Tully River White Water Rafting

6.mai äratus kell 6.30, väike piip, kohvi ja burger ja kokku lepitud bussi saabumiskohta minek. Sai siis oodatud seda bussi 10 minutit ja ilmuski ehe pikkade blondide juustega surfikutt. Bussi sõit Mission Beachilt Tullysse võttis aega 20 mintsa, mille jooksul meile sai korduvalt öeldud, et väärisasjad jätke bussi või muidu olete neist ilma ja et ta ise läheb täna sukeldama selle jõe lõppu ja kõik mis leiab on tema oma. Väiksed õppevideod nende peastaabis ja see järel pakiti meid järgmisse bussi, mis viis meid jõele, mis asus 40 km kaugusel.

Varustus käes ja alla jõe äärde, kus veel viimaseid õpetussõnu jagati. Meie parve liidriks sai Shawn, kes ostus üpris muhedaks kutiks.

Aeruga hoog sisse siis ja minek. Enne iga kärestikku rääkis Shawn meile, mis ta teha kavatseb ja kuhu kivi vastu ta põrkab ja kust paat 360 kraadi keerab ja millise kivi pealt ta hyppab ja keerab mingi teise kivi otsa, mille taha me ka pargime. Päris keeruline oli aru saada sellest kärestiku tipus aga uskuge või mitte suht 90 % mis ta lubas, sai ka tõeks. Aga kärestik nägi välja nagu kärestik ikka suured kivid ja vulisev vesi igal pool ning aega läks umbes üks minut kui kõik olid läbimärjad. Igaljuhul suht õudne on sõita sealt kivide vahel manööverdades ja yritades pidevalt käsklustele alluda nagu näiteks “hard forward“ või „get down“ või „hold on“ või „slide left“, mis kõik eeldasid mingit kindlat liikumist paadis. Õnneks või kahjuks (video huvides) meie paat ümber ei käinud aga nii mõnegi oma käis, nagu näiteks japsidel, kes käsklustest väga aru ei saanud, kes ikka rohkem kui ühe korra paadist välja lendasid. Aga süsteem oli siis selline et meid oli kokku kuus paati ja kõik turvasid yksteist kordamööda, esimene paat parkis end tavaliselt kuskile poole kärestiku peale kivi taha (kivide taga olid nö parkimiskohad, kus vesi keeras nii, et paat seisis seal väga edukalt paigal, kuigi vesi ümber ringi möllas väga hullult) ja kõik ylejäänud end järjest teada ohtlikesse kohtadesse, kus parve juhid kärmelt paadist välja kargasid ja valmis olid välja kukkujatele nööri viskama. Kuna tegu oli ypris ohtliku jõega, kus ise proovijaid sureb iga aastaselt, siis oli näha et grupijuhid tegid kõik, et tagada meie turvalisus. Vahepeal siis väike peatus umbes 6 meetri kõrguse kivi juures, kust enamus alla kargasid, mina panin väikse tagurpidi salto ja paps väikse tikk-kõhuka. Ning sõit jätkus karjudes ja vett ahmides. Vahel tekkis tunne, et püüdsid nii tugevalt paadist kinni hoida, et nöör peale lahti laskmist tundus poole väiksem. Aga siis tõmmati meid randa ja öeldi et nüüd kõnnime 200m ülesvoolu ja teeme selle osa kärestikust ilma paadita – selili. Ma siis olin esimene julge ja panin kõhuli pea ees jõe keskele ja ujusin nii kuis jaksasin kuni karjuti STOP, siis keerasin selili ning asusin vett jooma. Nats nässu läks kuna pea kargas vastu mingit kivi aga polnud hullu, kuna selle imes endasse kiiver ja ei pannud tähelegi, et olin tagasi paadi juures ja kõik parvejuhid karjusid ja näitasid näpuga kuhu ujuma pidi. Paps suutis end järjekordselt veristada sissehüppel nii, et põlv immitses verd aga sellele me ei pööranud eriti tähelepanu ja panime edasi. Peale selle suutis ta veel vale poole jõge ujuda nii, et ta tuli valelt poolt päästa ja ta pidi paarkümmend meetrit üles kõndima ja uuesti proovima üle ujuda. Ja endalegi märkamatult oli kaks tundi möödas ja olime oma lõuna kohas. Enne seda tuli aga väike jahutus võtta kose näol: öeldi, et meie paneme otse läbi, et pange pead alla ja nautige massaaži. Üpris mõnus oli, välja arvatud see tunne, et miski üritab sind vastu paati litsuda.

