Shedi juures võetakse õunakastid kahveltõstukiga traktori pealt maha ja pannakse külmhoonesse. Mõne aja pärast võetakse need külmhoonest välja ja viiakse pakkimisse. Eelmisel aastal olid meil üpris päevinäinud pakkimismasinad ja tädisid, kes nende taga töötasid oli päris palju – parematel päevadel umbes kümme. Sel aastal ei ole pakkimisshed veel päevagi täiskoormusel töötanud ja ei ole me ka neid eelmise aasta tädikesi näinud. Kui selle kohta küsisin, sain vastuseks, et nad on puhkusel. See nn. „puhkus“ on juba kaks kuud kestnud, nii et ma ei teagi, mis värk sellega tegelikult on. Kui siia jõudsime, oli shed täiesti tühi ja seal ei toimunud kohe üldse mitte midagi. Vähehaaval on seal tehtud remonti ja tasapisi on hakanud saabuma ka uued masinad.

Nüüd on meil uus sorteerimismasin (grader), mis juttude järgi teeb kuni 600 pilti minutis ja on kõige uhkem masin terve Tasmaania peale. Kuna suurpoodidel on omad nõudmised, siis toob kõige uhkema masina omamine Andrewle juurde palju tööd, sest nüüdsest peaksid ka paljude teiste farmide õunad meie shedist läbi käima. Masin töötab siis lühidalt öeldes nii, et õunad rändavad kastist ükshaaval ühte valgesse kasti, kus sees neist siis liikumise pealt pilti tehakse ja antud tulemuse järgi masin kohe ka hindab, kuhu antud õun saata. Masinast väljudes liiguvad õunad siis vastavalt piltide põhjal saadud kvaliteedihindele ühele 6-7 pakkimisliinist. Need, mis on täielik rämps, liiguvad lihtsalt liini lõppu – mahlakasti. Jah, lugesite õigesti – rämpsust tehakse mahla. Seal on siis kõik mädanenud, ussitanud, kõrvaharkide/lindude poolt söödud, maha kukkunud jne õunad. Väidetavalt ei ole ka vähetõenäoline konnade või kõrvaharkide mahlapressi sattumine. Mahlapress ise ei ole veel kohale jõudnud, aga väidetavalt pidavat olema selliseid Austraaliamaal vaid kolm – miski igavesti uhke ja tark masin olevat.

Need õunad, mis siis pakkimisliinidele jõuavad, peaksid ühel hetkel saama endaga tegelema need tädid (kes on praegu puhkusel), kes need õunad siis ilusti kotikestesse sätivad. Praegu jooksevad õunad pärast sorteerimist lihtsalt kasti ja kedagi pakkimas ma veel näinud ei ole. Loodame, et ühel päeval saan ka seda uut masinat proovida.. ikka üle päeva käime ja vahime seal ääres, kui uskumatult kiiresti (ja tundub ka et suht eksimatult) see kõik õunad ära sorteerib. Eelmine aasta, kui paar päeva pakkimises töötasin, oli küll tore – tädid tõid alati kommi ja mõnus oli vahelduseks midagi muud teha.

Ah et kuidas konnad mahlapressi satuvad? Sellega on selline imelik värk, et mäepealsel elab meil väääääga palju väikseid konnapoisse. Kummalisel kombel neid üheski teises farmiosas ei ela. Elutsevad nad siis puude otsas ja sealt on neid üpris lihtne ka õuntega koos kasti korjata. Kuna nad on nii pisikesed ja me kanname kindaid, siis tihtipeale ei pane esialgu tähelegi kui konna koos õunaga kätte võtad või kui konn lihtsalt niisama käe peal istub. Eriti nunnud hetked on need, kus konn hüppab näkku või dekolteest sisse (isegi päris mitu korda eelmisel aastal). Siis teeme ühed kiiremad tantsusammud, mida saadab tavaliselt kisa/ropendamine/niisama soigumine.

