6.mai äratus kell 6.30, väike piip, kohvi ja burger ja kokku lepitud bussi saabumiskohta minek. Sai siis oodatud seda bussi 10 minutit ja ilmuski ehe pikkade blondide juustega surfikutt. Bussi sõit Mission Beachilt Tullysse võttis aega 20 mintsa, mille jooksul meile sai korduvalt öeldud, et väärisasjad jätke bussi või muidu olete neist ilma ja et ta ise läheb täna sukeldama selle jõe lõppu ja kõik mis leiab on tema oma. Väiksed õppevideod nende peastaabis ja see järel pakiti meid järgmisse bussi, mis viis meid jõele, mis asus 40 km kaugusel.

Varustus käes ja alla jõe äärde, kus veel viimaseid õpetussõnu jagati. Meie parve liidriks sai Shawn, kes ostus üpris muhedaks kutiks.

Aeruga hoog sisse siis ja minek. Enne iga kärestikku rääkis Shawn meile, mis ta teha kavatseb ja kuhu kivi vastu ta põrkab ja kust paat 360 kraadi keerab ja millise kivi pealt ta hyppab ja keerab mingi teise kivi otsa, mille taha me ka pargime. Päris keeruline oli aru saada sellest kärestiku tipus aga uskuge või mitte suht 90 % mis ta lubas, sai ka tõeks. Aga kärestik nägi välja nagu kärestik ikka suured kivid ja vulisev vesi igal pool ning aega läks umbes üks minut kui kõik olid läbimärjad. Igaljuhul suht õudne on sõita sealt kivide vahel manööverdades ja yritades pidevalt käsklustele alluda nagu näiteks “hard forward“ või „get down“ või „hold on“ või „slide left“, mis kõik eeldasid mingit kindlat liikumist paadis. Õnneks või kahjuks (video huvides) meie paat ümber ei käinud aga nii mõnegi oma käis, nagu näiteks japsidel, kes käsklustest väga aru ei saanud, kes ikka rohkem kui ühe korra paadist välja lendasid. Aga süsteem oli siis selline et meid oli kokku kuus paati ja kõik turvasid yksteist kordamööda, esimene paat parkis end tavaliselt kuskile poole kärestiku peale kivi taha (kivide taga olid nö parkimiskohad, kus vesi keeras nii, et paat seisis seal väga edukalt paigal, kuigi vesi ümber ringi möllas väga hullult) ja kõik ylejäänud end järjest teada ohtlikesse kohtadesse, kus parve juhid kärmelt paadist välja kargasid ja valmis olid välja kukkujatele nööri viskama. Kuna tegu oli ypris ohtliku jõega, kus ise proovijaid sureb iga aastaselt, siis oli näha et grupijuhid tegid kõik, et tagada meie turvalisus. Vahepeal siis väike peatus umbes 6 meetri kõrguse kivi juures, kust enamus alla kargasid, mina panin väikse tagurpidi salto ja paps väikse tikk-kõhuka. Ning sõit jätkus karjudes ja vett ahmides. Vahel tekkis tunne, et püüdsid nii tugevalt paadist kinni hoida, et nöör peale lahti laskmist tundus poole väiksem. Aga siis tõmmati meid randa ja öeldi et nüüd kõnnime 200m ülesvoolu ja teeme selle osa kärestikust ilma paadita – selili. Ma siis olin esimene julge ja panin kõhuli pea ees jõe keskele ja ujusin nii kuis jaksasin kuni karjuti STOP, siis keerasin selili ning asusin vett jooma. Nats nässu läks kuna pea kargas vastu mingit kivi aga polnud hullu, kuna selle imes endasse kiiver ja ei pannud tähelegi, et olin tagasi paadi juures ja kõik parvejuhid karjusid ja näitasid näpuga kuhu ujuma pidi. Paps suutis end järjekordselt veristada sissehüppel nii, et põlv immitses verd aga sellele me ei pööranud eriti tähelepanu ja panime edasi. Peale selle suutis ta veel vale poole jõge ujuda nii, et ta tuli valelt poolt päästa ja ta pidi paarkümmend meetrit üles kõndima ja uuesti proovima üle ujuda. Ja endalegi märkamatult oli kaks tundi möödas ja olime oma lõuna kohas. Enne seda tuli aga väike jahutus võtta kose näol: öeldi, et meie paneme otse läbi, et pange pead alla ja nautige massaaži. Üpris mõnus oli, välja arvatud see tunne, et miski üritab sind vastu paati litsuda.

