my life is rainbows, lollipops and sunshine

Laupäeva õhtul kell pool 7 istusime bussi peale ja sõitsime sadamasse, kus meid ootas Solway Lass.

Solway Lass on 108 aastat vana 10 purjega purjekas, mis vanadel headel aegadel seilanud ka Baltimeres. Solway Lassi ajalugu on äärmiselt põnev ning sisaldab endas nii mõlemas maailmasõjas osalemist, miini otsa sõitmist ja ära uppumist, laeva mitmekordset ära varastamist kui ka tahtlikku uputamist. Solway Lass ehitati 1902. aastal Hollandis ja läbi aegade on ta kuulnud nii hollandlastele, inglastele, sakslastele, taanlastele, fijilastele kui ka austraallastele. Minu jaoks oli Solway Lassi kõige põnevam fakt see, et kui Solway Lass 80ndate lõpus Fijilt Austraaliasse osteti, siis oli laev nii paksult kõiksugu prussakaid, rotte ja pisikuid täis, et karantiin ei tahtnud seda laeva kohe üldse Austraaliasse lasta. Lõpuks otsustati laev ära uputada, sest ainult nii saab olla kindel, et kõik sealsed parasiidid tõesti ära surevad. Nii lastigi Solway Lass mõned aastakümned tagasi Sydney karantiinikai juures kuuks ajaks põhja ja tõmmati pärast jälle üles tagasi. Pärast seda ehitati Solway Lassi mitmeid kordi ümber kuni lõpuks sai ta selliseks, nagu meie teda nüüd mõned päevad tagasi nägime.

Meie maandusime Solway Lassil laupäeva õhtul, kui väljas oli juba pime. Tegime tutvust laeva ja oma kajutitega ja kuulasime ära, mis meid järgmisel kolmel ööl ja päeval ees hakkab ootama. Sel õhtul istusimegi niisama ja jõime natuke õlut. Läksime varakult magama, et saaks veel varem ärgata :)

Hommikul ärkasime juba kell seitse ja mina põhimõtteliselt jooksin välja dekile. Olime sõitnud ühte väikesesse lahesoppi, kus veel kõiksuguseid purjekaid ja laevukesi seisis. Sõime hommikust ja hakkasimegi juba edasi sõitma. Järgmiseks sihtkohaks oli Tongue Bay. Nagu te vist ise ka aru saate oma tarkade ajudega, siis sellise laevaga just päris randa sisse ei sõida. Niisiis pidime alati maale minema väikse kummipaadiga. Tongue Bays hüppasimegi siis jälle sellesse väiksesse paati ja sõitsime Whitsunday saarele. Tongue Bayst tegime väikese jalutuskäigu Hill Inleti, mille kohta meile laeva peal räägiti, et see pidavat olema Austraalia neljas kõige pildistatum koht pärast ooperimaja, Harbour Bridge’i ja Ulurut. Algul kui sinna kohale jõudsime, siis ma küll päris hästi aru ei mõistnud, et miks see siis nii popp koht on, aga kui päike välja tuli, siis hakkasin juba vaikselt aru saama. Koos päiksega tulid välja ka kõik need liivaribad, mis läbi helehelesinise vee paistsid. Ja vesi sillerdas ka kaunis kenakesti. Hill Inletist tegime veel paar matkasammukest ja olimegi Whitehaven Beachil, mis maailma kõige puhtama ja valgema liivaga rand. Ilm oli ilus ja rand oli ilus ja liiv oli ilus ja vesi oli ilus ja me ise olime veel ilusamad ja siis hullasimegi seal helesinistes lainetes kohe päris jupp aega.

Et keegi valesti aru ei saaks, siis pean teie kurvastuseks nüüd ütlema, et meie uhke purjekas kordagi kõiki oma purjejeid üles ei tõmmanud. Nii ei pidavat üldse sõita saamagi.. kui blogi lugejate seas on purjetamisspetsialiste, siis palju õnne, te peaks teadma, millest jutt käib ja kõik ülejäänud tavalised lugejad, minge küsige spetsialistidelt, sest ma ei viitsi seletada ja ega ma päris kindel ka ei ole, kui õigesti ma sest aru sain. Igatahes, pärast mõnusat lõõgastust Whitehaven Beachil läksime oma laeva peale tagasi ja tõmbasime mõned purjed ka üles. Maiks oli ka käpp ja sai kisada „Aye-aye, Captain!“ ja seejärel purje üles tõmmata. Purjetasime rahulikult mitte nii rahulikul merel ja ei olnudki palju vaja, kui mul oli süda paha ja kogu lõunasöök tahtis välja tulla. Kunagi varem ei ole mul muide mere peal niimoodi süda pahaks läinud, aga noh, ma võin end lohutada sellega, et see oli ikkagi SUUR OOKEAN ja seal elavad haid ja vaalad ja raid ja delfiinid ja .. see vist ei vabanda tegelt midagi :D