Pärast pakkimist liiguvad õunad siis juba mingite kastiautode ja muude masinatega poodi, turule ja kuhuiganes veel. Õunu muide niisama ära ei pakita – ainult siis kui tellimus tuleb. Senikaua seisavad õunad külmhoones.. kus tõenäoliselt praegu seisab ka minu telefon. Aga kuna seal on külm, pime ja levi pole, siis ei ole me seni seda ka leida suutnud.

Väike osa õuntest müüakse maha ka meie enda õunaputkas, mille kohalik nimi on The Apple Stand. Siinmail on suhteliselt tavapärane, et farmidel on oma müügiputkad kuskil tee ääres. Ja ärge nüüd tooli pealt maha kukkuge, aga aga aga aga .. müüjat nendes putkades tavaliselt pole. On ainult honesty box (aususe karp?!), kuhu siis põhimõtteliselt peaks õunte eest raha panema. Enamjaolt vist ikka pannakse ka.. ei olegi selle kohta tegelikult mingit täpsemat statistikad küsinud :P

Õuntest ka natuke. Siin kasvatatakse selliseid sorte nagu Royal Gala, Golden Delicious, Fuji, Pink Lady ja natu-natuke ka Sundownerit, Granny Smithi ja Braeburni. Eelmisel aastal oli meil ka Red Delicioust, aga meie kurvastuseks võeti need kõik talvel üles. Red Delicious on enam-vähem kõige parem õun, mida korjata ja sellega teenisime ka kõige rohkem raha (märkimisväärselt rohkem, kohati kordades rohkem). Lisaks oli tal ka hea ajatäite funktsioon – meie farmi põhisortide Gala ja Fuji valmimisaegade vahe on üle kolme nädala pikk ja siis sai nende kahe sordi vahepeal Red Delicioust korjata. Nüüd aga ei midagi, lihtsalt peame ootama kuni uus sort valmib :( Väidetavalt ei too Red Delicious raha sisse ja maitseb ka nagu üks väga halb õun.. aga vot seda maitset ma kohe üldse ei mäleta, nii et ei tea kaasa rääkida.

 

 

 

 

 

 

Õuntega seotud töödest – talvel viiakse läbi winter pruningut. See tähendab siis seda, et saetakse maha suuremad väga vales suunas kasvavad, niisama segavad või ülearused oksad. Suvel tehakse aga summer pruningut (mida oleme meie kõriauguni teinud), kus põhimõtteliselt lõigatakse väikeste oksakääridega ära kõik vesivõsud ja üldse kõiksugu valgust varjav pahn. Kuna meil on tegemist orgaaniliste õuntega, siis ei peab farm märksa rohkem vaeva nägema selleks, et õunad ikka mingi värvi ka peale võtaksid ja selle pärast kulutatakse siin kuulu järgi teiste farmidega võrreldes märksa rohkem aega sellistele töödele nagu valgust varjavate okste ära lõikamine. Selle töö veelgi äärmuslikum versioon on muide deleafing, mis tähendab siis põhimõtteliselt seda et kehvasti värvuvatel sortidel lõigatakse ilusti õunte ümbert lehti vähemaks, et õuntele ikka päike peale paistaks. See töö tundub ikka täiesti mingisugune kilplaste värk olevat – eriti imelik on lihtsalt 8 tundi järjest mingeid õunu nö. lehtedest „välja lõigata“. Lisaks tehakse ka thinningut, mis lühidalt öeldes tähendab seda, et kohtades, kus kasvab liiga palju õunu koos, võetakse osad ära, et teistel oleks rohkem, ruumi, valgust, toitaineid. Väga tüütu töö, sest sellel ei näi kunagi lõppu tulevat.. võid teha 10 ringi ümber puu ja juba thinnitud kohti uuesti üle thinnida. Kõik neid töid tehakse tavaliselt tunnipalga peal.

