Kokkuvõttes võib öelda, et oli maailmatuma tore aeg. See on ikka erakordselt mõnus tunne, kui oled ennast kuskil sisse seadnud ja sind vaimustavad mingid väikesed detailid ja siis tuleb külla keegi kodune ja sa saad õhinaga ka neile rääkida ja näidata, et VAHI KUI VÄGEV!!!

Ütlemata soe ja mõnus tunne on juba see iseenesest, et keegi nii kaugelt kohe päriselt sulle külla tuleb. Mitte ei ole niisama juhuslikult siin piirkonnas ja mitte kohe ei ole mingi suvaline teretuttav ka. Ja me olime seda ju nii-nii kaua oodanud! Aga see ootus oli muidugi seda väärt ka.

Võib vist öelda, et ma ei ole elus nii palju austreid ja krevette söönud, kui selle kahe ja poole nädala jooksul. Võib vist öelda, et ma ei ole elus nii paljudesse suvalistesse aukudesse hüpanud ja seal ujunud, kui selle kahe ja poole nädala jooksul. Võib vist öelda, et ma ei ole elus kellegi nägemise pärast nii elevil olnud, kui  enne nende kahe persooni laekumist. Võib vist öelda, et Maiksuga ainult kahekesi olles oleks me kindlasti paljud asjad tegemata jäänud. Võib vist öelda, et jagamise rõõm on kõige suurem rõõm. Ja JAH, VÕIB VIST ÖELDA ET OLI ELU PARIM AEG, PALUN TULGE TAGASI!!!!!!!!!!!!

Esmaspäeva veetsime Daydreami nimelisel saarel. Ujusime, päevitasime, lebotasime niisama. Kuigi seal olles olime asjas isegi natuke pettunud, võib tagantjärele öelda, et tegelt oli isegi päris okei puhkepäev. Olime vist lihtsalt oma ootused-lootused liiga kõrgele ajanud. Igatahes, Daydreamil on siis selline resort, kus on palju erinevaid basseinikesi ja tsillimisnurgakesi, baare-poode-kohvikuid. Ja saab ka snorgeldada ja erinevate veespordialadega tegeleda. Meie võtsime suht rahulikult ja kulgesime seal niisama. Õhtul sõitsime siis praamiga koju tagasi ja passisime niisama :)

Teisipäevaks olime endale kinni pannud seikluse nimega Oceanrafting. See on siis selline päevane tuur, kus ühe suure kummipaati meenutava paadiga (mis tegelikult ei olegi kummipaat, lihtsalt sellised ääred on tehtud) minnakse Whitsunday saarte vahele kruiisima. Rebisime siis endale esimese rea kohad ja Omar sai isegi paadi ääre peal istuda. Mõnus muusika lükati peale ja üks väga tore seiklus võiski alata. Paadisõit Oceanraftinguga ei ole üks tavaline paadisõit – kiirused, hüpped ja kurvid on ikka natuke põnevamad kui niisama tavalisel paadisõidul. Käisime snorgeldamas, ühel väiksel saarekesel ja kruiisisime niisama. Viimaseks ja peamiseks peatuskohas oli muidugi Whitsunday saar oma Hill Inleti ja Whitehaven Beachiga. Eelmisel aastal sai ka põgusalt seda külastatud – lugeda saab siit.

Whitehavenil oli meil ka lõunasöök ja pärast seda mõnus leiva luusse laskmine. Ma jäin kohe päriselt magama :P Pärast väikest uinakut oligi jälle aeg mandri poole teele asuda. Tagasiteel saime isegi veel põnevama paadisõidu osaliseks. Hüppasime laintel ja keerutasime-tiirutasime ümber iseenda. Väga vinge oli! Kogu see päev oli tegelikult äärmiselt lahe! Õhtul vaatasime kodus filme ja natuke õgisime jälle liiga palju vist :P

Kolmapäev oli meil juba ammu kokku lepitud šopingpäev. Käisime Mareni ja Aileniga poodides šoppamas :) Poisid samal ajal ootasid kodus kibeledes, et saaks ainult meie käest auto kätte ja kalale minna.

Ja nii kurb kui see ka ei ole – oligi käes neljapäev, meie viimane täispikk päev koos Mareni ja Omariga. Otsustasime siis viimase päeva mõttes lõpuks linna laguuni ääres ka ära käia. Seal oli tegelikult üllatavalt tore, ei teagi, miks me varem sinna ei jõudnud. Airlie laguuni on igatahes etem kui Cairnsi oma. Lebotasime seal päris kaua, vahepeal käis Ailen autot laenamas ja poest õlut toomas ja nii meil jätkuski juttu kauemaks. Koju jõudes käisime veel meie kodubasseinis ka ujumas :) Väga äge oli!

