Reedel mõtlesime, et läheme linna peale jalutama ja ostlema ja et äkki näeme mõnda tähtsat vaatamisväärsust ka. Esimese asjana tahtsime minna turismiinfokeskusesse, et uurida, kust ja millal me Can Thost edasi (tagasi) sõita saaks. Onu turismiinfos aga rääkis parajasti oma sõbrannadega juttu. Saime nende jutu vahele siiski paar küsimust esitatud. Igakord vaadati meid sellisel ilmel, nagu me oleks parajasti millelegi üliolulisele vahele seganud :D Igatahes, mingit erilist infot me sealt ei saanud ja kulgesime siis niisama edasi. Kuna tühja oli juba passitud küll, siis mõtlesime, et läheme postkontorisse, aga mööda sellist teed, et näeks ühe Pagoda ka ära. Pagodas käisid aga ehitustööd ja üks noor munkpoiss ainult raputas meile pead. Egas midagi, asusime postkontorit otsima, et mõned juba ammu valmis kirjutatud postkaardid teele panna (andke andeks kui hiljaks jäävad). Teel postkontorisse läks kohe päris ametlikult katki minu plätu. Olen juba pikemat aega tahtnud mingisuguseid plätu-kinga vahepealseid asju osta, aga ma ei tea, miks ma nii loll olin ja neid Indoneesiast ei ostnud. Ühed, mis ma seal nägin, siiamaani kummitavad mind. Noh, igatahes, läksime siis poodi plätu, kinga, tossu või ükskõik millise jalanõu jahile. Ma imestan, et kuidas nad minul, paljasjalgsel, üldse midagi proovida lasid. Igatahes, üle 38 nemad jalanumbriks ei tunnista. Olin juba päris tige ja tüdinud – kaua sa ikka viitsid kuuma, sitase asfaldi peal paljajalu ringi patseerida. Lõpuks mingi onkel liimis mul kolme krooni eest plätu kokku tagasi. Hurraa!! Jõudsime sinna, kus pidi olema postkontor. Postkontori ees oli metallaed ja postkontorit ennast seal majas enam ei asunud. Mõtlesime, et on juba päris pikalt kestnud see eriti palavas ilmas ringi jauramine, et kõnnime siis parem kohe juba teise linna otsa ära ja lähme veeparki. Pärast mõningaid pingutusi jõudsime kohale. Juba kaugelt olid näha need suured torud, millega alla saab lasta ja kõik tundus justkui tore olevat. Ainult et, kui kohale jõudsime, ütles onu „swimming no have, have a coffee“. Hahaha. Teel „veeparki“ nägime mingeid suuri väravaid ja silte ning meie kaart ütles, et seal peaks olema tourist village’i food garden. Mõtlesime, et võtame seal ühed õlled-veed ja siis lähme taksoga linna tagasi. Käisime terve selle „toiduaia“ läbi: seal oli oma 10 kohvikut ja restorani. Kõik kohad olid klienditeenindajaid täis. Ja meie olime ainukesed kliendid. Väga kummalised asjad toimusid sel päeval. Tundub, et oleme Can Tho ainukesed „külalised“.

Laupäeva hommikul võtsime ühed mõnusad väikesed kohvid ja jäime oma bussi ootama. Kell 7 ta tuligi.  Mõtlesime, et võtame enne pikka bussisõitu kehakinnituseks ühed võileivad. Jõudsime võikud ära osta, kui oligi juba aeg sõitma hakata. Sõin siis rahulikult bussis seda võikut, kui järsku pidin saama kõige suurema pipraataki terves maailmas. Mu võileiva sisse oli pandud midagi, mis esialgu maitses nagu fastum gel ja seejärel pani suu nii põlema, et ma mõtlesin, et nüüd tuleb küll buss kinni peatada ja jõkke hüpata. Olen varem ka mingeid teravuse-rünnakuid läbi elanud, aga see oli tõesti jubedaim maailmas. Kaanisin ja kaanisin vett juua ja pisarad muudkui voolasid. Maiks võttis mu käest võiku ja sõi tuima rahuga edasi. Nelja tunni pärast olimegi tagasi Saigonis.

Linnas vahetasime bussi ja juba ootaski meid ees uus „seiklus“. Kuus tundi maruigavat bussisõitu. Sekka üks piiriületus, riisipaus, jõeületus praamiga, sada tuhat miljon triljon korda signaali laskmist (bussijuhid siin lasevad konstantselt signaali, isegi kui kedagi teel ei ole. Ja bussisignaalid on siin teistsugused, sellised pikad, mitmekordsed ja kajavad). Lõpuks, oma seitse tundi hiljem olimegi Kambodža pealinnas Phnom Penhis. Bussist välja tulles sai kohe selgeks, et suures plaanis pole mitte sittagi muutunud – juba olid transpordi vennad „meile bussi vastu tulnud“. Üks kutt kõigist neist tuk-tuki juhtidest rääkis maruhead inglise keelt. Meil oli Phnom Penhis ööbimine juba kokku lepitud – couchsurfimine Elma juures. Kuna kõneaega meie telefonil ei olnud (kuna tegemist on jätkuvalt Indoneesia numbriga ja siin seda uuesti täis laadida ei saa), siis laenasime tuk-tuki kuti käest telefoni. Elma ütles, et ta on mingil koosolekul, tal läheb umbes 30-40 minutit aega ja et me võiks teda ühes jõeäärses baaris nimega Metro oodata. Lasimegi siis tuk-tuki kutil ennast Metrosse viia. Sissejuhatuseks viisime kohe läbi uuringu „Kambodža õlu nauditavus, võrdlus Vietnami (Sai Gon) ja Indoneesiaga (Bintang)“. Pärast pikka arutelu, erinevate õlleparadigmade ja –diskursuste üle diskuteerimist jõudsime järeldusele, et ühe ütlemata hää joogiga on need väiksed tegelased siin välja tulnud!

