Eile sõitsime siis Great Ocean Roadi. Great Ocean Road on siis selline rannikuäärne tee, mis kulgeb Torquay ja Warrnambooli vahel ja on natuke üle 200km pikk. Selle ehitasid kunagi ammu-ammu aega tagasi sõjast naasnud mehed. Nimelt oli riigil hulgim programme selleks, et aidata sõjameestel taas tavaellu sulanduda – olid eraldi programmid töökohtade, elukohtade jms leidmiseks. Üks sellistest programmidest (ja ka üks suurematest) oli siis sõjast naasnutele selle tee ehitusel töö pakkumine. Kuigi tee-ehituse enda rahastamine oli võrdlemisi nigel, said mehed siiski väga head palka, sest suur osa palgast tuli just sellest rehabiliteerimise programmist.

Great Ocean Roadil näeb nii palju erinevat rannikut, et ei jõua kohe ära imestada. Peatusime teel umbes mustmiljon korda – tegime varbaid märjaks ja imetlesime vaateid. Minu isiklikuks lemmikuks oli rand nimega Gibson Beach. Kaljult viisid alla trepid, mil nimeks Gibson Steps ja mis juba 19.sajandil sinna käsitsi sisse uuristati. Nüüdseks on need muidugi asendatud vähe moodsamatega, aga jätkuvalt on

tegemist täitsa toreda-ilusa liivakiviga ja mul on ääretult hea meel, et sinna mingit laudteed ega asfalt-süsteemi polnud tehtud. Aga.. seal rannas oleks võinud küll terve päev lamada! Ja siis vahepeal ülevalt kalju otsast surfareidvaadata.. ja siis jälle lamada.. ja siis jälle surfareid vaadata. Jah.. päike paitab, varbad on vahuses vees, loojangueelne punakas-kuldne-niii-kirju valgus tekitab pikad, saledad ja ilusad varjud ning elu ei olegi midagi muud kui üks hääästi-hääästi magus limonaad.

Tore oli see, et jõudsime 12 apostli juurde päikseloojangul, mis tegi vaated veel eriti ilusaks. 12 apostlit on siis sellised vees üksikult seisvad kaljujupid, mida veel mõni aeg tagasi oli 12.. nüüdseks on mõned neist kokku kukkunud ja mõned on hoopiski nurga taga peidus, nii et tegelikult on neid näha natukene vähem. Aga õhtused vaated on hingematvad ja liiv on selles valguses hoopis kuldne.. ja maailm ongi hoopis uus ja parem paik. Ausalt, ma tõesti ei oska seda kõike kirjeldada.. ja siin ei olegi väga midagi öelda, vaadake pilte!

Õhtuks jõudsime Warrnambooli. Siin oli meil kokku lepitud öömaja couchsurferite juures. Charlie ja tema kaks majakaaslasest sõbrannat võtsid meid väga toredasti vastu. Tegelikult olid nad küll kuskil väljas õhtustamas, aga Charlie tuli lasi meid ruttu majja sisse ja läks siis ise välja tagasi :) Seadsime ennast siis nende natuke Eestit meenutavale pööningule sisse. Õhtul kui tüdrukud koju tulid, istusime aias lõkke ümber, tegime piipu ja õlujooki, vahetasime reisimuljeid ja nautisime niisama seda toredat olemist. Mingil põhjusel on couchsurfinguga peaaegu alati nii, et inimesed saavad nii ruttu omavahel jutule, nagu olekski eluaeg üksteist tundnud ja pärast kahte minutit koosveedetud aega võib rääkida kõige sürrimatest, isiklikematest, tõsisematest, piinlikumatest asjadest maailmas, ilma et keegi korrakski kahtleks, et selles midagi valesti oleks.

Meie põhiliseks kostitajaks oli Charlie, kes on päris palju oma elus reisinud. Taon elanud ühe aasta Prantsusmaal, reisinud läbi enamuse Euroopast (noh, mitte ida-Euroopast, aga nüüd on tal see vist plaanis), Lõuna-Ameerika, Mehhiko, Kuuba jnejne. Hetkel õpib Charlie meditsiini ja õpingute lõpp juba paistabki :) Loodame teda ühel heal päeval hoopis mööda meie väikest kodumaad ringi vedada! Veel elasid väikses Somnambuuli majakeses Ella (kes töötab mingite pättidega kohtus) ja sakslane B, kes õpib veterinaariat. Tegelikult elab seal veel ka üks meessoo esindaja Smelliam (?!?!?!), kes hetkel oli aga hoopis Tasmaanias, nii et teda me ei näinudki. Maja ise oli väga hubane.. minu lemmikuks sai aknaäärne diivaninurk ja köögikell. Vaadake pilte, eriti kella oma :)