Viimaseks õhtuks olid meil suured plaanid – kõigepealt Fish D’vine’i sööma ja sealt otse linna peale pidusse. Ma isegi magasin selle nimel, et õhtul kauem vastu peaks :) Ja sättimine võttis meil ka vist oma 2 tundi aega. Plaani esimene osa sujus meil väga hästi. Tellisime Fish D’vine’is ühe korraliku koguse süüa – otsustasime mereanni kandiku kasuks, kuhu lisasime veel ise snäkke juurde. Kokku saime ühe suure laua täie süüa, mida siis kõik koos jagasime. Mul oli nii hea meel näha, et kõigile maitsesid need söögid, mida mina nii kaua juba kõigile tutvustada olen tahtnud :) Teine osa plaanist meil väga hästi ei läinud.. nimelt sõime endal kõhud liiga täis ja välja minemisest ei olnud enam juttugi! Kõik jäid eriti uimaseks ja tõesti hea, et me üldse koju jõudsime kõndida. Väga huvitav oli ka see, et kuigi olime kodus juba korralikult soojendusjooki teinud ja pärast söögi kõrvale ka, olime pärast söömise lõpetamist kõik täiesti kained :P Kodus istusime veel natuke niisama.. nagu kõik meie õhtud tegelikult – rõdul/toas väikse õlle ja piibuga :)

Reede oli üks äraütlemata kurb päev. Sõime siin hommikust ja Maren-Omar panid viimaseid asju kokku. Keskpäeva paiku oligi see kurb hetk käes, kui pidime lennujaama poole sõitu alustama. Lennujaamas oli nii veider. Kurb. Üldse ei tahtnud lasta neil ära minna. Aga kahjuks elu on selline..

Õhtul kodus ei leidnud ka kuidagi asu.. käisin ringi ja midagi teha ei osanud. Maiks oli üks vapper vennike ja hakkas kohe koristama ja möllama. Kui mina niisama molutasin ja mitte midagi endaga peale ei osanud hakata. Magasin ja lugesin ja jõllitasin tühjusesse. Oeh…

Pühapäeva varahommikul pakkisime oma telklaagri kokku ja võtsime suuna tagasi lõunasse. Ületasime taaskord praamiga jõe ja otsustasime seekord sisemaa kaudu sõita. Tee viis meid läbi farmilinnade Mareeba ja Athertoni, kuni jõudsime piirkonda, kus on meeletult palju koskesid. Otsustasime ära kaeda need, mis nö. waterfall circuiti äärde jäävad – Millaa Millaa, Ellinjaa ja Zillie kosed. Kõigepealt käisime vaatasime aga üle enamvähem teele jäävad strangler fig puud. Need on siis need nö. „kägistaja puud“, mis saavad alguse ühest väikesest seemnest, mis esialgu areneb pikkadeks-pikkades väätideks ja seejärel kasvab täitsa suureks puuks. See puu ei kasva aga mitte lihtsalt maa peal, vaid saab alguse hoopis vastupidisel kujul. Ühed pisikesed linnukesed nimelt söövad selle puu erinevaid osi ja kuna linnu teisest otsast välja tulles on see tulem natuke kleepuv, siis käivad linnud oma pepusid vastu teisi puusid nühkimas. Nii hakkabki kuskil mingi suvalise puu tipus vaikselt kasvama strangler figi väädike.. tasapisi laseb ta oma juured sealt ülevalt puu otsast alla ja kasvatab ennast järjest suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks võtab täielikult üle selle puu, mille külge ta esialgu kasvas ja see vaene puukene sureb ära. Strangler fig ei ole tegelikult mingi kindel puuliik, vaid see on üleüldine nimetus puudele, kes nii käituvad – neid sorte on siin troopilised džunglis üsna mitmeid.