Ühel heal hetkel hüppas kuskilt välja ka Elma. Elma, kes couchsurfingu profiili järgi peaks olema 43 aga kes minu arvates näeb välja nagu 28 ja käitub nagu 18. Maiks ütles, et tema arust võib Elma olla küll 40 kanti, aga minu arust on ta oma profiilis valetanud. Elma Lexus koos autojuhiga (sic!) ootas sealsamas baari ees ja nii algaski sõit meie ööbimiskohta. Ööbimiskohaks ei olnud meil teps mitte seesama koht, kus Elma ise elab. Selleks oli hoopis üks korter, kus tavaliselt elab Elma kass. Aga kuna praegu on nii palav aeg, siis on vaene kassikene evakueeritud Elma juurde koju. Kui lugeda Elma couchsurfingu profiili, siis tõmbab kogu see värk ikka muige suule küll. Oma profiilis kirjutab Elma, et see on siiski tema kassi kodu ja kõik külalised on tema kassi külalised. Loo moraal umbes selline, et siin majas teeme nii, nagu kassile on hea. Ja kui külalistele ei sobi midagi, siis lähevad külalised ära.

Igatahes, tegemist on väikse nunnu korteriga, kus on olemas kõik mida vähegi hing ihkab (välja arvatud konditsioneer ja seda ihkab mu hing hetkel just kõige rohkem!!). Elma näitas meile kohe alguses ära, et külmakapis on meile joomiseks-söömiseks mõeldud cocad, fantad, 7upid, arbuusid ja muu kraam. Tore on see, et siin on olemas ka kõik kohvitegemiseks vajalik ja üldse, see koht on natuke euroopalik. Sest siin on aasia väikeste korterite standardite järgi liiga palju mugavusartikleid. Imelik värk, et just Indoneesias, Vietnamis ja Kambodžas on meile osaks saanud sellised vastuvõtud, kus kahel korral kolmest on meil lausa eraldi korter ja ühel korral kamba peale maja. Oleks nagu oodanud, et peame siin pererahvaga põrandat jagama või midagi muud seesugust.

Eile hommikul mõtlesime, et läheme siis linna avastama. Elma ütles, et ta teab ühte odavat tuk-tuki juhti ja nii lasimegi endale selle kuti koju järgi kutsuda. Kutt võis ju odav olla, aga samas oli ta ka nii tohm, et ma ei saaks ka kõige parema tahtmise juures talle rohkem maksta, sest käsi lihtsalt tõrguks. Ta ei osanud inglise keelt absoluutselt ja ta ei saanud ka aru, kuhu me minna tahtsime. Ma saan aru, kõik ei peagi oskama, aga hallloooo, kui sa oled valinud endale tuk-tuki juhi ameti..?!!? Jäi tee ääres vahepeal seisma ja lasi mingitel teistel tuki-tuki kuttidel meie ja tema vahelist vestlust tõlkida. Tahtsime minna paleed vaatama ja tema viis meid muuseumisse. Mõtlesime, et tühja kah, käime siis seal muuseumis ära ja siis ütleme sellele vennale, et me ei soovi rohkem ta teenuseid. Muuseum oli põhimõtteliselt täis ainult kujusid Angkori ajastust: kõik need buddhad, šivad ja višnud. Kuna oli nii palav ja nälg juba nii näpistas, siis väga palju me nendesse skulptuuridesse ei süvenenud. Otsisime oma kuti üles ja ütlesime, et tahame sööma minna. Ah, igatahes, pikk jutt, sitt jutt. Töllerdas ta siis veel natuke mööda linna ringi, ilma et ta ise või meie midagi aru oleks saanud. Peatasime ta siis kinni ja andsime talle raha ja ütlesime „STOP“. Ta ei saanud sellest ka aru. Kutsus mingi teise venna tõlkima. Teine vend, kes oli ka tuk-tuki juht, asus muidugi kohe kaitsepositsioonile ja oli selline vähe ründav. Hakkas seal summa üle vaidlema ja nii. Lõpuks, vähehaaval meie poolt loost kuulates, tõmbas vend vähe tagasi ja hakkas juba arusaajana meie jutu peale noogutama. Maksime siis ära ja saime kokku oma eelmise päeva tuk-tuki kutiga, kes oli lihtsalt nii palju normaalsem inimene.