Paar burksi sees ning asusime uuesti teele. Väikse õpetlikud jutud Shawnilt vihmametsade kohta, mis olid tegelt päris huvitavad. Peale iga õnnestunud kärestikku osa oli meil kombeks aerud üles kokku panna ja siis räige laksuga vastu vette lüüa nii et käsi võbises. Ei teagi miks, aga sellegipoolest kõik seda tegid ja hea meelega! Või siis kui teine paat kõrvale sõitis karjuda neile ja näidata näpuga „KOAALA“ nii et need vahtima jäid ja neid siis ootamatult pritsima hakata. Raske seletada milline see kärestik oli aga eks seda saab igaüks piltidelt vaadata ja võib-olla kui veab, siis ka videolt. Et siis 3 tundi  möödus kärestikus, milles rabelemine võttis ikka päris läbi ja imestades et enne iga kärestiku osa suudab grupijuht näpuga ära näidata, kus on kivide all augud, kuhu võib kinni jääda. Suutsime meiegi kinni jääda ühte tagasitõmbega koske, mis lasi meil välja minna umbes 2 meetrit ja siis tagasi tõmbas, paat vett täis ja uuesti kose alt välja paar meetrit ja tagasi alla tagasi. Nii kordus see umbes 5 minutit, kuni lõpuks suutsime sealt välja manööverdada.  Nii see läks, kuni jõudsime uue suure kivini kust sai alla karata . Tagurpidi salto ja papsi tikk-pomm ja vallutatud sai seegi. Ning meie teekond jätkus kärestikku pidi alla, kus nii mõnigi kord öeldi et nüüd võite vette karata ja selili siit alla ulpida. Ning nii ta läks kuni lõpuks läbi sai, ning lõpetasimegi paarsada meetrit enne toda kohta, kus mingi aega tagasi oli Soolavee krokodilli nähtud (see oli päris õudne fakt). Neil pidi olema komme mööda jõge üles ronida ja toitu otsima tulla ja nendele pidid inimesed päris hästi peale minema, kui nende teed inimestega peaks ristuma. Aga jah sellega meie kärestik lõppes ja peaks mainima et see oli ülilahe kuus tundi, mis me seal jõel veetsime. Ning poleks iial osanud arvata, et see tõesti kestab nii kaua ja et seal nii palju kärestikulisi osasid on, mitte nagu Eesti jõed, kus paar meetrit kivist kärstikku ja siis 500 m siledat vett, pigem vastupidi.

Sellele siis järgnes bussiga tagasisõit Tullysse, kus sai videot vaadatud ja mõned õlud rüübatud ning sellega oligi meie päev lõppenud. Nii et LAHE!!!!!!!!!

Maik

Hommikul ärkasime varakult, sest Maiks ja Maldar olid endale broneerinud raftingutripi Tully jõel. Solidaarsusest otsustasin mingil hetkel, et jään Anuga koju ja puhkan ja võtan päikest ja ujun. Kuigi meil oli väga äge päev, jäin ma hiljem seda otsust väga valusalt kahetsema. Terve päev ma lootsin, et Maiks ja Maldar tulevad tagasi ja ütlevad, et mõttetu oli. Juhtus aga vastupidine. Sellest aga hiljem, sest on sündinud ajalugu: MAIK KIRJUTAS BLOGI!

Hommikul asusin kohe maja ja ümbruskonda uurima. Maja oli tõesti äge, kujundatud Mehhiko stiilis, igalpool kaktused ja sombreerod ja kujukesed. Kõik oli väga värviline ja pehme ja igati mõnus. See oli tõesti selline koht, kus oleks tahtnud vähemalt nädala veeta. See maja oli tõesti selline koht, mis võib end välja reklaamida kui „täielikult varustatud“. Enamasti kui kuskil korterites või majades ööbime, on seal olemas mõned nõud ja söögivalmistamis asjad, aga ei midagi üleliigset. Mission Beachi majas oli meil kõik alates kümnest erinevast juuksetootest kuni jalgratasteni välja. Telekaalune kapp oli täis dvdsid ja basseini juures oli oma kümmekond erinevat täispuhutavat madratsit ja banaani ja muud lelu. Maja ise asus väikeses vaikses külakeses South Mission Beachil ja ookeanini oli meie verandalt ainult mõnikümmend sammu. Mõnus oli hommikul ärgata ja aknast (tegelikult küll läbi klaasseina) välja vaadata ja näha ookeani nii et mitte midagi meie vahele ei jäänud.