 

 

 

 

 

 

Tunnipalga peal töötades alustame kell 8.00. Kõigepealt jalutame shedi, kus tavaliselt kõik eriti masendunud nägudega ringis passivad – mingi hommiku värk. Siis venitatakse aega veel mõni minut üle kaheksa ja vaikselt hakatakse antud päeva „objekti“ poole kulgema. Kui kuhugi kaugemale vaja sõita, siis sõidame tavaliselt kas kellegi auto kastis (see on siinmail väga tavaline farmis liikumise viis) või kui keegi naistest on ka tööl, siis saame lihtsalt nendega sõita. Kell 10 hommikul on meil esimene 15-minutiline paus (smoko/morning tea/teatime), kell 12 pooletunnine lõuna ja kell 15 uus 15-minutiline paus (smoko/afternoon tea/teatime). Kell 16.30 saab tööpäev läbi. Smokod ja tead on meil tegelikult tihti ka 25-minutilised ja lõuna 40-minutiline, aga see oleneb sellest kus ja kellega me töötame. Jällegi, oleneb sellest, kus me parajasti töötame, aga kui vähegi võimalik, siis tuleme lõuna ajal koju. Joome kohvi ja puhkame niisama õunapuude vahel hängimisest.

Õunte korjamise protsess on natuke teistsugune. Kuna selle töö puhul oleme tükitöö peal, siis võime tulla ja minna nagu ise tahame. Tavaliselt läheme kell 7 tööle ja lõpetame umbes 6-7 ajal õhtul. Töö ise näeb välja nii, et võtame hommikul endale traktori, mille külge on ühendatud treiler, mille peal omakorda on kolm puidust kasti (bin). Üks kast on umbes 1x1x1 meeter ja mahutab endas ligikaudu 500kg õunu (tegelikult vist midagi 450-500kg vahel). Selle traktoriga sõidame puude vahele. Korjame tavaliselt kahte rida puid korraga – mina korjan ühte, Maiks teist ja traktor seisab nende kahe rea vahel. Õunad korjame kõhu peal olevatesse korjamiskottidesse ja otseloomulikult on Maiksu kott suurem, kui minu oma. Kui me korjaks ainult selliste kottidega, nagu Maiksu oma, peaks olema kotti õigesti täites võimalik kast täis saada 24 kotitäiega.

Esimesena peab täitma kolmest kastist kõige esimese, sest kui täita kõige viimane esimesena, siis võib traktor raskuse ebaühtlase jaotumise tõttu streikima hakata. Kolm kasti täidetud, sõidab Maiks shedi ja laseb kellelgi kahveltõstukiga täis kastid maha võtta ja tühjad asemele panna. Vastavalt sellele, kus korjame, võtab shedi sõit erinevalt aega, tavaliselt jääb see aga umbes 15 minuti kanti. Selle teekonna jooksul sööb Maiks lõunat või pausisnäkki ja mina korjan täis meie mõlema kotid, pikutan ja söön ka lõunat. Kui Maiks ühel heal hetkel tagasi jõuab, hakkab kastitäitmise ring otsast peale. Kusjuures, traktoriga sõitmine võtab sellepärast nii kaua aega, et õuntega kihutada ei tohi, muidu võib keegi bossimatest inimestest kurjaks saada ja isegi täidetud kastid palgast maha arvestada. Kellelgi veel õnneks minu teada nii juhtunud ei ole, küll aga on olen juba sel aastal kuulnud, et on kaalumisel olnud selline olukord. Rahulikult peab sõitma ka selle pärast, et meil siin on üsna mägine olukord ja traktorid ei ole sellel sajandil ostetud.. avariisid ikka juhtub vahel.

Õunahooaja esimesed õunad on Royal Galad, mis valmivad väga ebaõhtlaselt ja tänu sellele korjatakse neid mitmes osas. Sellist mitmes osas korjamist nimetatakse colour pickinguks või size pickinguks. Esimese puhul korjatakse siis värvi järgi – ainult kõige punasemad õunad peab ära korjama. Teise puhul korjatakse suuruse järgi – väiksed õunad jäetakse puu peale. Meie korjame peamiselt ainult värvi järgi, suuruse järgi olen vist kahe hooaja peale kokku ainult ühel päeval korjanud. Mõni nädal hiljem minnakse siis juba korjatud puude juurde tagasi ja korjatakse ka ülejäänud õunad ära. Mõnikord tehakse isegi kolm ringi peale. Teiste sortide (ja ka hästi valminud Galade) puhul korjatakse kõik õunad korraga ära ja seda nimetatakse strip pickinguks. Algajal võtab tavaliselt värvikorjamine natuke kauem aega kui striping, seetõttu makstakse värvikorjamise eest ka natuke rohkem, kui tavalise korjamise eest. Sel hooajal avastasin, et minu jaoks enam vahet ei ole, korjan mõlemat sama kiiresti, nii et selles mõttes eelistan värvikorjamist, sest selle eest saab lihtsalt rohkem raha.