Otsustasime minna Toul Slengi muuseumisse. Toul Sleng oli kunagi üks tavaline põhikool Phnom Penhis. Kui aga Pol Pot ja punased khmeerid Kambodžat vallutama hakkasid, muudeti see põhikool vanglaks. Igal pool olid väljas sildid, et naerda ei tohi. Ma ei tea küll, kellele tuleks mõttesse seal irvitama hakata, aga ju siis peeti vajalikuks neid silte. Vaatasime ka ära ühe päris pika filmi ühest noorest tüdrukust, kes Khmer Rouge’i ajal Phnom Penhis elas ja siit välja põllutööd tegema viidi. Muuseum ja kõik oli väga väga huvitav, aga taaskord peab tõdema, et palavus tapab igasuguse uudishimu ja nii vaatasime ka selle koha pigem pealiskaudselt üle. Olime seal kokku vist isegi rohkem tunnikese, aga enamuse sellest ajast võttis film (kus ma pidin taaskord õhu puuduse pärast hinge vaakuma).

Käisime ka Pshar Toul Tom Poung Marketil, mida turistid kutsuvad lihtsalt Russian marketiks. Ei ütleks, et seal midagi nii venepärast oli, tavapärane kagu-Aasia market, ainult kordades suurem. Asjad oli loomulikult jälle nii odavad, et kuku pikali. Kui Indoneesias sai kõvasti tingitud, siis näiteks Vietnamis ei tahtnud keegi eriti hinda alla lasta. Seepärast olin kohe ekstra rõõmus, kui sain aru, et need odavad hinnad on veel tingitavad ka :P Otseloomulikult (nagu alati) juhtus nii, et selleks ajaks, kui ma olin ennast just üles kütnud ja surfasin meeletutes hilbuhunnikutes, ütles Maiks, et tal on kopp ees. Aga ma ei taha siin kunagi asju kiiruga osta, sest kvaliteet on siin asjadel halvemast halvem. Nii ma püüan alati kõikidest halbadest kõige vähem halvema välja otsida. Mis siis taaskord ei õnnestunud, sest Maiks kangesti kippus tuk-tuki poole tagasi.

Sõitsime siis taaskord läbi linna oma mõnusalt jahutava tuk-tukiga. Mõnus tuuleiilike puhus ja oleks tahtnud, et see teekond oleks igavesti kestnud. Aga oh ei, meil oli vaja veel Internetti minna ja mõningad asjad üle kontrollida. Kurb lugu on aga see, et elekter käib siin nagu jumal juhatab. Või nagu kõrged ametnikud juhatavad. Vietnamis oli sama värk. Ühel päeval võeti meil elekter ära ja Kha selgitas, et see on sellepärast, et liiga palju elektrit tarbitakse (jep, ma ka ei saa sellest aru). Et täna võetakse sellel linnaosal ära ja homme teisel. Aga see on ainult päevaks, õhtuks kui inimesed töölt tulevad, on elekter jälle tagasi. Valisime siis jõe ääres välja ühe baari. Küsisin, et kas neil internet on. Sain vastuseks et on. Küsisin, et kas me saaks sellise laua, kus lähedal vooluvõrku ka ühenduda saab. Sain vastuseks, et ikka saab. Seejärel suruti ruttu menüüd pihku, et noh telli nüüd midagi. Ja kuidagi täiesti kogemata tuli välja, et voolu neil hetkel polegi :D Mõtlesime, et vahet pole, õhtu juba käes, nii et varsti peaks see elekter ka tulema. Degusteerisime väikseid õlusid ja mojitosid (25 krooni!), kuni härrad otsustasid interneti tagasi panna. Lõpuks saime oma värgid tehtud ja otsustasime jälle tuk-tuki võtta, et koju minna. Pärast mitmekordset ära eksimist jõudsime lõpuks kohale. Mina näiteks vajusin kell 8 voodisse ja jäin magama :D Vot täpselt nii väsitav on see palavus.

Eile tuli meile kell 5.30 hotelli järele meie paadimees, kellega me olime eelnevalt kokku leppinud, et ta viib meid umbes seitsmeks tunniks jõe peale uitama. Seadsime siis sammud tema paadi poole. Paat oli pisike ja vana, puidust väike aerupaat, millele mootor taha pandud. Tore oli see, et paadile oli väike katus ka peale nikerdatud, nii et minu suured vihmahirmud olid põhjendamatud.

Väljas oli veel hämar ja taevas oli kole kole pilves. Pilved olid jube madalal ja jõe peal veel paras ports udu ka. Ei olnud just kõige säravam hommik. Esimese asjana võtsime suuna kuue kilomeetri kaugusel asuvale Cai Rangi ujuvale turule. Ujuv turg näeb välja nii, et inimesed tulevad oma kaupa täis paatidega kindlasse kohta jõe peal ja kogu kauplemine-ostlemine-müümine leiab aset otse jõel: paadist paati. Esimene müügimees, keda nägime, pakkus meile kohe kohvi, millest me varajase hommikutunni tõttu kohe kuidagi ära ei suutnud öelda. Jõime oma hirmmagust kondenspiimakohvi ja ei osanud seal marketil esialgu kohe midagi peale hakata. Meie paadijuht ei rääkinud ka suuremat inglise keelt, nii et järsku olimegi kogu marketi niimoodi läbi sõitnud, et ei jõudnudki väga ringi vaadata.

