Cape Tribulation :)

Cairnsist hakkasime siis reede hommikul põhjapoole sõitma. Tee kulges meil mööda rannikuäärset maanteed, kus olid päris toredad vaated ja vihmamets kiskus aina ilusamaks ära :) Esimeseks peatuseks oli Hartley’s Crocodile Adventure, mis on siis selline krokodillipark, kus on väike jõeke, kus saa paadiga kruiisides krokodillide söötmist vaadata ja pargis ringi jalutades ka teisi Austraaliale omaseid loomi näha. Käisime siis väiksel paaditripil, nägime kuidas krokodillid veest välja hüppavad ja kui suured nad tegelikult ikka on! Hiljem käisiem ka krokodillifarmis, kus näidati kuidas elavad need krokodillid, kelelst burgereid ja käekotte tehakse. Väikse jalutuskäigu loomapargis võtsime ka ette, nägime koaalasid ja kängurusid ja kaasuare ja kõiksuguseid muid loomi. Ja lõpetuseks oli meil väike krokodillide söötmise seiklus ka. Nimelt ostsime nö. Pileti krokodillisöötmisele, mis tähendab, et inimese kohta antakse sulle kaks pulga otsa seotud kanapead, millega siis krokodille narrida saad. Me võtsime siis nelja peale kaks piletit ja saime kõik järele proovida :) Päris huvitav oli isegi!

Pärast krokodille sõitsime siis põhja suunas edasi. Järgmiseks peatuseks oli Mossman Gorge, mis on siis selline väike rahvuspargike, kus on üks imelise läbipaistva veega jõeke ja kivid ja vihmamets ja jalutusrajad. Mossman Gorge on siinkandis ikka päris kuulus ja seal ärakäinuna saan täitsa aru miks! Imetore oli seal ujuda ja hängida. Väga ilus loodus ja värskendavalt karge vesi :)

Pärast mõnusat suplust, kus poisid isegi natuke seda Tullys õpitud mööda jõge vooluga kaasa kulgemist harrastasid ja mõnda jahutavad õllet, jätkasime oma teekonda. Järgmiseks peatuseks oli meil väike linnake nimega Daintree. Tegime seal väikese lõunapeatuse, kust poisid said ühe mõnusa krokodilliliha kogemuse :) Edasi sõitsime juba praamiga üle Daintee jõe ja olimegi päris ametlikult York’i poolsaarel.

Ööbimiseks oli meil kinni pandud üks telkimiskohake Cape Tribulation National Parkis, Noah Beachi nimelises rannakeses. Ülitore oli tegelikult Mareni ja Omariga sellises kohas olla, sest see oli nagu päris meie stiilis trippimine :) Me ikka oleme ju alati püüdnud looduse lähedale hoida ja võimalikult palju igalpool kämpamas käia. Mareni ja Omari jaoks olime laenanud telgi ja endale tegime siis taaskord autosse pesa nagu juba kombeks on saanud. Õhtul istusime siis niisama õlledega lõkke ümber.. seda küll mitte kauaks, sest kui juba teist korda tuli mingi kaaskämpaja meile ütlema, et tegelt ikka lõket teha ei tohiks, siis otsustasime pärast omavahelisi tuliseid vaidlusi selle ära kustutada.

Järgmisel päeval tahtsime minna siis seda kurikuulsat Bloomfield tracki kaema. See on siis see 4WD tee, mis Cape Tribulationist edasi põhja läheb, alguses Cooktowni ja hiljem juba täitsa Cape Yorki välja. Kuna pea iga siinkäinu selle kandi vihmametsadest, randadest ja mägedest rääkides ohates klaasistunud pilgul tühjusesse vahib, siis tahtsime kindlasti natuke ka ringi tuuritada selles muinasjutulises paigas. Otsest sihtmärki ei võtnudki, hakkasime lihtsalt põhjapoole sõitma.

Tee oli ikka võrdlemisi hull, mul tuli vahepeal juba korralik hirm naha vahele.. silme ees jooksis juba multifilm kuidas auto ei jaksa meid järgmisest mäest üles vedada ja me tagurpidi alla tagasi veereme või kuidas mäest alla tulles ütlevad pidurid üles ja siis suure lauluga kuhugi kuristikku sõidame. Tegelikult midagi muidugi ei juhtunud, aga see pani mind mõtlema, et minu jaoks on see kõik ikka nii palju põnevam see kui poiste jaoks – sõidame mingil sellisel teel või käime täitsa omaette kuskil jões ujumas – mul kohe adrenaliinilaks käes :)

Teel sõitsime läbi päris mitme jõekese, mis andis mõnusalt sellist metsikuse maiku juurde. Väga palju mingeid teisi inimesi või autosid ka ei näinud, täitsa tore oli seal niimoodi kulgeda :) Ja muidugi see vihmamets! Mulle meeldib selline üksteise külge/peale/läbi kasvav võsa :)

Lõpuks jõudsime siis asulasse nimega Wujal Wujal. Selle asula näol on tegemist aborigeenide kogukonnaga, kus sarnaselt Fitzroyle on kuiv seadus. Enne linna sisenemist hoiatasid kõik sildid selle eest, et kui sul juhuslikult alkoholi peaks olema autos, siis saavad kõige suuremad needused maailmas sinu kaela tulema (v. suur rahatrahv, auto konfiskeerimine, vangistus). Lisaks nendele siltidele muidugi ka sildid, mis ütlesid, et aborigeene pildistada ei ole ilus ja kui sul linna asja ei ole, siis palun sõida lihtsalt läbi ja ära hakka seal niisama ringi uitama.