Veetsime selle päeva Anuga päevitades ja ujudes ja Eric Claptonit kuulates ja piipu tehes ja puuvilju ja salatit näost sisse ajades. Eriti mõnus tsill ja lebo päev oli.

Teisipäeva õhtul jõudsime siis tagasi Airlie Beachi. Seadsime end jälle sisse ja läksime linna sööma. Mõnus õhtu oli, natuke isegi kodune tunne tekkis, kui jõudsime tagasi kuhugi, kus oli juba vähe tuttavam olla.

Kolmapäeval ärkasime varakult ja läksime veel viimast korda linna. Šoppasime suveniire ja postkaarte ja riideid ja muud jampsi ja olimegi jälle valmis teele asuma. Pakkisime end jälle oma väiksesse Hyundaisse ja võtsime suuna Mission Beachi poole.

Tee peal käisime ühes pisikeses kohas nimega Little Crystal Creek. Seal on sellised looduslikud asjad nagu „rock pools“, millele ma tegelikult ei oskagi eestikeelset nime anda. Tegemist on selliste väikeste kivide sees ja vahel olevate looduslike basseinidega, mis paiknevad enamasti ka nö. langevas järjekorras, ehk siis seal vahel on ka väiksed kosekesed ja vesi suliseb nagu muinasjutus ennemuiste. Kohe alguses suutsin seal mingi sellise kivi otsa ronida, kust ma pärast enam alla ei saanud. Istusin ja vingusin seal endale kohaselt ikka täie raha eest ja arvasin päris ausalt, et ma kukun ennast vigaseks, kui ma üritan sealt alla tulla. Lõppkokkuvõttes, ma detailidesse ei tahaks laskuda, aga taaskord pidi Maiks sangarit mängima ja seekord ei olnud see ülesanne eriti lihtne. Nii et, teeme nüüd ühe suure aplausi!

Pärast draamat minu ja kiviga otsustas Maiks, et elu on seiklus ja ronis ka mingi kivi otsa ja otsustas, et ta hüppab sealt alla. Maldar ei julgenud vaatama minna kui sügav vesi selle koha peal on ja mina ei julgenud vaadata kuidas Maiks hüppab ja Anu lihtsalt julgenud. Kui Maiks alla hüppas, siis ma panin käe silmade ette, nii et video ei tulnud ka päris hea, sest ma lihtsalt ei suutnud vaadata seda. Tegelikult, pabistasin ma rohkem kui asi väärt oli ja 3 sekundi pärast oligi kogu üritus läbi. Alla hüpatud ja pinnale tuldud ja asi vask. Igatahes, ma elus ei julgeks alla hüpata sellisest kohast.

Järgmisena läksime avastasime veel teisi basseine ja sooritasime kõiksuguseid erinevaid vettehüppeid. Ma tahtsin kangesti hüpata aga samas ma nii kangesti kartsin ka. Mul oli koguaeg selline tunne, et vee alt tuleb mingi õudusfilmidest nähtud koletis ja sööb mu jalad ära või siis tuleb krokodill või mõni muu mu fantaasiavili. Lahendus oli see, et hüppasin vette, tulin pinnale, kisasin nii palju kordi järjest kui suutsin „ma kardan siin olla, ma kardan siin olla“ ja ujusin nii kähku kuhugi kivi peale, kui vähegi suutsin.

Minu lemmik oli üks looduslik liumägi, kus mööda kivi jooksis vesi alla ja siis sai sealt pealt liugu lasta peaaegu nagu Haapsalu Veekeskuses, ainult natukene oli lahedam.

Õhtuks jõudsime Mission Beachi, kus meil oli broneeritud üks väga armas majake. Tegime piipu ja barbequed ja istusime niisama.