Võtsime suuna uuele marketile, mis asub Can Thost koguni 20 kilomeetri kaugusel. Sõit sinna kestis päris pikalt, üle tunni aja. Terve tee saime „imetleda“ neid ehitisi, milles kohalik jõerahvas elab. „Majad“ on ehitatud ükskõik millest, mis parajasti kätte juhtub. Seal on nii metalli, puitu, kilet, plastmassi, riiet kui jumal-teab-mida veel. Kõik need hurtsikud seisavad väikeste postide peal otse jões. Kõige kummalisem on see, et jõgi on tõesti nende inimeste elu alus. Sinna viskavad nad prügi, seal pesevad oma pesu, sealt püüavad kala ja seal suplevad ka ise. Kaldume Maiksuga mõlemad arvama, et mingit reovee süsteemi neil majadel ei ole, nii et võite ise arvata kuhu „tualetivesi“ jookseb.

Phong Dieni marketile jõudsime siis kui kogu ostu-müügi tegevus juba täies hoos oli. Phong Dien on väiksem market kui Cai Rang ja seal ei ole nii palju suuri paate. Enamus inimesed on oma väikeste paatidega, kuhu mahuvadki ainult nemad ja lõputu kogus arbuuse, kapsaid, kookospähkleid või midagi muud sarnast. Sõitsime seal paatide vahel ringi.. või noh, mis „sõitsime“, seal on kõik nii tugevasti kinni kiilutud, et pead oma paadiga lihtsalt vahelt läbi pressima ja teisi paate eest ära lükkama. Tädid ja onud väga inglise keelt jällegi rääkida ei tahtnud ja pidime käte ja jalgadega selgeks tegema mida tahame. Ostsime arbuuse ja ananassi ja mingit krõpsuleiba. Peale marketit lasime ka ennast ühe kai ääres korraks maha panna. Jalutasime natuke linna vahel ringi ja käisime ka mingil maapealses marketil. Seal müüdi nii palju puuvilju, et ma oleks tahtnud, et mul oleks üks suur lennuk ja et need puuviljad säiliksid igavesti, et ma saaksin need Eestisse saata. Kõik turunaised lehvitasid ja naeratasid meile ja lapsed hüüdsid „hello-hello“. Keegi ei üritanud midagi pähe määrida. Ja keegi ei hakanud mõttetult peale käima.

Peale marketeid sõitsime veel natuke jõe peal ja siis keerasime maha ühele väikesele kanalile. Esialgu sõitsime veel suht linnas, aga mida aeg edasi, seda vähemaks jäi ka maju, kuni lõpuks jõudsime ühte väikesesse külasse. Nägime umbes kolme kohalikku inimest ja viitteist koera. Nii kui paadist maale astusime võtsid mingid kolm koera meid kohe omaks ja tulid meiega jalutama. Ülisõbralikud ja armsad olid. Kohtusime mingite teiste koertega ja meie koerad üritasid teisi koeri ähvardada. See käis nii, et nad pistsid kõik haukuma ja jooksid nende teiste koerte poole. Teised koerad tegid kaks-kolm taganevat sammu ja rohkem ei liikunud. Sellepeale tõmbasid meie koerad sabad jalge vahele ja panid jooksu. Siis üritasid ähvardada teised koerad, skeem oli sama. Päris naljakas oli vaadata :P Veel üritasid meie koerad mingeid kanu kinni püüda, mis neil ka ei õnnestunud. Nägime sigu ja väikseid nunnusid koerakutsikaid ja banaane ja ananasse ja kõiksugu erinevaid vilju puude otsas lambistes kohtades kasvamas (okei ananass kasvas maas). Pärast väikest jalutuskäiku oli aeg edasi sõita. Nägime veel meeletustes kogustes hurtsikuid ja väikseid paate, kust inimesed aerutamisega samal ajal kopsikuga vett välja viskasid. Kõige toredamad olid väikesed lapsed, kes meie paadiga mööda maad kaasa jooksid ja „hello-hello“ kisasid. Üks väike tüdruk jooksis majast välja ja hüüdis „hello“, mille peale jooksis ilge hooga majast välja ka väike poiss, kes kisas meile veelgi kõvema „hello!“

Paadiretke lõpupoole nägime ka vähe looduslikumaid kohti ja väiksemaid kanaleid. Kurb oli vaadata, kuidas jõgi oli paksult prügi täis, mis meile ka paadimootorisse pidevalt kinni jäi. Ja äärmiselt kurb oli vaadata neid „maju“. Kuigi peab ütlema, et kohalikud ise nende majade üle eriti kurvad ei tundu.

Ja ainuke asi millest mul selle toreda päeva juures kahju on, on see, et ilm nii vastik oli. Ilusa helesinise taevaga oleks nii ilusaid pilte saanud.

Söögist ei saa taaskord mitte kuidagi üle ega ümber. Esimesel päeval Can Thos käisime ja vaatasime üle tänavamarketi. Tänaval müüakse elusaid kalasid, krabisid, kalmaare, krevette, kilpkonni ja kõikvõimalikke mereelukaid, keda te suudate ette kujutada. Peenemad müüjad on oma kalakausidesse pannud mulisevad hapnikuvoolikud, maalähedasemad hoiavad oma tooteid lihtsalt vähese veega kausis, et loomad natukenegi elusad välja näeksid. Sest eesmärk on ju lihtsalt märku anda, et tegemist on värske kraamiga. Teine asi, mida tänavamarketil suurtes kogustes näha on, on puuviljad. Siin on rohkem mulle tundmatuid vilju, kui neid mida juba tean. Ja vähehaaval on mul plaanis need kõik järele proovida, sekka ka natuke juba varem tuttavaid ja armastatud vilju.