Pärast puude vaatamist-katsumist ja otseloomulikult otsa ronimist (poisid!!!) sõitsime siis Millaa Millaasse ja tegime seal väikese lõunapausi, pärast mida oli muidugi sobilik ka kose alla suplema minna. Kuigi vesi oli niiiii-niiiii külm suutsin kuidagi siiski ennast kokku võtta ja vette minna! Tagantjärele oli muidugi nii hea meel, et läksin, sest nii äge oli sinna kose taha ujuda ja seal kividel istuda. Minul jälle muidugi väikesest lihtsast asjast adrenaliinilaks käes :) Pärast Millaa Millaad tsekkasime teised kosed ka üle ja võtsime suuna juba eelmisel aastal nähtud Paronella Parkile. Paronella Park on lihtsalt nii äge koht, et seda ei saanud Omarenile näitamata jätta ja ega mulle endal meeldib seal ka ikka väga-väga. Võtsime siis ühe tuuri ja meie õnneks oli peale meie nelja selles grupis veel ainult üks inimene! Nägime palju nahkhiiri, nii väikseid kui suuri, kilpkonni, kalu ja muidugi Paronella Parki ennast. Olen eelmisel aastal päris viks tüdruk olnud ja ilusti kogu Paronella Parki loo kirja pannud, seda saab lugeda siit. Olin ju pärast Paronellas käimist nii sillas sellest kohast, et pidin kohe kõik raamatud ja asjad ostma ja need läbi lugema :)

Pärast Paronellat algas siis meie teekonna kõige pikem osa – kojusõit. Tegelikult läks see üsna valutult – kui Omari lõputud küsimused välja arvata muidugi. Õhtupimeduses olimegi oma väikses Airlie pesas tagasi. Mõnna-mõnna :)

Ja nüüd veel üks huvitav mõttetera! Täiesti juhuslikult hakkasin praegu eelmise aasta pilte vaatama ja avastasin, et sellel viimasel kosel.. Zillie on selle nimi vist?! on mingi huvitav tõmme.. Panen siia ühe pildi sellest – ülemisel real mina eelmisel aastal ja alumisel real Omar sellel aastal. Teistes kohtades ei ole sellist käitumismustrit täheldanud.. intrigeeriv.

Cairnsist hakkasime siis reede hommikul põhjapoole sõitma. Tee kulges meil mööda rannikuäärset maanteed, kus olid päris toredad vaated ja vihmamets kiskus aina ilusamaks ära :) Esimeseks peatuseks oli Hartley’s Crocodile Adventure, mis on siis selline krokodillipark, kus on väike jõeke, kus saa paadiga kruiisides krokodillide söötmist vaadata ja pargis ringi jalutades ka teisi Austraaliale omaseid loomi näha. Käisime siis väiksel paaditripil, nägime kuidas krokodillid veest välja hüppavad ja kui suured nad tegelikult ikka on! Hiljem käisiem ka krokodillifarmis, kus näidati kuidas elavad need krokodillid, kelelst burgereid ja käekotte tehakse. Väikse jalutuskäigu loomapargis võtsime ka ette, nägime koaalasid ja kängurusid ja kaasuare ja kõiksuguseid muid loomi. Ja lõpetuseks oli meil väike krokodillide söötmise seiklus ka. Nimelt ostsime nö. Pileti krokodillisöötmisele, mis tähendab, et inimese kohta antakse sulle kaks pulga otsa seotud kanapead, millega siis krokodille narrida saad. Me võtsime siis nelja peale kaks piletit ja saime kõik järele proovida :) Päris huvitav oli isegi!

Pärast krokodille sõitsime siis põhja suunas edasi. Järgmiseks peatuseks oli Mossman Gorge, mis on siis selline väike rahvuspargike, kus on üks imelise läbipaistva veega jõeke ja kivid ja vihmamets ja jalutusrajad. Mossman Gorge on siinkandis ikka päris kuulus ja seal ärakäinuna saan täitsa aru miks! Imetore oli seal ujuda ja hängida. Väga ilus loodus ja värskendavalt karge vesi :)

Pärast mõnusat suplust, kus poisid isegi natuke seda Tullys õpitud mööda jõge vooluga kaasa kulgemist harrastasid ja mõnda jahutavad õllet, jätkasime oma teekonda. Järgmiseks peatuseks oli meil väike linnake nimega Daintree. Tegime seal väikese lõunapeatuse, kust poisid said ühe mõnusa krokodilliliha kogemuse :) Edasi sõitsime juba praamiga üle Daintee jõe ja olimegi päris ametlikult York’i poolsaarel.

