Sel nädalal oleme siis õunu korjanud – esimese sordi valmimine võttis küll esialgu kaua aega, aga nüüdseks on asjad juba sealmail, et õunad on isegi liiga valmis ja Andrew oli sunnitud paariks päevaks lisatööjõudu palkama. Üldjoontes alustame kell 7 – tavaliselt oleme esimesed saabujad ja tihtipeale ka viimased lahkujad. Jalutame siis 7 ajal tööle, võtame oma traktori (mis tänu sellele, et lahkume õhtuti viimastena seisab ikka sama koha peal, kohe pakkimis-shedi ees ja me ei pea sellele kuhugi järgi minema) ja sõidame puude vahele. Korjame siis seal nii 10-12 tundi ja kokku umbkaudu kuus tonni õunu päevas. Õhtul kuue-seitsme ajal jalutame tagasi koju, sööme, vaatame telekat ja juba poemegi põhku. Selline igav meie elukene praegu ongi, aga töö tahab tegemist ja tegelikult on meil hea meel, et seda rahakest niimoodi rohkem kukrusse kukub. Sel nädalal tegime siis kumbki 62 tundi – see on ausalt öeldes tervele kehale väga väsitav- selg, käed, õlad ja jalad valutavad ikka päris tugevasti. Ja nagu ikka, ilma puhul on meil ainult kaks äärmust – kas sajab nagu oavarrest või paistab kõrvetav päike. Ma tegelikult plaanisin siia pikad jutud maha kirjutada, aga kahjuks oli tänane mitu tundi käsitsi pesupesemist ja Kingstonis šoppamist vist liiga väsitav mu ülekoormatud (nagu õunakorjamises oleks üldse mõistust vaja :D) ajule ja üldse ei taha sellest midagi välja tulla. Aga eks te vaadake pilte, püüan midagi üles panna :P

Ahjaa.. eelmisel nädalal käisime Lauraga pubides tööturgu kaardistamas ja jäime selle käigus natuke purju. Kohtusime ühe mehega, kes oli venelane ja ühe mehega, kes võitis just 25 000 eurot ja tahtis meile kangesti välja teha ja ühe mehega, kes oli Eestis käinud. Lisaks kaotasin hetkeks ära oma rahakoti ja tegin õlut välja ühele neljandale mehele, kes selle leidmisele kaasa aitas. Ja otseloomulikult kohtasime ka ühiskonna põhjakihti kuuluvaid joodikuid.. sealt pubist põgenesime kiiremas korras. Öösel oli intrigeeriv paljujalu mööda Huonville tänavaid hulkuda ja eriti koledasti laulda. Tulime häälega koju ja jaurasime siin veel Robiga. Järgmisel päeval oli natuke piinlik.. aga noh, vahel peab ka selliseid päevi olema.

Ja-ja-ja.. lisaks kaotasin veel täna poes korra rahakoti ära. Õnneks leidis Laura selle meeste töösaabaste riiulilt üles. Ja eile kaotasin telefoni ära. See on kahjuks jätkuvalt kadunud.. suure tõenäosusega on see ühes nendes üüratutes õunakastides ja ootab külmhoones sorteerimist. Loodame siis, et ühel heal päeval veereb ta koos õuntega meie uue, uhke ja väga moodsa pakkimisliini peal ja ma saan ta jälle tagasi. Maiks käis küll täna telefoni-odüsseial ja Andrew tiris talle erinevaid kaste külmhoonest välja ja aga kahjuks on minu telefon täpselt sama punane kui need õunad seal kastis.. ja viiesaja kilo õunte seest ei ole vist väga lihtne midagi leida. Eriti kui sa ei tea millises kastis ja millise viiesaja õuna seas see telefon olla võiks. Aga noh, mis seal ikka, loll pea on kere nuhtlus..