Minu lemmikud on kõndivad ja/või ratastel tänavarestoranid. Selleks on kaks varianti. Esimene variant on tädi kaelakookudega, mis natuke näeb välja nagu mingi vanaaegne kaal. Koogu otstes on kas korvid või metallist kausikesed, mille sees restoraniks vajalikku kraami. Kaasas on tädil vahel ka väike pliit või metallkastike, mida lihtsalt grilliks saab muuta. Enamus toidud on tädil juba varem valmis tehtud, aga mõned asjad teeb (või lihtsalt soojendab) ka kohapeal. Enamjaolt pakuvad need koogukohvikud aga siiski värsket kraami, nagu puuviljad ja pähklid, mitte nii tihti sooja toitu. Ühelt tädilt sain proovida imehäid soojasid vahvleid, mis tuletasid kohe mõnusaid Eesti vahvleid meelde.

Teine variant on ratastel käru, mille saab jalgratta või moto taha (või ka ette) haakida ja siis mööda linna sõita. Neil tädidel-onudel on enamjaolt üpris kindlad kohad, kus nad siis iga päev passivad. Enamjaolt on nendeks kohtades kõnniteed, kuskil suvalise tänava peal. Siin on üldse natuke kummaline värk sellega: kõnniteed on alati täis kas nende liikurkohvikute toole-laudu või pargitud rollereid. Ja inimesed käigu aga sõiduteel, koos rollerite, jalgrataste, autode ja bussidega. Neil tänavakohvikutel on pea alati olemas ka plastikust toolid (ja vahel ka lauad), mis on nii väiksed, et meie Eestis ostaks neid koolieelikute lastetuppa, mitte täiskasvanutele istumiseks. Sellel suurel metalli ja klaasiga kärukapil on ka sooja hoidev omadus, nii et sealt saab alati sooja toitu osta. Seal samas kapi kõrval grillib tädi või onu ka natuke liha, nii et need kärud leiab lõhna järgi täiesti vabalt üles. Tore on see, et osadest nendest kärudest saab osta ka väikseid saiakesi või siis baguette’i, kuhu nad liha ja salatit-tomatit-kurki vahele panevad. Saigonis sõime ühte eriti mõnusat, kuhu tädi pani mõnuga pasteeti sisse. Hinnad neis mobiilsetes „restoran-kohvikutes“ on veel maitsvamad, kui toidud ise :) Selline mõnus pikk võileib, mis Eesti Statoilis maksab vist 50 krooni kanti, maksab siin 5-6 krooni. Ja maitseb palju värskemalt!

Teisipäeva õhtul käisime jõe ääres ühes „välirestoranis“, mis oli kokku pandud vist lihtsalt mitmest liikurrestoranist ja mida päevasel ajal ei eksisteeri. Ometigi oli tegemist natuke peenema värgiga, kui tavaline tänavaputka. Plastmassist toolidki olid meie kehaehitusele sobiva suurusega. Tellisime „kuuma poti seente ja mereandidega“. Pärast jookide lauda toomist, tõi „kelner“ meie laua keskele väikese pliidi ühe võrdlemisi suure potiga, kus sees oli puljong seentega. Ja siis tõi erinevaid taldrikuid köögiviljade ja uute seente ja mereandide ja nuudlite ja kastmega, mida aitas meil ka õigel ajal potti panna ja andis märku, kui oleks aeg sööma hakata. Toitu oli kokku nii palju, et umbes kolmandik jäi meil isegi peale väga suurt söömist sinna maha. Aga oi kui hea see kõik oli.. krevetid, kalmaarid, kaheksajalg, kõik need erinevad seened! See oli tõesti üks ütlemata maitsev söömaaeg.

Kui Saigonis oli neid tänavaputkasid, kes liha ja köögiviljadega võileibu müüks, üpris palju, siis Can Thos nende leidmine nii lihtne ei ole. Ühel päeval, kui ma olin riisist ja nuudlitest juba nii tüdinenud, et oleks võinud kasvõi mannavahtu süüa, läksin otsima kohta, kust saaksin võikut osta. Nagu juba teada, siis teed siin väga küsida ei saa, sest keelt keegi väga rääkida ei taha. Seiklesin ja seiklesin, üritasin inimestelt küsida, seiklesin veel ja leidsin ühe pagaritöökoja. Keegi taaskord inglise keelt ei rääkinud ja lõpuks kutsuti pagaritöökoja omanik kohale, kes vähemalt sai natukenegi aru, mida ma tahtsin. Vedas mind keset kööki ja lasi täpselt näpuga näidata, mida ma tahan. Saingi lõpuks oma võileivad kätte. Ja hakkasin koduteed otsima.. mida ma aga ei leidnud :D Hotelli nime ka ei mäletanud. Ja ühtegi taksojuhti ka ei näinud, kellega inglise keelt rääkida võiks. Seiklesin siis natuke, kuni lõpuks suutsin ühe tuttava koha leida ja jõudsin pärast tunnikest saiajahti koju tagasi. Teel leidsin hotellist vaevalt 50 meetri kauguselt koha, kust saab ka võieleibu osta. Ja järgmisel hommikul leidsin ühe veel lähemal. Asi on lihtsalt selles, et need putkad on täpselt siis lahti, kui ise tahavad. Ja alati ei ole neil letis näha, mida nad pakuvad, vaid tuleb lihtsalt kätega selgeks teha. Aga nüüd ma siis tean :P