Paar burksi sees ning asusime uuesti teele. Väikse õpetlikud jutud Shawnilt vihmametsade kohta, mis olid tegelt päris huvitavad. Peale iga õnnestunud kärestikku osa oli meil kombeks aerud üles kokku panna ja siis räige laksuga vastu vette lüüa nii et käsi võbises. Ei teagi miks, aga sellegipoolest kõik seda tegid ja hea meelega! Või siis kui teine paat kõrvale sõitis karjuda neile ja näidata näpuga „KOAALA“ nii et need vahtima jäid ja neid siis ootamatult pritsima hakata. Raske seletada milline see kärestik oli aga eks seda saab igaüks piltidelt vaadata ja võib-olla kui veab, siis ka videolt. Et siis 3 tundi  möödus kärestikus, milles rabelemine võttis ikka päris läbi ja imestades et enne iga kärestiku osa suudab grupijuht näpuga ära näidata, kus on kivide all augud, kuhu võib kinni jääda. Suutsime meiegi kinni jääda ühte tagasitõmbega koske, mis lasi meil välja minna umbes 2 meetrit ja siis tagasi tõmbas, paat vett täis ja uuesti kose alt välja paar meetrit ja tagasi alla tagasi. Nii kordus see umbes 5 minutit, kuni lõpuks suutsime sealt välja manööverdada.  Nii see läks, kuni jõudsime uue suure kivini kust sai alla karata . Tagurpidi salto ja papsi tikk-pomm ja vallutatud sai seegi. Ning meie teekond jätkus kärestikku pidi alla, kus nii mõnigi kord öeldi et nüüd võite vette karata ja selili siit alla ulpida. Ning nii ta läks kuni lõpuks läbi sai, ning lõpetasimegi paarsada meetrit enne toda kohta, kus mingi aega tagasi oli Soolavee krokodilli nähtud (see oli päris õudne fakt). Neil pidi olema komme mööda jõge üles ronida ja toitu otsima tulla ja nendele pidid inimesed päris hästi peale minema, kui nende teed inimestega peaks ristuma. Aga jah sellega meie kärestik lõppes ja peaks mainima et see oli ülilahe kuus tundi, mis me seal jõel veetsime. Ning poleks iial osanud arvata, et see tõesti kestab nii kaua ja et seal nii palju kärestikulisi osasid on, mitte nagu Eesti jõed, kus paar meetrit kivist kärstikku ja siis 500 m siledat vett, pigem vastupidi.

Sellele siis järgnes bussiga tagasisõit Tullysse, kus sai videot vaadatud ja mõned õlud rüübatud ning sellega oligi meie päev lõppenud. Nii et LAHE!!!!!!!!!

Maik

9 thoughts on “Tully River White Water Rafting

  1. Eveli says:

    Näed, Maik kirjutab ka väga huvitavalt ja põnevalt, peaksid seda tihedaminid tegema. Lugesin ja lugesin ja alati kui oli sõna “paps” siis mõtlesin, et kas tõesti Maiks kirjutab..ja oligi tõsi:D

  2. märt says:

    jaaahh… pole viga! Otsustasin nüüdsest postituste lugemise oma huvides lõpetada. Ma pole eriti hea kadestaja ja kipun siis vihastama, et bingo oma väljamaksudega viivitab nii kaua.

  3. märt says:

    inks olen.
    see jutt tundub liiga Elinalik. ma kahtlustan et Maik dikteeris ja Elina kirjutas/kohendas.

  4. Karin says:

    See oli nagu paar lehekülge mingist põnevast raamatust:p nagu reaalajas kirjutatud seal samas paadis ja tuleks aint 3D prillid ette panna ja kõik toimuks uuesti:D
    Tahaks seda Tikk-pommi näha

  5. anni says:

    jeeeee, maiksu essa postitus!

    ja kuradima äge seiklus! tõmbas päris hästi läbi vist! (natuke hirmus ka)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s