Suht tihedasti kasutuses olev töövahend on redel. Meil farmis kasutatavon äärmiselt tüütu isend – metallist, raske, vana ja hommikuti jääääääkülm. Redeli pulgad on väga peenikesed ja pärast mõnda nädalat üles-alla ronimist hakkavad need pulgad ikka päris kõvasti tallaaluseid soonima. Lisaks on redeli paigaldamine selline üpris hoogne tegevus, mille käigus ei ole (minul näiteks) mingi probleem selle redeliga endale mööda pead tõmmata. Äärmiselt ebameeldiv, not recommend (loe india aktsendiga).

Stay tuned for our next episode: konnad, uus ja uhke pakkimismasin, õunaputka, imelikud inimesed, traatide vahele punutud õunapuud jne :P Sounds boring, riiiiight?

Mõtlesin teile natukene ka meie farmist kirjutada. Kirjutan mitmes osas, muidu mul kukuvad käed otsast ja teil silmad peast :P

Farm on praeguseks üle saja aasta vana ja sellele pani aluse Andrew vanavanaisa. Peamiselt on tegemist õunafarmiga, veidike on ka kirsse ja kuskil õunte vahel on ka suht niisama moepärast istutatud kaks rida pirne. Alates 2000.aastast on siin õunu kasvatatud orgaanilisel moel ehk siis sünteetilisi kemikaale meil ei kasutata. Tean, et õunu pritsitakse küll mingisuguse kalaõliga, aga milleks see hea on, tõesti ei tea. Tänu sellele orgaanilisusele on meil niiiiiiiii palju putukaid-mutukaid, konni ja üpris näkased õunad (mitte alati ja mitte kõik!).

Kui natuke farmi tausta uurisin, sain teada, et VÄIDETAVALT tuleb siit farmist 70% Austraalia orgaanilistest õuntest. Pean ka kahjuks ütlema, et olen selle väite suhtes väga umbusklik – see farm on selleks lihtsalt liiga väike. Julgen aga uskuda seda väidet, et alates 2009. aastast on meie farmi puhul tegemist Austraalia suurima orgaanilisel moel kasvatatud õunte kasvataja ja pakkija.

Praegusel hetkel on farm Andrew juhtida. Andrew on umbes 40-aastane ja farmi juhtinud juba üle kümne aasta. Tema oli ka see tore mees, kes sellest ärist siin orgaanilise tegi. Mõnikord on areenil näha ka Andrew isa Ian’it, kuid kuna Andrew ja Iani ärijuhtimise, õuntekasvatamise ja töötajatega suhtlemise meetodid on täiesti erinevad, siis hoiab Ian nüüd rohkem eemale. Kuulu järgi olla Andrew talle teatud ultimaatumi esitanud ja nüüd siis peab Ian ennast kodus lõbustama.. kui ta just ei taha, et Andrew koos oma teadmiste, kontaktide ja tehnikaga end kokku pakiks ja minema läheks. Mida ta muide ka ühe korra juba teinud on (samuti kuulu järgi).

Laias laastus jaguneb farm kolmeks osaks. Põhifarm, jõeäärne ja mäepealne (main orchard, riverflat aka Clary’s ja up-on-the-hill aka Wayne’s. Põhifarmis asuvad kõik olulised hooned, masinad ja kõige suurem osa puudest. Farmi põhisissepääsu juures asub siis shed (nö. kuur), mis tegelikult on nagu üks suur laohoone. Seal sees on siis kontor, puhketuba ja pakkimisruum. Eraldi on shedile juurde ehitatud veel külmhoone. Kohe shedi juures on veel üks shed, kus hoitakse traktoreid ja kus asub nö. töötuba, kus kõiksugu masinate parandamiseks vajalikke tööriistu leidub. Põhifarmis on veel paar pumba-shedi, kirsid, pirnid ja natuke maad lehmade karjatamiseks.