Väljas söömas käies olen leidnud nüüdseks erinevatest menüüdest juba väga väga erinevaid asju. Olen näinud madu, koera ja rotti. Enda teada veel söönud ei ole.. eriti ei ole kavas ka. Või noh samas.. kui keegi telliks ja kinnitaks, et okei on, sisi võib-olla ampsu võtaks :P

Puuviljadega on see jama, et ma ei tea nende asjade nimesid eesti keeles.. ja inglise keeles ka ei tea.. ja ausalt öeldes, vietnami keeles ka ei tea..

Teisipäeva hommikul lahkusime Saigonist. Mina Kha rolleril ja Maiks mototaksol, sõitsime bussijaama, kust pidime edasi sõitma uude bussijaama, kust omakorda pidime edasi sõitma Can Thosse. Sõit läbi linna kestis päris pikalt, oma pool tundi kindlasti. Mõnus oli kulgeda läbi erinevate linna osade, näha uut ja vana, ilusat ja koledat, puhast ja räpast. Esimesse bussijaama jõudes, saime teada, et neil ei ole elektrit ja tänu sellele ei ole neil võimalik meile piletit müüa. Pidime sõitma teise bussijaama, kust oleks võimalik osta bussipiletit Can Thosse. Sõit bussijaamade vahel oli omakorda pool tundi. Jõudes siis uude, suuremasse bussijaama, ootas meid ees üllatus. Kuna igalpool reisiraamatutes ja internetis räägitakse sellest bussijaamast ja sealt väljuvatest bussidest kui ühest populaarsemast viisist Saigonist välja sõita, siis arvasime, et tegemist on sellise vähe läänelikuma koha, kus võiks ka teisi rändureid kohata. Oh üllatust, olime taaskord ainukesed valged inimesed, ainukesed seljakotiinimesed, ainukesed rändurid. Inimesed vaatasid meid naljakalt ja üks tädi tuli ja rääkis minuga pikalt vietnami keeles. Vaatas silma ja rääkis. Siis jäi vait ja vaatas niisama pikalt silma. Lõpuks näpistas mind põsest. Mul hakkas juba natukene hirmus. Ostsime siis lõpuks piletid Can Thosse ja jäime oma bussi väljumist ootama.

Kell 10 läkski meie buss, enne seda jõudsime oma 20 minutit bussis istuda. Millegipärast bussi väljumist ootavad inimesed bussis vahetusid pidevalt. Osad läksid ära ja uued tulid asemele. Osad lihtsalt vahetasid kohti. Ja terve see aeg käis suht tihe kisa ja karjumine. Bussijuht oli vahepeal tige mingite inimeste peale  ja kõik muudkui vaatasid neid kahte üksikut kohta, mis minu ja Maiksu kõrval olid. Lõpuks istusid sinna kaks vanemat meest. Algul ei tahtnud sinna millegipärast keegi istuda. Samas on sellistel hetkedel vahel ka hea meel, et meie vietnami keelt ei räägi ja et nemad inglise keelt ei räägi. Mõnikord on lihtsalt parem mitte teada, milles probleem on. Istusime seal oma nukrate nägudega ja ootasime, et algaks pikk ja kohutav bussisõit Can Thosse. Olime varem kuulnud, et bussisõit Kagu-Aasias võib üks kohutav ettevõtmine olla ja meie marsruudi kohta öeldi ka, et see võib kesta 4-7 tundi. Ostsime kaasa saia ja vett ja lootsime, et kõht väga tühjaks ei lähe. Lõppkokkuvõttes magasime pool teed, vahepeal oli väike wc- ja söögipaus (kus sai osta söögiks absoluutselt kõike) ja ülejäänud pool teed vaatasime aknast välja. Teed olid võrdlemisi heas korras, buss suhteliselt puhas ja õhukonditsioneer töötas täiesti normaalselt. Kolm ja pool tundi hiljem jõudsimegi täiesti valutult Can Thosse.

