Elu Jimbarani lähistel oli nii teistmoodi, kui elu Kutas. Meie „kodu“ lähistele jõudes ja suurelt teelt maha keerates ootas ees täiesti uus maailm. Mõnusalt väike külatee, rohelus ümberringi, kohalikud inimesed omi asju ajamas, lehmad aasadel ja kuked-kanad tänavatel.

Et aga mitte ühte kohta liiga kauaks kinni jääda, otsustasime teisipäeval koos Corinna ja Biancaga Ubudi minna. Võtsime takso ja sõitsimegi natuke saare keskosa poole. Ubudi kutsutakse Bali kultuuri- ja kunstikeskuseks, seal on palju galeriisid, õpitubasid, etendusi ja hulganisti muud toredat. Kuna elu Kutas oli kiire ja lärmakas, otsustasime seekord võtta maja linnast välja. Meie armas väike majake asus pisikeses külas nimega Lodtunduh. Need kolm päeva ja neli ööd, mis me seal veetsime, olid nii mõnusalt rahulikud ja lõõgastavad. Meil oli nii armas magamistuba, mille seinad umbes poolel teel põrandast laeni lihtsalt ära lõppesid. Selle ülemise poole seina asemel olid meil lihtsalt bambusrulood :)

Seal majas magasin ma oma viimaste kuude kõige paremad uned. Isegi ühel ööl, kui magasin vaid 5 tundi, oli uni ikkagi nii magus ja nii kosutav. Uinuda koos konnade, ritsikate ja lindude häältega – see on midagi nii mõnusat.

Meie maja ümbritsesid riisipõllud. Kuigi riis oli juba ära korjatud, oli ometigi kuidagi mõnus vaadata põllule, mitte kellegi teise aknast sisse. Istusime pikki õhtuid õues ja kui viimastel päevadel sadama hakkas, oli veel mõnusam toas istuda ja seda „vihma kallab nagu oavarrest“ vaatepilti imetleda.

Hommikuti kui ärkasime ja ukse terrassile avasime, oli see märk kohalikele tüdrukutele, kes meile seepeale süüa tuli tegema. Igal hommikul saime valida, kas soovime muna või pannkooke. Lisaks veel kohvi või tee ja puuviljasalat. Eriti tore oli see, et kokku need neiud kogustega ei hoidnud. Ja nii mõnus oli lihtsalt ärgata oma imepehmes voodis, terrassi uks lahti teha, oma toimetusi askeldada ja siis kellegi teise valmistatud toitu nautida. Kuigi nad tulid pea alati vähemalt kahe- või kolmekesi, ei häirinud nad meid mitte kunagi. Askeldasid vaikides köögis, igaühel oma ülesanne teada. Kandsid kõik lauale ette, pesid nõud, mida olid kasutanud ja läksid sama vaikselt minema. Päeval, kui meie kodust ära käisime, tulid nemad ja pesid ära kõik meie nõud, tegid voodid ja koristasid toad ning köögi.

Kuna elasime Ubudist väljas, olime endale kõikideks päevadeks võtnud kaks rollerit: ühe mulle ja Maiksule ja teise Biancale ja Corinnale. Iga päev käisime Ubudis, vaatasime linnas ringi, käisime söömas ja poes. Ühel päeval eksisime tänu ühesuunalistele tänavatele natuke ära ja sattusime ühele väga armsale külavaheteele. Inimesed seal ei üritanud meile midagi müüa, inimesed seal ei kisanud meile koguaeg midagi järele, inimesed seal ei tahtnud meist mitte midagi – nad lihtsalt olid ja naeratasid. Küsisime ühelt mehelt kuhu see tee välja viib ja saades vastuseks, et see läheb ringiga linna tagasi, otsustasime seda mööda edasi sõita. Jõudsime ühe sillani, kus kahel pool olid väiksed kosekesed ja eriti mõnusalt lopsakas loodus. Ahvid ronisid müüri peal ja kõik oli kuidagi nii lihtne..