Laupäeva õhtul kell pool 7 istusime bussi peale ja sõitsime sadamasse, kus meid ootas Solway Lass.

Solway Lass on 108 aastat vana 10 purjega purjekas, mis vanadel headel aegadel seilanud ka Baltimeres. Solway Lassi ajalugu on äärmiselt põnev ning sisaldab endas nii mõlemas maailmasõjas osalemist, miini otsa sõitmist ja ära uppumist, laeva mitmekordset ära varastamist kui ka tahtlikku uputamist. Solway Lass ehitati 1902. aastal Hollandis ja läbi aegade on ta kuulnud nii hollandlastele, inglastele, sakslastele, taanlastele, fijilastele kui ka austraallastele. Minu jaoks oli Solway Lassi kõige põnevam fakt see, et kui Solway Lass 80ndate lõpus Fijilt Austraaliasse osteti, siis oli laev nii paksult kõiksugu prussakaid, rotte ja pisikuid täis, et karantiin ei tahtnud seda laeva kohe üldse Austraaliasse lasta. Lõpuks otsustati laev ära uputada, sest ainult nii saab olla kindel, et kõik sealsed parasiidid tõesti ära surevad. Nii lastigi Solway Lass mõned aastakümned tagasi Sydney karantiinikai juures kuuks ajaks põhja ja tõmmati pärast jälle üles tagasi. Pärast seda ehitati Solway Lassi mitmeid kordi ümber kuni lõpuks sai ta selliseks, nagu meie teda nüüd mõned päevad tagasi nägime.

Meie maandusime Solway Lassil laupäeva õhtul, kui väljas oli juba pime. Tegime tutvust laeva ja oma kajutitega ja kuulasime ära, mis meid järgmisel kolmel ööl ja päeval ees hakkab ootama. Sel õhtul istusimegi niisama ja jõime natuke õlut. Läksime varakult magama, et saaks veel varem ärgata :)

Hommikul ärkasime juba kell seitse ja mina põhimõtteliselt jooksin välja dekile. Olime sõitnud ühte väikesesse lahesoppi, kus veel kõiksuguseid purjekaid ja laevukesi seisis. Sõime hommikust ja hakkasimegi juba edasi sõitma. Järgmiseks sihtkohaks oli Tongue Bay. Nagu te vist ise ka aru saate oma tarkade ajudega, siis sellise laevaga just päris randa sisse ei sõida. Niisiis pidime alati maale minema väikse kummipaadiga. Tongue Bays hüppasimegi siis jälle sellesse väiksesse paati ja sõitsime Whitsunday saarele. Tongue Bayst tegime väikese jalutuskäigu Hill Inleti, mille kohta meile laeva peal räägiti, et see pidavat olema Austraalia neljas kõige pildistatum koht pärast ooperimaja, Harbour Bridge’i ja Ulurut. Algul kui sinna kohale jõudsime, siis ma küll päris hästi aru ei mõistnud, et miks see siis nii popp koht on, aga kui päike välja tuli, siis hakkasin juba vaikselt aru saama. Koos päiksega tulid välja ka kõik need liivaribad, mis läbi helehelesinise vee paistsid. Ja vesi sillerdas ka kaunis kenakesti. Hill Inletist tegime veel paar matkasammukest ja olimegi Whitehaven Beachil, mis maailma kõige puhtama ja valgema liivaga rand. Ilm oli ilus ja rand oli ilus ja liiv oli ilus ja vesi oli ilus ja me ise olime veel ilusamad ja siis hullasimegi seal helesinistes lainetes kohe päris jupp aega.