Can Thos ründasid meid muidugi taksojuhid. Võtsime väikese mõttepausi ja üritasime Lonely Planetist mingit hotelli välja valida, kuhu alustuseks takso võtta. Valisime siis ühe välja ja võtsime takso. Arvasime, et niikuinii on see hotell täis (kuna ta on Lonely Planetis) või on hinnad ammu kolmekordistunud (kuna ta on Lonely Planetis), aga teadsime juba vanast kogemusest, et kui lasta ennast alustuseks ühte neist LP soovitatud hotellidesse viia, siis leiab sealt lähedalt enamasti veel teisi sarnaseid, mille hind veel lakke ei ole tõusnud. Kuigi hotellil oli väljas silt, et toad on täis, otsustasime siiski küsida. Tegelikult oli neil vabu tube päris palju ja ma arvan, et nad ise ei tea, mida tähendab nende silt „full room“. Meie üllatuseks anti meile kohe kahe toa võtmed pihku ja saadeti vaatama. Meie veel suuremaks üllatuseks olid mõlemad need toad paremas seisukorras kui ükskõik milline teine tuba, mida rentisime Indoneesias. Ja meie kõige suuremaks üllatuseks olid need toad odavamad, kui meie tavalised toad Indoneesias. Loomulikult võtsime siis ühe :) Indoneesias kipub asi olema umbes nii, et kui tuba külalistemajas koos „laeventilaatoriga“ (ma ei oska seda eesti keeles öelda, „fan“ on see tiivik mis laes keerleb :P) maksab näiteks 100 000 ruupiat, siis õhukonditsioneeri eest täpselt samas toas tuleb välja käia kohe topeltsumma, vahel ka peaaegu kolmekordne. Siin oli aga fani ja ACi (õhukonditsioneer) hinnavahe pea olematu. Lisaks saime veel teleka ja külmkapi ja kõige parem asja juures oli siiski toa puhtus, mis ei tundu Kagu-Aasias alati esmaoluline olevat. Ja maksime selle eest vähem, kui Indoneesias maksime faniga toa eest, kus hallitas ja haises ja oli mitte väga turvaline olla. Nüüd naudime seda tuba siin ja ei taha üldse ära minna :D

Can Tho ise on suurim linn Mekongi deltas. Mekong on jõgi, mis on oma 4180 kilomeetriga pikkuselt 12. jõgi maailmas ja mis saab alguse Jifu mäestikust Tiibetist. Umbes pool Mekongi kogupikkusest asub Hiinas, kuid ta voolab ka läbi Myanmari, Laose, Tai, Kambodža. Vietnamis hargneb Mekong juba paljudeks suuremateks ja väiksemateks jõgedeks ja kanaliteks, moodustades Mekongi delta, mis on Vietnami üks tihedamini asustatud alasid. Mekongil on erinevates keeltes palju nimesid, aga pea alati tähendab tema nimi tõlkes „kõikide jõgede ema“ või vähemalt midagi sinnakanti. Can Tho asub Mekongi haru Bassaci ääres ja siin käib tõesti kogu elu jõe ääres. Jõgi annab ja võtab kõik.

Hommikul käis Kha koolis ja meie kõik magasime mesimagusat und. Umbes kümne ajal ärkasime kõik järgemööda üles ja kella üheteistkümne ajal tuli ka Kha. Otsustasime minna linna ja natuke ringi vaadata.

Bussisõit linna kujunes äärmiselt põnevaks. Bussid Saigonis ei jää nimelt seisma. Nad võtavad ainult hoo maha ja sõidavad teosammul – reisisaatja põhimõtteliselt tõmbab inimesed hoopealt bussi ja ise kisab samal ajal täiesti kõrist vietnami keeles. Lisaks sellele, et bussisõit juba iseenesest kerge adrenaliinilaksu annab, on päris hirmus vaadata ka seda, kuidas bussijuht ei näi absoluutselt hoolivat, kas temaga samal teel liiklevad rollerijuhid pärast temaga kohtumist ka ellu jäävad. Bussijuht sõidab rolleritele tagant nii lähedale kui vähegi võimalik ja laseb vähemalt kümme korda signaali, lisaks keerab ta rolleritele täpselt niimoodi ette nagu ta ise tahab ja kui bussil on vaja tee äärde tõmmata ja seisma jääda, siis teda ei huvita, et bussi ja kõnnitee vahele jääb oma kümme rollerit. Ta lihtsalt tõmbab tee äärde ja rollerid vaadaku ise, kuidas eest ära saavad.

Linna jõudes hakkas vaikselt selguma, et Kha on sündinud turistigiid ja ta lausa naudib seda, kui saab erinevaid couchsurfereid ühe maja juurest teise maja juurde vedada. Sekka veel mõned toredad kujud ja pildid terve riigi suurest isast Ho Chi Minhist.

Käisime ka postkontoris, mis millegipärast on loetud Saigoni vaatamisväärsuste hulka. Lõpuks ütles Kha meile postkontoris, et praegu on meil planeeritud siin istumine (me ei teinud seal mitte midagi) ja et alles 15 minuti pärast tehakse presidendipalee lahti ja kui oleme seal ära käinud, siis juhul kui jääb aega üle, lähme veel sõjamuuseumi ka. Võtsin nõuks sekkuda, sest ma tahan ikka natuke ise ka sõna sekka öelda millele oma aega ja raha raiskan. Ühesõnaga käisime presidendipaleest niisama mööda ja läksime otse sõjamuuseumi.

Sõjamuuseu tekitas väga segaseid tundeid ja jättis natuke halva maitse suhu. Kogu asja point oli näidata kõigile „vaadake mis Ameerika meiega tegi“. Ma nõustun täielikult, et sõda on üks kole asi ja väga paljud inimesed kannatasid selle all. Aga pühendada terve muuseum vigaste inimeste piltidele.. see on natuke üle piiri. Terve muuseum oli sõna otseses mõttes täis pilte, kus peal käte ja jalgadeta inimesed. Ja samal ajal veel Kha oma küsimustega „noh, mis te arvate.. eks ole kole?“ Meil ei jäänud muidugi muud üle, kui nõustuda. Ma ei hakanud ütlema, et Euroopast on ka ju mitmeid sõdu üle käinud, aga keegi ei tee muuseumit lihtsalt selleks, et teise peale näpuga näidata. Keegi ei riputa üles põlenud laipade pilte ja ei pane purki sündimata laste väärastunud kehasid. Ajalugu on ajalugu ja mis teha, shit happens.. to everyone.