Õhtuks jõudsime siis järgmisesse väiksesse lahesoppi Stonehavenisse, mis asub Hayman Islandi lähedal. Kui olime end ankrusse seadnud, otsustasid kõik laevakutid (need laevakutid, kes laeva peal töötavad) näidata kõikidele neidudele, kui kõrgelt ja kui kaugele nad hüpata julgevad. Tegelikult oli väga lahe: laeva küljes oli selline pikk Tarzani köis, millega siis kõikvõimalikke vettehüppeid sai sooritada. Esimesel päeval väga palju hüppajaid ei olnudki: peale laevakuttide veel mina, Maiks ja kaks teist kutti. Kui kõrvalt seda hüppamist vaadata, siis tundub see nii lihtne ja labane, aga kui ise seal laeva ääre peal seisad ja alla pead hüppama, siis enam nii lapsemäng ei tundugi. Nii mõnigi ajas ilusti kalipso selga ja ronis ka serva peale.. ja siis tuli sealt sama targalt tagasi. Kusjuures, minul oli probleem pigem selles, et ma kartsin, et ma ei jaksa sellest köiest kinni hoida või et siis kui ma hüppan, siis järsku kukub kogu raskus käte peale ja siis käib see rõve nõks kätest läbi. Kõrgusega nagu hullu polnudki, laeva ääre pealt niisama alla hüpata oli suht lihtne. Kuigi see laev oli märksa kõrgem, kui nii mõnigi teine laev, kus peal olnud olen.

Järgmisel hommikul ärkasime jälle juba seitsmest üles ja oligi aeg jälle liikuma hakata. Seekord sõitsime Blue Pearl Baysse, kus läksime snorgeldama. Whitsunday saarte vahel on ka veidike Great Barrier Reefi, nii et üht ja teist seal ikka vaadata on. Algul kulgesime seal niisama ringi, aga mingi hetk ujusime selle meie laevameeskonna väikse kummipaadi juurde, mille pealt nad siis kalu söötma hakkasid. See oli küll väga vinge kogemus, ma ei julgenud ennast liigutadagi, kui järsku kõik need kalad mul näos ja peas ja keha vastas olid. See oli lihtsalt nii sürr. Kui muidu seal vee all ringi uitad, siis nad on sul alati käeulatuses, aga ikkagi hoiavad distantsi. Seal söötmiskohas läksid nad aga peast täiesti segi. Ma ei näinud enam mitte midagi, sest mul reaalselt oli vist mustmiljon kala näos. Päris ebameeldiv on kui nad järsku on kõik su vastas ja rabelevad. Ma seisin päriselt nagu mingi puukuju paigal ja kui see söötmine oleks veel kaua kestnud, siis ma oleks arvatavasti põhja ka vajunud. Nägime ühte suurt kala ka (kelle nime ma enam ei mäleta). Algul kui ta niisama seal põhjas ringi jauras, siis oli huvitav, aga kui ta järsku pinnale hakkas tõusma ja vool mind kuidagi täpselt tema trajektoorile ette viis, siis läksin ikka veits närvi ka. Võib vist otse välja öelda, et selle tulemusena ronisin Maiksule selga. Kala ise oli siuke paks ja eriti suurte Botoxit täis huultega. Ta oli ikka rõvedalt kole.

Pärast kerget lõunasööki laeval läksime Caves Cove’i, kus käisime jälle snorgeldamas. Caves Cove’is nii palju kalu ei olnud, aga see-eest oli seal rohkem erinevaid kalu, keda ma eelmises kohas ei olnudki näinud. Nägime ka ühte suurt squidi (mulle ei meeldi squidid.. välimuselt või nii) ja merimadu. Selles kohas oli tunduvalt rohkem koralle, kui eelmises kohas, aga tegelt mulle pakkusid kalad rohkem huvi. Ja merimaod mulle ei paku kohe üldse huvi, sest ma kardan neid ja sellepärast ma väga kindlalt end seal vees ei tundnud.

