Pühapäeva varahommikul pakkisime oma telklaagri kokku ja võtsime suuna tagasi lõunasse. Ületasime taaskord praamiga jõe ja otsustasime seekord sisemaa kaudu sõita. Tee viis meid läbi farmilinnade Mareeba ja Athertoni, kuni jõudsime piirkonda, kus on meeletult palju koskesid. Otsustasime ära kaeda need, mis nö. waterfall circuiti äärde jäävad – Millaa Millaa, Ellinjaa ja Zillie kosed. Kõigepealt käisime vaatasime aga üle enamvähem teele jäävad strangler fig puud. Need on siis need nö. „kägistaja puud“, mis saavad alguse ühest väikesest seemnest, mis esialgu areneb pikkadeks-pikkades väätideks ja seejärel kasvab täitsa suureks puuks. See puu ei kasva aga mitte lihtsalt maa peal, vaid saab alguse hoopis vastupidisel kujul. Ühed pisikesed linnukesed nimelt söövad selle puu erinevaid osi ja kuna linnu teisest otsast välja tulles on see tulem natuke kleepuv, siis käivad linnud oma pepusid vastu teisi puusid nühkimas. Nii hakkabki kuskil mingi suvalise puu tipus vaikselt kasvama strangler figi väädike.. tasapisi laseb ta oma juured sealt ülevalt puu otsast alla ja kasvatab ennast järjest suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks võtab täielikult üle selle puu, mille külge ta esialgu kasvas ja see vaene puukene sureb ära. Strangler fig ei ole tegelikult mingi kindel puuliik, vaid see on üleüldine nimetus puudele, kes nii käituvad – neid sorte on siin troopilised džunglis üsna mitmeid.

Pärast puude vaatamist-katsumist ja otseloomulikult otsa ronimist (poisid!!!) sõitsime siis Millaa Millaasse ja tegime seal väikese lõunapausi, pärast mida oli muidugi sobilik ka kose alla suplema minna. Kuigi vesi oli niiiii-niiiii külm suutsin kuidagi siiski ennast kokku võtta ja vette minna! Tagantjärele oli muidugi nii hea meel, et läksin, sest nii äge oli sinna kose taha ujuda ja seal kividel istuda. Minul jälle muidugi väikesest lihtsast asjast adrenaliinilaks käes :) Pärast Millaa Millaad tsekkasime teised kosed ka üle ja võtsime suuna juba eelmisel aastal nähtud Paronella Parkile. Paronella Park on lihtsalt nii äge koht, et seda ei saanud Omarenile näitamata jätta ja ega mulle endal meeldib seal ka ikka väga-väga. Võtsime siis ühe tuuri ja meie õnneks oli peale meie nelja selles grupis veel ainult üks inimene! Nägime palju nahkhiiri, nii väikseid kui suuri, kilpkonni, kalu ja muidugi Paronella Parki ennast. Olen eelmisel aastal päris viks tüdruk olnud ja ilusti kogu Paronella Parki loo kirja pannud, seda saab lugeda siit. Olin ju pärast Paronellas käimist nii sillas sellest kohast, et pidin kohe kõik raamatud ja asjad ostma ja need läbi lugema :)

Pärast Paronellat algas siis meie teekonna kõige pikem osa – kojusõit. Tegelikult läks see üsna valutult – kui Omari lõputud küsimused välja arvata muidugi. Õhtupimeduses olimegi oma väikses Airlie pesas tagasi. Mõnna-mõnna :)

Ja nüüd veel üks huvitav mõttetera! Täiesti juhuslikult hakkasin praegu eelmise aasta pilte vaatama ja avastasin, et sellel viimasel kosel.. Zillie on selle nimi vist?! on mingi huvitav tõmme.. Panen siia ühe pildi sellest – ülemisel real mina eelmisel aastal ja alumisel real Omar sellel aastal. Teistes kohtades ei ole sellist käitumismustrit täheldanud.. intrigeeriv.