Hommikul ärkasime varakult, sest Maiks ja Maldar olid endale broneerinud raftingutripi Tully jõel. Solidaarsusest otsustasin mingil hetkel, et jään Anuga koju ja puhkan ja võtan päikest ja ujun. Kuigi meil oli väga äge päev, jäin ma hiljem seda otsust väga valusalt kahetsema. Terve päev ma lootsin, et Maiks ja Maldar tulevad tagasi ja ütlevad, et mõttetu oli. Juhtus aga vastupidine. Sellest aga hiljem, sest on sündinud ajalugu: MAIK KIRJUTAS BLOGI!

Hommikul asusin kohe maja ja ümbruskonda uurima. Maja oli tõesti äge, kujundatud Mehhiko stiilis, igalpool kaktused ja sombreerod ja kujukesed. Kõik oli väga värviline ja pehme ja igati mõnus. See oli tõesti selline koht, kus oleks tahtnud vähemalt nädala veeta. See maja oli tõesti selline koht, mis võib end välja reklaamida kui „täielikult varustatud“. Enamasti kui kuskil korterites või majades ööbime, on seal olemas mõned nõud ja söögivalmistamis asjad, aga ei midagi üleliigset. Mission Beachi majas oli meil kõik alates kümnest erinevast juuksetootest kuni jalgratasteni välja. Telekaalune kapp oli täis dvdsid ja basseini juures oli oma kümmekond erinevat täispuhutavat madratsit ja banaani ja muud lelu. Maja ise asus väikeses vaikses külakeses South Mission Beachil ja ookeanini oli meie verandalt ainult mõnikümmend sammu. Mõnus oli hommikul ärgata ja aknast (tegelikult küll läbi klaasseina) välja vaadata ja näha ookeani nii et mitte midagi meie vahele ei jäänud.

Veetsime selle päeva Anuga päevitades ja ujudes ja Eric Claptonit kuulates ja piipu tehes ja puuvilju ja salatit näost sisse ajades. Eriti mõnus tsill ja lebo päev oli.