Et keegi valesti aru ei saaks, siis pean teie kurvastuseks nüüd ütlema, et meie uhke purjekas kordagi kõiki oma purjejeid üles ei tõmmanud. Nii ei pidavat üldse sõita saamagi.. kui blogi lugejate seas on purjetamisspetsialiste, siis palju õnne, te peaks teadma, millest jutt käib ja kõik ülejäänud tavalised lugejad, minge küsige spetsialistidelt, sest ma ei viitsi seletada ja ega ma päris kindel ka ei ole, kui õigesti ma sest aru sain. Igatahes, pärast mõnusat lõõgastust Whitehaven Beachil läksime oma laeva peale tagasi ja tõmbasime mõned purjed ka üles. Maiks oli ka käpp ja sai kisada „Aye-aye, Captain!“ ja seejärel purje üles tõmmata. Purjetasime rahulikult mitte nii rahulikul merel ja ei olnudki palju vaja, kui mul oli süda paha ja kogu lõunasöök tahtis välja tulla. Kunagi varem ei ole mul muide mere peal niimoodi süda pahaks läinud, aga noh, ma võin end lohutada sellega, et see oli ikkagi SUUR OOKEAN ja seal elavad haid ja vaalad ja raid ja delfiinid ja .. see vist ei vabanda tegelt midagi :D

Õhtuks jõudsime siis järgmisesse väiksesse lahesoppi Stonehavenisse, mis asub Hayman Islandi lähedal. Kui olime end ankrusse seadnud, otsustasid kõik laevakutid (need laevakutid, kes laeva peal töötavad) näidata kõikidele neidudele, kui kõrgelt ja kui kaugele nad hüpata julgevad. Tegelikult oli väga lahe: laeva küljes oli selline pikk Tarzani köis, millega siis kõikvõimalikke vettehüppeid sai sooritada. Esimesel päeval väga palju hüppajaid ei olnudki: peale laevakuttide veel mina, Maiks ja kaks teist kutti. Kui kõrvalt seda hüppamist vaadata, siis tundub see nii lihtne ja labane, aga kui ise seal laeva ääre peal seisad ja alla pead hüppama, siis enam nii lapsemäng ei tundugi. Nii mõnigi ajas ilusti kalipso selga ja ronis ka serva peale.. ja siis tuli sealt sama targalt tagasi. Kusjuures, minul oli probleem pigem selles, et ma kartsin, et ma ei jaksa sellest köiest kinni hoida või et siis kui ma hüppan, siis järsku kukub kogu raskus käte peale ja siis käib see rõve nõks kätest läbi. Kõrgusega nagu hullu polnudki, laeva ääre pealt niisama alla hüpata oli suht lihtne. Kuigi see laev oli märksa kõrgem, kui nii mõnigi teine laev, kus peal olnud olen.

Järgmisel hommikul ärkasime jälle juba seitsmest üles ja oligi aeg jälle liikuma hakata. Seekord sõitsime Blue Pearl Baysse, kus läksime snorgeldama. Whitsunday saarte vahel on ka veidike Great Barrier Reefi, nii et üht ja teist seal ikka vaadata on. Algul kulgesime seal niisama ringi, aga mingi hetk ujusime selle meie laevameeskonna väikse kummipaadi juurde, mille pealt nad siis kalu söötma hakkasid. See oli küll väga vinge kogemus, ma ei julgenud ennast liigutadagi, kui järsku kõik need kalad mul näos ja peas ja keha vastas olid. See oli lihtsalt nii sürr. Kui muidu seal vee all ringi uitad, siis nad on sul alati käeulatuses, aga ikkagi hoiavad distantsi. Seal söötmiskohas läksid nad aga peast täiesti segi. Ma ei näinud enam mitte midagi, sest mul reaalselt oli vist mustmiljon kala näos. Päris ebameeldiv on kui nad järsku on kõik su vastas ja rabelevad. Ma seisin päriselt nagu mingi puukuju paigal ja kui see söötmine oleks veel kaua kestnud, siis ma oleks arvatavasti põhja ka vajunud. Nägime ühte suurt kala ka (kelle nime ma enam ei mäleta). Algul kui ta niisama seal põhjas ringi jauras, siis oli huvitav, aga kui ta järsku pinnale hakkas tõusma ja vool mind kuidagi täpselt tema trajektoorile ette viis, siis läksin ikka veits närvi ka. Võib vist otse välja öelda, et selle tulemusena ronisin Maiksule selga. Kala ise oli siuke paks ja eriti suurte Botoxit täis huultega. Ta oli ikka rõvedalt kole.

