime ühe suure ämbliku ja ühe pisikese maoga (no mina viimasega tegelt eriti ei kohtunud aga see eest jalutasin ämblikuvõrku peaaegu otse näoga sisse, jehuu). Tsillimised tsillitud võtsime suuna Lennox Headi nimelise linna poole. Olime varem netist selgeks teinud, et sealt saab alguse rand nimega Seven Mile Beach, kuhu vabalt autoga peale saab. Enne tegime Lennox Headis veel väikese fish and chipsi ringi ja täiendasime poes mõningaid varusid. Enamus pildid on sel korral superhüpertublijailusa Madde tehtud.

IMG_1954

IMG_1962

IMG_1978

IMG_1979

IMG_1980

Rannas oli mõnus, inimesi põhimõtteliselt ei olnud, ainult üks pelikan eputas seal meie ees ikka oma tund aega kindlasti. Vahepeal käis kuskil parematel jahimaadel ja siis tuli jälle tagasi. Tegime miljon fotoseeriat samal ajal kui Maiks kala püüdis. Viimasel ajal saame koguaeg ühte sorti kala ainult – Shovelnose Sharke. Neid kutsutakse küll rahvasuus nii öelda haiks, aga tegelikult tehniliselt on tegemist raiga, sest tal on lõpused lõua all, mitte pea külgedel. Osad inimesed muidugi söövad ka seda kala, aga meil väga selline värk peale ei lähe (ja me ei oska neid õigesti kohe ära veristada nii, et neile ammoniaagi maitse külge ei jääks – Haid pissivad läbi naha ja kui neid kiirelt verest tühjaks ei oska pumbata õigetesse kohtadesse sisselõikeid tehes, siis jääb lihale põhimõtteliselt pissi maitse juurde), nii et laseme nad alati vette tagasi. Hai on niikuinii üks odavamaid kalasid siin ja kuna tema söömine ei ole mingi eriline kulinaarne reis mõnda imelisse teise dimensiooni, siis jätame pigem vahele.

IMG_2070

IMG_2087

IMG_2123

IMG_2181

IMG_2183

IMG_2190

IMG_2195

IMG_2213

IMG_2227

Õhtul käisime veel ühest Byron Bay rannast nimega Watego Beach läbi. Vot see on üks ilus koht. Päike loojus, surfarid andsid lainetele hagu ja paar delfiinipoissi sulpsas vahuses vees. No mis sa hing veel tahad?IMG_0214

IMG_0217

IMG_0231

 

Mount Maroon

Kes veel aru ei ole saanud, siis matkamine on meie lemmikhobi. Tavaliselt otsime mingeid vähegi pikemaid-raskemaid matku ja kõige rohkem meeldib käia mägedes, kaua sa selle lauge maa peal ikka tatsad eks. Sel korral valisime sihtpunktiks Mount Marooni. Mount Maroon asub Gold Coastilt umbes 100km sisemaa poole, ühes üsna tundmatus rahvuspargis nimega Mount Barney. Mount Marooni matka kohta uurides saab lugeda igasugu hirmulugusid, kuidas see on suht märgistamata rada ja kaasas tuleks kanda kindlasti topograafilist kaarti ja kompassi.. või siis võiks olla tegemist äärmiselt hea suunatajuga matkajatega. Kuna me peame ennast nendeks viimasteks, siis meil muidugi kaarti ja kompassi ei olnud. Ja tegelikult ei olnudki vaja. Kuigi rada on märgistamata tõesti on siiski võimalik hea jälgimise korral aimata, kust need eelnevad matkajad sinna mäetippu roninud on.

Matkal käisime koos Madde ja Reimoga, kelle jaoks see oli esimene selletaoline tipp. Kokku võttis see tripp meil mingi neli tundi vist, mille hulka mahtus nii suuremaid kui väiksemaid turnimisi. Selles mõttes oli küll keskpärasest ohtlikum ronimine, et osades kohtades oli kalle päris suur ja lahtisi suuri ja väiksemaid kive palju. Aga et vigastusi vältida, siis üritasime sellistes kohtades pikemaid vahemaid hoida, et üksteisele midagi pähe ei kukutaks.

Vaade mäetipust oli võimas, erinevalt Mt Warningust sai selle mäe otsas ikka reaalselt 360-kraadist vaadet nautida – puid ega põõsaid ette ei jäänud :)

IMG_20151207_160817

Mount Maroon

IMG_1799

IMG_1809

IMG_1821

IMG_1832

IMG_1834

IMG_1862

IMG_1917

IMG_0023

IMG_1863

IMG_0016

Pärastlõunal käisime veel Burleigh Headsis rannas ja hiljem pidasime meie kodu juures jõe ääres piknikku. Pikad päevad on toredad!

IMG_0038

IMG_0049

IMG_0064