Kohe põhifarmi ääres asub ka meie väike külake. Siin on siis üks selline piklik majake, kus asub kolm eraldi „elamist“. Ühes selle maja osas elab Rob ja teistes elab mõnikord mõni bäkkpäkker, aga enamuse ajast seisavad need tühjana. Robi maja juures asub ka Calvini väike majake.. tegelikult siiski putka.. need nö. putkad on sellised ühetoalised, kus kõik eluks vajalikud asjad asuvadki ühes toas – kööginurgake ja magamisnurgake ja elutoanurgake. Meie „putka“ asub kõikidest teistest „putkadest“ kõige kaugemal. Saame natuke privaatsust ja ei pea koguaeg kuulama, kuidas Rob laulda üürgab :P Meie putka ja teiste putkade vahele jääb veel 6 putkat, mis on selles mõttes ikka tõsised putkad, et need on lihtsalt mingid väiksed metallkastid, mis selliseks üheinimese elamiseks kohandatud ja kus mahub umbes-täpselt kaks sammu astuma ja ümber keerama. Meie külakeses asub ka põhifarmi „toitev“ veehoidla – väike tiigitaoline moodustis, kuhu jõest vett pumbatakse ja kust siis omakorda vesi puude vahele sprinkleritesse pumbatakse.

Jõeäärne osa farmist asub põhifarmist üsna kaugel. Kuna põhifarmi ja jõeäärse vahelt jookseb läbi jõgi ja seal on selline üpris kõrge järsak, ei saa sinna otse farmist sõita. Peab hoopis farmist välja sõitma, mõned minutid maanteel kulgema ja siis jõuabki ringiga jõeäärsesse välja. Jõeäärses väga palju õunu ei ole ja need mis on, need söövad ka naabri lehmad ära (kes väidetavalt jäävad muide purju sellest) .

Mäepealsega on mingid kummalised lood. Nimelt asub meie põhifarmist üle tee suuuuuuur mägi ja mäeküljel kasvavad õunapuud. Aru ma ei saa, kes istutab õunapuud VÄGA järsu mäe küljele.. aga noh, ju siis keegi istutab. Algselt ei olnud mäepealne üldsegi osa Andrew farmist, aga ühel heal päeval teadmata arv aastaid tagasi ostis Andrew selle täiesti eraldiseisva farmi ära ja liitis enda omaga. Selle ostu diil oli selline, et farmi manager peab saama jääda sinna mäe peale tööle. Manageriks oli üks paks poiss Wayne, kes enam ei ole eriti poiss ja kes siiamaani toimetab seal mäe peal oma tegemisi teha. Kui välja arvata see osa, et mulle ei meeldi mingi mäe külje peal seista, on Wayne’i juures tore. Muru on alati niidetud, puud omavad konkreetset kuju ning õunad on suured ja ilusad. Mingil kummalisel põhjusel on nimelt põhifarmis ja jõeäärsel alati rohi põlvini, puud nagu mingi tõsine džungel ja õunad ei ole ka väga märkimisväärsed. Mäepealsel on lausa kaks veehoidlat.. ei tea täpselt miks, aga võib-olla sellepärast et neil on suuremat veevaru vaja, sest nad ei saa endale kuskilt vett juurde pumbata, vaid peavad vastavalt ilmale oma veemajandust korraldama.

jätkub..