Pärast kerget lõunasööki laeval läksime Caves Cove’i, kus käisime jälle snorgeldamas. Caves Cove’is nii palju kalu ei olnud, aga see-eest oli seal rohkem erinevaid kalu, keda ma eelmises kohas ei olnudki näinud. Nägime ka ühte suurt squidi (mulle ei meeldi squidid.. välimuselt või nii) ja merimadu. Selles kohas oli tunduvalt rohkem koralle, kui eelmises kohas, aga tegelt mulle pakkusid kalad rohkem huvi. Ja merimaod mulle ei paku kohe üldse huvi, sest ma kardan neid ja sellepärast ma väga kindlalt end seal vees ei tundnud.

Päeval hüppasime ja võimlesime veel päris mitu korda köiega. Ühe korra mulle tehti väga sitta hai nalja ka ja ma oleks äärepealt vette ära surnud (ma just eelmisel päeval süvenesin väga sügavalt mankiller haidesse ja sellesse, et nad elavad Queenslandis). Pärast veel tükk aega süda puperdas. Kui hüpetest ja snorgeldamisest ja päevitamisest ja söömisest aega üle jäi, siis lebotasime vahepeal vööris olevas võrgus. See oli äge võrk, kui seal laeva sõidu ajal lamada, siis justkui lihtsalt ripud lainete kohal. Nii ilus vaadata, et täitsa nagu filmis kohe.

Minu üheks lemmikvaatepildiks oli see, kuidas laevakutid üles masti otsas ronisid ja purjejeid kinni sidusid. Nad lihtsalt kõndisid seal mängleva kergusega mööda peenikesi köisi nii kõrgel, et mul oli isegi neid vaadates paha olla. Aga samas oli see nii huvitav ja ilus vaadata. Ja eriti raske tundus see osa, kus nad end mööda neid köisi alla lasid. Sillerdav meri ja sinine taevas ja valged purjed ja pruunid paljad tallaalused..

Viimasel õhtul lasime endale jalgade ümber punuda värvilised paelad – palmikud, mida kunagi meremehed, kellel kihlasõrmuse jaoks raha polnud, punusid oma väljavalitute jalgade ümber. Meremehed tegid tavaliselt nende palmikute sisse kuhugi ka mingi vea või triki, et oleks kindlalt ära tunda, et neiu jala ümber ikka see sama vana palmik on. Nende palmikutega oli nii, et neid saab ainult siis ära võtta, kui selle konkreetselt katki lõikad. Kuna teised mehed neid naisi ei puutunud, kellel juba paelad jala ümber, siis oligi naistel kaks varianti: olla truu oma mehele, või lõigata ära mehe tehtud pael, petta ja seejärel proovida samasugune pael asemele teha. Nii, et nüüd olemegi kihlatud – mõlemad ühe ja sama mehega. Selle laevakutiga, kes meile need ümber jalgade punus.

Ööseks seadsime end sisse Nara Inleti. Mõnus oli istuda nö. „kaptenisillal“, vaadata tähistaevast, kaugustest paistvaid laevatulesid ja tõmmata piipu. Ööd merel on teistsugused kui mujal. Kui laevadekile pikali visata ja tähti vaadata, siis tänu laeva loksumisele jääb täiesti reaalne mulje, et tähed taevas liiguvad. Selline ühtlane ujumise ja loksumise tunne tuleb :)

Viimasel päeval käisime veel Cook Islandil, vaatasime vanu aborigeenide koopamaalinguid ja meie laevakutt viis meid isegi veidike rajalt kõrvale ühe kaugema kaljunuki peale, kust avanes lahele täiesti uus ja veelgi ilusam vaade. Pärast Cook Islandit oligi aeg taas purjed heisata ja mandri poole tagasi liikuma hakata. Enne jõudsime teha veel viimased vettehüpped ja saltod ja kujundujumised. Viimasel päeval võttis ka Maldar lõpuks julguse kokku ja hüppas köiega vette. Proovis ka igasugu saltosid ja kõiksuguste erinevate äärte ja kõrguste pealt hüppamist. Nii et tuleb tõdeda, et tegi oma esimese kahe päeva mitteosalemise tasa. Anu kahjuks meie mängudest osa ei võtnud. Ta on pigem maa- kui veesportlane.