Päeval hüppasime ja võimlesime veel päris mitu korda köiega. Ühe korra mulle tehti väga sitta hai nalja ka ja ma oleks äärepealt vette ära surnud (ma just eelmisel päeval süvenesin väga sügavalt mankiller haidesse ja sellesse, et nad elavad Queenslandis). Pärast veel tükk aega süda puperdas. Kui hüpetest ja snorgeldamisest ja päevitamisest ja söömisest aega üle jäi, siis lebotasime vahepeal vööris olevas võrgus. See oli äge võrk, kui seal laeva sõidu ajal lamada, siis justkui lihtsalt ripud lainete kohal. Nii ilus vaadata, et täitsa nagu filmis kohe.

Minu üheks lemmikvaatepildiks oli see, kuidas laevakutid üles masti otsas ronisid ja purjejeid kinni sidusid. Nad lihtsalt kõndisid seal mängleva kergusega mööda peenikesi köisi nii kõrgel, et mul oli isegi neid vaadates paha olla. Aga samas oli see nii huvitav ja ilus vaadata. Ja eriti raske tundus see osa, kus nad end mööda neid köisi alla lasid. Sillerdav meri ja sinine taevas ja valged purjed ja pruunid paljad tallaalused..

Viimasel õhtul lasime endale jalgade ümber punuda värvilised paelad – palmikud, mida kunagi meremehed, kellel kihlasõrmuse jaoks raha polnud, punusid oma väljavalitute jalgade ümber. Meremehed tegid tavaliselt nende palmikute sisse kuhugi ka mingi vea või triki, et oleks kindlalt ära tunda, et neiu jala ümber ikka see sama vana palmik on. Nende palmikutega oli nii, et neid saab ainult siis ära võtta, kui selle konkreetselt katki lõikad. Kuna teised mehed neid naisi ei puutunud, kellel juba paelad jala ümber, siis oligi naistel kaks varianti: olla truu oma mehele, või lõigata ära mehe tehtud pael, petta ja seejärel proovida samasugune pael asemele teha. Nii, et nüüd olemegi kihlatud – mõlemad ühe ja sama mehega. Selle laevakutiga, kes meile need ümber jalgade punus.

Ööseks seadsime end sisse Nara Inleti. Mõnus oli istuda nö. „kaptenisillal“, vaadata tähistaevast, kaugustest paistvaid laevatulesid ja tõmmata piipu. Ööd merel on teistsugused kui mujal. Kui laevadekile pikali visata ja tähti vaadata, siis tänu laeva loksumisele jääb täiesti reaalne mulje, et tähed taevas liiguvad. Selline ühtlane ujumise ja loksumise tunne tuleb :)

Viimasel päeval käisime veel Cook Islandil, vaatasime vanu aborigeenide koopamaalinguid ja meie laevakutt viis meid isegi veidike rajalt kõrvale ühe kaugema kaljunuki peale, kust avanes lahele täiesti uus ja veelgi ilusam vaade. Pärast Cook Islandit oligi aeg taas purjed heisata ja mandri poole tagasi liikuma hakata. Enne jõudsime teha veel viimased vettehüpped ja saltod ja kujundujumised. Viimasel päeval võttis ka Maldar lõpuks julguse kokku ja hüppas köiega vette. Proovis ka igasugu saltosid ja kõiksuguste erinevate äärte ja kõrguste pealt hüppamist. Nii et tuleb tõdeda, et tegi oma esimese kahe päeva mitteosalemise tasa. Anu kahjuks meie mängudest osa ei võtnud. Ta on pigem maa- kui veesportlane.

See reis oli midagi nii teistsugust: nii seikluslik ja samas nii rahulik. Kuigi mul oli mitmeid kordi ikka päris halb olla, nautisin seda ikkagi täiel rinnal. Vaatamata sellele, et kõik need vaatamisväärsused ja kalad olid väga ilusad, on ja jääb minu lemmikuks neist neljast päevast siiski Solway Lass. Ei tea, kas kunagi üldse on veel õnne nii vana, nii uhke ja nii graatsilise laevaga purjetada. Loodan, et on.

3 thoughts on “my life is rainbows, lollipops and sunshine

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s