Linna pääsemiseks tuli ületada üks päris suur jõgi, millest on tee (just „tee“, mitte sild) üle ehitatud. Nii, et läbi vee tuleb ikkagi minna. See oli kohe selline pikem ja põnevam sõit ja sellel hetkel oli vett selle “tee” peal isegi veits üle 40cm vist.

Käisime Wujal Wujali koske vaatamas ja juba hakkasimegi tagasiteele asuma. Suur oli meie üllatus, kui taas selle jõeületuskohani jõudes avastasime, et väisked aborigeenilapsed suplevad seal, kus suured krokodillisildid väljas. Isegi kaasa võetud rajakaart ütles, et selle ületuskoha juures elavad suured soolaveekrokodillid, ärge seal küll vette minge. Lapsed panid aga korralikke hüppeid sügavasse vette ja ei teinud teist nägugi. Vanaisa kõndis ka kõrval nii nagu see oleks kõige normaalsem asi. Kui seal oma jõeületus korda ootasime, küsis üks aborigeenimees meie käest, et ega ta meilt Cape Tribulationisse küüti ei saaks, aga kuna kõik infotahvlid ütlesid, et jõllitada pole ilus ja las aborigeenid elavad rahulikult ilma meie sekkumata oma elu, siis vastasime eitavalt :D Meil oli siiski plaan veel suplema minna ja ega eriti polnud ruumi ka.

Tagasiteel pidin päris mitmel korral silmad kinni panema ja ootama kuni Maiks ütleks „noh, läbi!“. Nii õudne oli lihtsalt.. ma ikka olen vist nagu paranoiliselt hirmunud autoavariide suhtes, kogu aeg mingi õudustesaaga jookseb peas.

Tagasiteel otsisime päris lootusetult ühte väikest rajakest, mis peaks jõeäärsete „ujumisaukudeni“ viima. Meie info järgi pidi lihtsalt üks väike rajake metsa minema, kus siis 15-20 minutit kõndida oleks tulnud. Proovisime üht ja teist ja kolmandat kohta aga ükski ei viinud kuhugi. Hakkasime juba ära sõitma, kui mõtlesin, et prooviks siis seda ühte veel. Ja ennäe imet, oligi õige rada :) Pärast umbes 10 minutit metsas rändamist jõudsime ühe jõekese äärde, kus alguses niisama kuskil madalas augus istusime ja Maiks kusagil kaugemal mingit tammi ehitas. Olime natuke pettunud selles kohas ja hakkasime juba ära minema, kui avastasime, et tegelikult täitsa meie tsillimiskoha kõrval on veel teinegi koht, kus puu küljest tuleb üks ahvatlev köieke ja vesi ka täitsa sügav :) Pärast oli naljakas mõelda, et enamuse ajast istusime kuskil täiesti vales kohas ja alles lõpus selle õige avastasime. Turnisime siis seal üle jõe kukkunud puudel ja tegime paar stiilsemat hüpet vette. Väga tore oli! Teistest sarnastest ujumisaukudest ja kohtadest, mida senini külastanud olime, oli see lahedam seepärast, et see oli tõesti selline kena väike kohake keset metsa, kuhu vist väga tihti inimesi ei eksi.

Õhtul kämpasime siis jälle Noah Beachil. Seekord kaevasime randa liiva sisse lõkke jaoks augu ja istusime seal ümber. Väga tore õhtu oli, kuidagi eriti mõnus oli seal rannas ümber lõkke hängida :) Maren oli telgis magamise pärast päris hirmunud – rääkis, kuidas ta eelmisel ööl ainult kuulas neid metsa hääli ja enne ei julgenudki pissile minna, kui õues valgeks läks :) Et tal parem uni tuleks, pidime talle korralikult veini sisse jootma.

4 thoughts on “Cape Tribulation :)

  1. marje&co says:

    Mulje on jäänud julgest tüdrukust, kes naudib oma ettevõtmisi, mitte paniköörist. Mis asi see jube on? Autosõit? Minu meelest on Maiksu vettehüpped palju jubedamad

  2. marje&co says:

    Tead, Tenerifel ja suure bussiga, kusjuures buss ei keeranud esimese korraga välja ja pidi tagurdama ja kui keegi vastu tuli, siis pidi tagurdama esimese laiema kohani jne jne. Olen küll.

    • elkspelks says:

      Haha, sellisel juhul pean ütlema, et sa siiski pole.. sinna kohta näiteks ei ole reaalne et üldse buss tulla saaks. Ja ega asi ei olegi mägedes üksinda – küsimus on selles et see on tõeline 4wd – džungel, mäed, kruusa/liivatee, jõed kust pead läbi sõitma jne. Mitte ükski kaine mõistusega inimene sinna ei bussi ega tavalise autoga mitte mingil juhul ei lähe… Et siis rõhk selles lauses “Ma kahtlustan, et sa ei ole kunagi sellistes mägedes autoga sõitnud” on sõnal “sellistel”. Ma olen ka mööda Lõuna-Euroopa mägesid konnanud ja Aasias ja mujalgi. See oli ikka natuke teistmoodi, elamussport, mitte lihtne autosõit.. ega ta siis muidu ei oleks tegevusena väljapakutud kohalike vaatamisväärsuste juures.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s