See reis oli midagi nii teistsugust: nii seikluslik ja samas nii rahulik. Kuigi mul oli mitmeid kordi ikka päris halb olla, nautisin seda ikkagi täiel rinnal. Vaatamata sellele, et kõik need vaatamisväärsused ja kalad olid väga ilusad, on ja jääb minu lemmikuks neist neljast päevast siiski Solway Lass. Ei tea, kas kunagi üldse on veel õnne nii vana, nii uhke ja nii graatsilise laevaga purjetada. Loodan, et on.

Jõudsime Airlie Beachi eelmisel neljapäeval. Seadsime end oma korteris sisse ja puhkasime niisama pärast väga pikka 900 kilomeetrist sõitu. Reedel käisime natuke linnas ja siis tulid meile külla Ailen ja Joonas. Nii tore on kui isegi teiselpool maailma on kusagil ikkagi tuttavad, kellega jälle jutustada ja vanu aegu meenutada. Mingi hetk läksid Maldar, Maik ja Joonas kalale ning meie Anu ja Aileniga basseini äärde. Tsillisime niisama basseinis ja nautisime vaadet. Mulle nii väga meeldivad need „wet edge“ basseinid, kus basseini ookeanipoolsest äärest jookseb vesi üle ääre alla (mitte päris alla, aga sellisesse vahekohta) ja vaade avaneb otse ookeanile.. ja purjekatele ja ilusale sinisele taevale (mis tegelt oli vahepeal pilves ka :P).

Hiljem istusime Aileniga rõdul, kui äkki lendasid rõdu äärele 6-7 kakaduud. Ei mäletagi kuidas see täpselt alguse sai, aga mingil hetkel istusid kakaduud meil käte ja õlgade peal ja üks targem üritas isegi Ailenile pähe maanduda. Eriti äge kogemus oli! Üritasime nendega juttu ka rääkida, aga nad ei olnud vist ühtegi sõna ära õppinud või siis meie ei teadnud ühtegi sõna, mida nemad teadsid.

Õhtul tegime veel kõik koos mõned õlled ja siis läksid Ailen ja Joonas oma koju Bowenisse. Meie maiustasime natuke all restoranis ja käisime veel õhtust tuledesäras Airlie Beachi uudistamas. Laguun oma sillerdava sinise veega nägi öises valguses väga ilus välja :) Meil oli korteris rõdul väike mullivann ka, see oli õhtuti eriti kena ja värskendav meelelahutus :)

Laupäeva hommikul ärkasime taas koos kakaduudega ja seekord said kõik nendega pilti teha ja kätte võtta ja igasugu trikke teha. Ainult Anu ei olnud nende katsumisest väga vaimustuses :P Tegime Maiksuga veel kiiremad ringid basseinis ja ma üritasin talle selgeks teha, et peab mind ringi vedama mööda basseini, nii et ma hoian tal pükstest kinni, aga ta ei olnud nõus. Ma väga loodan, et ehk järgmises kohas suudan selle talle selgeks teha.

Päeval tuterdasime niisama poodides ja vaatasime suveniire ja ostlesime igasugu põnevaid asju. Kuna meil oli laeva väljumiseni veel päris kaua aega, siis otsustasime veel natuke ringi sõita. Sõitsime Conway National Parki, kus otsustasime ette võtta natuke rohkem kui nelja kilomeetrise matka. Ausalt öeldes oli see kõige haledam rahvuspark, kus ma kunagi käinud olen, aga noh, mis seal ikka, vähemalt nägime mingit madu, kellele Anu oleks peaaegu peale astunud ja saime kuskil võsa vahel piipu teha.

Pärast rahvusparki käisime veel söömas, ma proovisin siis lõpuks ära krokodilliliha. Oli üpris mõttetu, nätske ja maitsetu.. aga samas ma kahtlustan, et selles võib süüdi olla ka see „restoran“ milles sõime. Kuidagi ebaõnnestusid neil kõik need värgid seal. Maldari käest nokkisin natuke känguruliha ka – see oli ka suht samasugune nagu see krokodilliliha. Läksime tegime Maiksuga ühed burksid peale.

Next on EKSKURSIOON:

–         köiekiikumise algkursused

–         snorgeldamine koos nii koleda kalaga, et paha hakkab

–         detailid merehaigusest

–         „kihlasõrmused“

–         hullud piraadihakatised

–         ja palju muud

STAY TUNED!!!