Ööbimiseks oli meil kinni pandud üks telkimiskohake Cape Tribulation National Parkis, Noah Beachi nimelises rannakeses. Ülitore oli tegelikult Mareni ja Omariga sellises kohas olla, sest see oli nagu päris meie stiilis trippimine :) Me ikka oleme ju alati püüdnud looduse lähedale hoida ja võimalikult palju igalpool kämpamas käia. Mareni ja Omari jaoks olime laenanud telgi ja endale tegime siis taaskord autosse pesa nagu juba kombeks on saanud. Õhtul istusime siis niisama õlledega lõkke ümber.. seda küll mitte kauaks, sest kui juba teist korda tuli mingi kaaskämpaja meile ütlema, et tegelt ikka lõket teha ei tohiks, siis otsustasime pärast omavahelisi tuliseid vaidlusi selle ära kustutada.

Järgmisel päeval tahtsime minna siis seda kurikuulsat Bloomfield tracki kaema. See on siis see 4WD tee, mis Cape Tribulationist edasi põhja läheb, alguses Cooktowni ja hiljem juba täitsa Cape Yorki välja. Kuna pea iga siinkäinu selle kandi vihmametsadest, randadest ja mägedest rääkides ohates klaasistunud pilgul tühjusesse vahib, siis tahtsime kindlasti natuke ka ringi tuuritada selles muinasjutulises paigas. Otsest sihtmärki ei võtnudki, hakkasime lihtsalt põhjapoole sõitma.

Tee oli ikka võrdlemisi hull, mul tuli vahepeal juba korralik hirm naha vahele.. silme ees jooksis juba multifilm kuidas auto ei jaksa meid järgmisest mäest üles vedada ja me tagurpidi alla tagasi veereme või kuidas mäest alla tulles ütlevad pidurid üles ja siis suure lauluga kuhugi kuristikku sõidame. Tegelikult midagi muidugi ei juhtunud, aga see pani mind mõtlema, et minu jaoks on see kõik ikka nii palju põnevam see kui poiste jaoks – sõidame mingil sellisel teel või käime täitsa omaette kuskil jões ujumas – mul kohe adrenaliinilaks käes :)

Teel sõitsime läbi päris mitme jõekese, mis andis mõnusalt sellist metsikuse maiku juurde. Väga palju mingeid teisi inimesi või autosid ka ei näinud, täitsa tore oli seal niimoodi kulgeda :) Ja muidugi see vihmamets! Mulle meeldib selline üksteise külge/peale/läbi kasvav võsa :)

Lõpuks jõudsime siis asulasse nimega Wujal Wujal. Selle asula näol on tegemist aborigeenide kogukonnaga, kus sarnaselt Fitzroyle on kuiv seadus. Enne linna sisenemist hoiatasid kõik sildid selle eest, et kui sul juhuslikult alkoholi peaks olema autos, siis saavad kõige suuremad needused maailmas sinu kaela tulema (v. suur rahatrahv, auto konfiskeerimine, vangistus). Lisaks nendele siltidele muidugi ka sildid, mis ütlesid, et aborigeene pildistada ei ole ilus ja kui sul linna asja ei ole, siis palun sõida lihtsalt läbi ja ära hakka seal niisama ringi uitama.

Linna pääsemiseks tuli ületada üks päris suur jõgi, millest on tee (just „tee“, mitte sild) üle ehitatud. Nii, et läbi vee tuleb ikkagi minna. See oli kohe selline pikem ja põnevam sõit ja sellel hetkel oli vett selle “tee” peal isegi veits üle 40cm vist.

Käisime Wujal Wujali koske vaatamas ja juba hakkasimegi tagasiteele asuma. Suur oli meie üllatus, kui taas selle jõeületuskohani jõudes avastasime, et väisked aborigeenilapsed suplevad seal, kus suured krokodillisildid väljas. Isegi kaasa võetud rajakaart ütles, et selle ületuskoha juures elavad suured soolaveekrokodillid, ärge seal küll vette minge. Lapsed panid aga korralikke hüppeid sügavasse vette ja ei teinud teist nägugi. Vanaisa kõndis ka kõrval nii nagu see oleks kõige normaalsem asi. Kui seal oma jõeületus korda ootasime, küsis üks aborigeenimees meie käest, et ega ta meilt Cape Tribulationisse küüti ei saaks, aga kuna kõik infotahvlid ütlesid, et jõllitada pole ilus ja las aborigeenid elavad rahulikult ilma meie sekkumata oma elu, siis vastasime eitavalt :D Meil oli siiski plaan veel suplema minna ja ega eriti polnud ruumi ka.