Sel nädalal oleme siis õunu korjanud – esimese sordi valmimine võttis küll esialgu kaua aega, aga nüüdseks on asjad juba sealmail, et õunad on isegi liiga valmis ja Andrew oli sunnitud paariks päevaks lisatööjõudu palkama. Üldjoontes alustame kell 7 – tavaliselt oleme esimesed saabujad ja tihtipeale ka viimased lahkujad. Jalutame siis 7 ajal tööle, võtame oma traktori (mis tänu sellele, et lahkume õhtuti viimastena seisab ikka sama koha peal, kohe pakkimis-shedi ees ja me ei pea sellele kuhugi järgi minema) ja sõidame puude vahele. Korjame siis seal nii 10-12 tundi ja kokku umbkaudu kuus tonni õunu päevas. Õhtul kuue-seitsme ajal jalutame tagasi koju, sööme, vaatame telekat ja juba poemegi põhku. Selline igav meie elukene praegu ongi, aga töö tahab tegemist ja tegelikult on meil hea meel, et seda rahakest niimoodi rohkem kukrusse kukub. Sel nädalal tegime siis kumbki 62 tundi – see on ausalt öeldes tervele kehale väga väsitav- selg, käed, õlad ja jalad valutavad ikka päris tugevasti. Ja nagu ikka, ilma puhul on meil ainult kaks äärmust – kas sajab nagu oavarrest või paistab kõrvetav päike. Ma tegelikult plaanisin siia pikad jutud maha kirjutada, aga kahjuks oli tänane mitu tundi käsitsi pesupesemist ja Kingstonis šoppamist vist liiga väsitav mu ülekoormatud (nagu õunakorjamises oleks üldse mõistust vaja :D) ajule ja üldse ei taha sellest midagi välja tulla. Aga eks te vaadake pilte, püüan midagi üles panna :P

Ahjaa.. eelmisel nädalal käisime Lauraga pubides tööturgu kaardistamas ja jäime selle käigus natuke purju. Kohtusime ühe mehega, kes oli venelane ja ühe mehega, kes võitis just 25 000 eurot ja tahtis meile kangesti välja teha ja ühe mehega, kes oli Eestis käinud. Lisaks kaotasin hetkeks ära oma rahakoti ja tegin õlut välja ühele neljandale mehele, kes selle leidmisele kaasa aitas. Ja otseloomulikult kohtasime ka ühiskonna põhjakihti kuuluvaid joodikuid.. sealt pubist põgenesime kiiremas korras. Öösel oli intrigeeriv paljujalu mööda Huonville tänavaid hulkuda ja eriti koledasti laulda. Tulime häälega koju ja jaurasime siin veel Robiga. Järgmisel päeval oli natuke piinlik.. aga noh, vahel peab ka selliseid päevi olema.

Ja-ja-ja.. lisaks kaotasin veel täna poes korra rahakoti ära. Õnneks leidis Laura selle meeste töösaabaste riiulilt üles. Ja eile kaotasin telefoni ära. See on kahjuks jätkuvalt kadunud.. suure tõenäosusega on see ühes nendes üüratutes õunakastides ja ootab külmhoones sorteerimist. Loodame siis, et ühel heal päeval veereb ta koos õuntega meie uue, uhke ja väga moodsa pakkimisliini peal ja ma saan ta jälle tagasi. Maiks käis küll täna telefoni-odüsseial ja Andrew tiris talle erinevaid kaste külmhoonest välja ja aga kahjuks on minu telefon täpselt sama punane kui need õunad seal kastis.. ja viiesaja kilo õunte seest ei ole vist väga lihtne midagi leida. Eriti kui sa ei tea millises kastis ja millise viiesaja õuna seas see telefon olla võiks. Aga noh, mis seal ikka, loll pea on kere nuhtlus..

Nüüdsest ei saa enam keegi Maiksule nina alla hõõruda, et ta koguaeg kalal käib ja kunagi kala ei saa. Eelmisel nädalavahetusel tuli Maiks kõigepealt koju kahe flatheadiga – need on siis sellised ookeanis elutsevad kalad, mida väga lihtne valmistada ja mis maitsevad erakordselt hästi. Sõime siis ühel õhtul neid. Järgmisel õhtul tuli Maiks koju juba kolme suure squidiga (kalmaar), millest me järgmisel päeval Lauraga kokku kuuel erineval moel küpsetades päris suure roa kokku keerasime. Maitses väga kenasti aga väga pikaks ajaks on nüüd squidist kopp ees :D

Väga põnev oli seda kalmaari puhastada ja kõiksugu erinevaid valmistamise mooduseid katsetada. Ja otseloomulikult söömine oli eriti tore osa kogu protseduurist!