Teisipäeva õhtul jõudsime siis tagasi Airlie Beachi. Seadsime end jälle sisse ja läksime linna sööma. Mõnus õhtu oli, natuke isegi kodune tunne tekkis, kui jõudsime tagasi kuhugi, kus oli juba vähe tuttavam olla.

Kolmapäeval ärkasime varakult ja läksime veel viimast korda linna. Šoppasime suveniire ja postkaarte ja riideid ja muud jampsi ja olimegi jälle valmis teele asuma. Pakkisime end jälle oma väiksesse Hyundaisse ja võtsime suuna Mission Beachi poole.

Tee peal käisime ühes pisikeses kohas nimega Little Crystal Creek. Seal on sellised looduslikud asjad nagu „rock pools“, millele ma tegelikult ei oskagi eestikeelset nime anda. Tegemist on selliste väikeste kivide sees ja vahel olevate looduslike basseinidega, mis paiknevad enamasti ka nö. langevas järjekorras, ehk siis seal vahel on ka väiksed kosekesed ja vesi suliseb nagu muinasjutus ennemuiste. Kohe alguses suutsin seal mingi sellise kivi otsa ronida, kust ma pärast enam alla ei saanud. Istusin ja vingusin seal endale kohaselt ikka täie raha eest ja arvasin päris ausalt, et ma kukun ennast vigaseks, kui ma üritan sealt alla tulla. Lõppkokkuvõttes, ma detailidesse ei tahaks laskuda, aga taaskord pidi Maiks sangarit mängima ja seekord ei olnud see ülesanne eriti lihtne. Nii et, teeme nüüd ühe suure aplausi!

Pärast draamat minu ja kiviga otsustas Maiks, et elu on seiklus ja ronis ka mingi kivi otsa ja otsustas, et ta hüppab sealt alla. Maldar ei julgenud vaatama minna kui sügav vesi selle koha peal on ja mina ei julgenud vaadata kuidas Maiks hüppab ja Anu lihtsalt julgenud. Kui Maiks alla hüppas, siis ma panin käe silmade ette, nii et video ei tulnud ka päris hea, sest ma lihtsalt ei suutnud vaadata seda. Tegelikult, pabistasin ma rohkem kui asi väärt oli ja 3 sekundi pärast oligi kogu üritus läbi. Alla hüpatud ja pinnale tuldud ja asi vask. Igatahes, ma elus ei julgeks alla hüpata sellisest kohast.

Järgmisena läksime avastasime veel teisi basseine ja sooritasime kõiksuguseid erinevaid vettehüppeid. Ma tahtsin kangesti hüpata aga samas ma nii kangesti kartsin ka. Mul oli koguaeg selline tunne, et vee alt tuleb mingi õudusfilmidest nähtud koletis ja sööb mu jalad ära või siis tuleb krokodill või mõni muu mu fantaasiavili. Lahendus oli see, et hüppasin vette, tulin pinnale, kisasin nii palju kordi järjest kui suutsin „ma kardan siin olla, ma kardan siin olla“ ja ujusin nii kähku kuhugi kivi peale, kui vähegi suutsin.

Minu lemmik oli üks looduslik liumägi, kus mööda kivi jooksis vesi alla ja siis sai sealt pealt liugu lasta peaaegu nagu Haapsalu Veekeskuses, ainult natukene oli lahedam.

Õhtuks jõudsime Mission Beachi, kus meil oli broneeritud üks väga armas majake. Tegime piipu ja barbequed ja istusime niisama.