Farewell, farewell, farewell..and may we meet again

Aga muidu muud jutud on sellised, et .. mul on mingi lahe allergia. Tõenäoliselt sellest, et ma söön liiiiiiiga palju õunu. Laura sõnastas selle paar päeva tagasi Ilanile selgitades nii „ta sööb kaheksa õuna hommikusöögiks“, aga tegelt päris nii hull see asi ei ole. Igatahes, mu käed ja kõht sügelevad eriti hullult ja nahk on kõik valge ja kolekolekole nende kohtade pealt.

Täna käisime siis Andrewle head aega ütlemas. Ta ikka kutsus meid tagasi siia ja naeris, kui ütlesime, et me enam viisat ei saa. Nalja pakkus talle nimelt see, et siis me ju peame Eestisse minema ja hakkama elama nagu päris inimesed. Andrew on ise kunagi 4 aastat järejst mööda maailma ringi hulkunud, nii et ta teab päris hästi kõiki neid magushapusid tundeid, mis sellega kaasnevad.

Lisaks rääkis ta meile ka natuke sellest, mis värk hetkel farmiga on. Ta ütles, et kogu see värk siin Tasmaanias hakkab lagunema. Varem elatusid kõik puhtalt ekspordi peal, aga nüüdseks on kõik sellised põnevad riigid nagu Indoneesiad ja Malaisiad ka viljade, puidu jms ekspordi avastanud ja nende vastu Tassie (ja üldse Austraalia?!) ei saa – seda peamiselt tööjõukulude pärast. Kurb oli teda kuulata, seda on näha, et see aasta on asjad teisiti olnud. Paar päeva tagasi ütles Andrew ka, et kohe kui hooaeg lõppeb, peab ta hakkama oma eluaegseid „koondama“. Kurb värk. Aga ma ikkagi ütlesin talle, et ma usun, et tema saab alati hästi hakkama (ja ma tõesti usun seda – ta on tark, töökas, aus ja väga väga HEA INIMENE (mitte et see viimane asjasse puutuks)). Kuigi õuntest ja vihmast ja külmast on sigakopp ees, on ikkagi natuke kurb – töökoht oli ju igati hea, keegi ei olnud meiega õel ega kuri, tööd anti normaalselt ja mis peamine – veel AUSAMAT, ÕIGLASEMAT ja HEATAHTLIKUMAT ülemust annab leida.

Aga ongi see Tasmaania aeg jälle otsakorrale jõudnud. See saar on tegelikult ikka üks imeline koht selle suure maamuna peal ja kui mingi koht minu jaoks üldse tõeliselt kodune ja südamelähedane on siin Austraalias, siis on see Tassie. Ja seda, kas me siia üldse kunagi enam tuleme, näitab ainult aeg. Nii et jää hüvasti, mu väike armas home away from home. 

3 thoughts on “Farewell, farewell, farewell..and may we meet again

  1. ingrid says:

    No väga kurb lõpp sellel lool. Aga vaatame ikka ootusärevalt uuele vastu ja head reisi teile. Mul on nüüd 20 päeva puhkust nii et helista koju!
    Ja Rait testib Soomes vist oma “õigel ajal joomise lõpetamise” oskust . Loodame kõige paremat.

  2. Marje says:

    kuhu suundute? Peaks ma ometi oma miljonid juba kätte saama, võiks kuskil maailmaäärel kohtuda ja ühe õlleõhtu teha paari viskiga. Olge oma reisidel ettevaatlikud, noh, teate ju… kuhu astute jne.- peaasi, et mitte vale asja sisse.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s