Tagasiteel pidin päris mitmel korral silmad kinni panema ja ootama kuni Maiks ütleks „noh, läbi!“. Nii õudne oli lihtsalt.. ma ikka olen vist nagu paranoiliselt hirmunud autoavariide suhtes, kogu aeg mingi õudustesaaga jookseb peas.

Tagasiteel otsisime päris lootusetult ühte väikest rajakest, mis peaks jõeäärsete „ujumisaukudeni“ viima. Meie info järgi pidi lihtsalt üks väike rajake metsa minema, kus siis 15-20 minutit kõndida oleks tulnud. Proovisime üht ja teist ja kolmandat kohta aga ükski ei viinud kuhugi. Hakkasime juba ära sõitma, kui mõtlesin, et prooviks siis seda ühte veel. Ja ennäe imet, oligi õige rada :) Pärast umbes 10 minutit metsas rändamist jõudsime ühe jõekese äärde, kus alguses niisama kuskil madalas augus istusime ja Maiks kusagil kaugemal mingit tammi ehitas. Olime natuke pettunud selles kohas ja hakkasime juba ära minema, kui avastasime, et tegelikult täitsa meie tsillimiskoha kõrval on veel teinegi koht, kus puu küljest tuleb üks ahvatlev köieke ja vesi ka täitsa sügav :) Pärast oli naljakas mõelda, et enamuse ajast istusime kuskil täiesti vales kohas ja alles lõpus selle õige avastasime. Turnisime siis seal üle jõe kukkunud puudel ja tegime paar stiilsemat hüpet vette. Väga tore oli! Teistest sarnastest ujumisaukudest ja kohtadest, mida senini külastanud olime, oli see lahedam seepärast, et see oli tõesti selline kena väike kohake keset metsa, kuhu vist väga tihti inimesi ei eksi.

Õhtul kämpasime siis jälle Noah Beachil. Seekord kaevasime randa liiva sisse lõkke jaoks augu ja istusime seal ümber. Väga tore õhtu oli, kuidagi eriti mõnus oli seal rannas ümber lõkke hängida :) Maren oli telgis magamise pärast päris hirmunud – rääkis, kuidas ta eelmisel ööl ainult kuulas neid metsa hääli ja enne ei julgenudki pissile minna, kui õues valgeks läks :) Et tal parem uni tuleks, pidime talle korralikult veini sisse jootma.

Pärast raftingut sõitsime Cairnsi, kus meil oli juba kolmeks ööks üks korter renditud. Korter ise oli kena ja asukoht superhea – kesklinnas, kõikide poodide ja laguuni vahetus läheduses. Esimesel õhtul käisime väljas söömas – Omar tahtis väga krokodilli ja känguru proovida ja me teised tahtsime niisama midagi süüa. Natuke kahtlane restoran oli ausalt öeldes ja peab vist minema ruttu kuhugi veel sööma, et see kogemus ära ununeks :D

Teisel päeval tahtsime minna laguuni äärde tsillima. Kõndisime siis hommikul vara kohale, kui avastasime, et kolmapäeviti tehakse laguun alles kell 12 lahti. Läksime siis hoopis väikesele suveniirituurile, jalutasime sadamas ja käisime söömas ka. Veits pärast 12 läksime siis laguuni äärde ka – päevitasime, ujusime ja rääkisime niisama juttu. Maiks ja Omar istusid terve aeg varjus ja olid natuke mittesuvised :D Lõpuks otsustasime, et läheme parem oma korteri basseini äärde, siis poisid saavad vähe mugavamalt varjus istuda ja õlut juua. Mingi tunnikese hulpisime siis seal basseinis ka :)

Õhtul mõtlesime välja plaani, et poisid lähevad kalale ja meie šoppama. Päris naljakas oli, läksime mingisse keskusesse, kus enamus poed pandi suht kohe kinni kui me kohale jõudsime ja nii me siis šoppasimegi Kmartis mingi 2 ja pool tundi vist. Väga huvitav kogemus nii kaua ühes poes olla. Ja igav ei hakanudki :D

Neljapäeval läksid Maren ja Omar sukelduma ja meil oli niisama lebopäev. Eriti midagi nagu ei teinudki. Õhtul valmistusime oma uueks tripiks. Kuna seekord oli kavas kämpamine ja metsaelu, siis tegime õhtul natuke sööke ette valmis ja käisime poes varusid täiendamas jne.

Üldkokkuvõttes võib öelda, et väga toredad linnapäevad oli Cairnsis. Tore oli linnale nii lähedal olla ja tore pesa oli ka. Ja muidugi me ise olime kõige toredamad, eksole :)