Järgmiseks peatuseks oli coffeeshop. Millegipärast pidime taksoga päris pika maa sõitma, et sinna minna ja siis mingit hirmkallist (halba) kohvi tellida. Vaatamata sellele, et peamiselt oli meil meestegäng (viis kutti + mina) ja keegi ei olnud kohvist huvitatud. Kohvik ise oli aga niii ilus, et kuku pikali ja raudselt interjöörilt mu lemmikkohvik maailmas.

Käisime supermarketis, kus leidsin külmkapi, mis oli täis erinevaid pakendatud rasvaseid ussikesi, mida teoorias võiks rõõmsalt kodus pere keskel barbeque peal teha. Mul läks söögiisu ära.

Söökidega on siin muide üldse kahtlased lood. Ma väga naudin et saab igasugu põnevat värki otse tänavalt osta . Puuvilju on nii palju ja igasugu snäkki saab väga odavalt kätte. Indoneesias ei olnud kohe üldse nii, seal pidi kõike muud peale ananasside lausa tikutulega taga otsima. Aga sellel siinsel „kõike saab nii lihtsalt ja odavalt“ on teine külg ka. Alati ei saa nimelt päris seda, mida ootad. Kui tellisin kohvi, sain jääkohvi. Kui tellisin vett jääga, sain jääteed. Kui tellisin kohvi kõrvale piima, sain kondenspiima. Ja „kerge“ hommikusöök on muide nuudlisupp veiselihaga :P See kohvivärk on tegelikult päris huvitav, nad joovad nimelt väga kanget kohvi, kuhu panevad siis törtsu kondenspiima sisse. Kokku tuleb selline tumepruun, veniv ja äärmiselt tugeva mõru-magusa maitsega jook. Ma pole siiani veel kordagi suutnud tervet tassi ära juua, aga eks ma jõuan iga korraga kaugemale :)

Üldiselt – mulle nii väga meeldib Vietnam. Aga ma leian, et osade inimestega lihtsalt ei saa väga erineva tausta tõttu ühele lainele. Näiteks väga raske on ilma inimest solvamata öelda et tõesti, vabandan, aga ma ei taha osta nuudlisuppi lihaga hommikusöögiks nagu sina (Muidugi ma sööks, kui teine vaaritaks ja näeks hullult vaeva ja mitte söömine oleks tema solvamine. Muidugi ma ei pirtsutaks, sest asi ei ole ju tegelikult selles supis, vaid hoopis selles, et kui lähme välja sööma ja MINUL on kõht tühi ja MINA maksan selle eest, siis ma tahaks ikka ise valida, mida ma söön.). Raske on ilma inimest solvamata märku anda, et mul on ainult üks päev Saigonis ja ma eelistaksin mitte vaadata onu Ho Chi Minhi kujusid (kus nagu ikka rahva isa istub õnnis nägu peas mingi tüdrukuke põlve peal vms) ja  mingeid kirikuid (neil on oma Notre Dame, mille üle nad on väga väga uhked ja veel igasugust muud värki). Ma tahaksin näiteks ronida hoopis maa-alustes sõja-aegsetes tunnelites, sõita paadiga suure ja põneva jõe peal, näha teistsuguseid asju, mitte ilusaks tehtud postkontoreid ja ooperimaju, mis näevad välja nagu otse Prantsusmaalt siia toodud. Ma tulin ju Vietnami. Ja ma tean, et päris vietnamlane ei ela ju selliseks läikima löödud palees, mida te mulle Saigoni kesklinnas näidata tahate.

Aga tõesti, Saigon mulle väga meeldis. Mulle lihtsalt ei meeldi see turistitsemine ühe maja ja kuju juurest teise juurde (ja see ei meeldi mulle kuskil). Ainuke kurb asi selle linna juures on see, et seal on reaalselt koguaeg tunda, kui must on õhk. Seda eriti rolleriga sõites: suu-nina-silmad on koguaeg mingit sodi täis. Ja ma nüüd tõesti mõistan neid kohalikke, kes nende näorättidega ringi liiklevad.

Ja üks asi, mis mulle viimaste päevade juures kõige rohkem meeldib, on see, et me ei ole näinud peaaegu üldse turiste.. ja ka valgeid inimesi mitte. Mis annab mõnes mõttes natuke rohkem võimalusi kohalikega suhtlemiseks, sest nad vist ei ole meist, ränduritest, veel väsinud. Mis tähendab seda, et me saame tohutu tähelepanu osaliseks ja inimesed jõllitavad nii ilmselgelt, et nad isegi ei püüa seda varjata. Ja veel mulle meeldib, et eile sõin õhtusöögiks pool kilo maasikaid. Ja et ma olen juba praegu proovinud nii paljusid uusi vilju.