vihma kallab ja kallab ja kallab..

Ubudist edelast asus üks mets, kus paiknesid erinevad templid ja mida asustasid hallipäised kurbade silmadega ahvid. Palju ägedam, kui ahvid templis, on aga ahvid tänavail. Ubudi edelapoolses osas olid ahvid nimelt juba linna üle kolinud. Eriti naljakas oli näha neid mööda elektrijuhtmeid ja kõikvõimalikke tänavaposte üles-alla ronimas.

Ühel õhtul käisime vaatamas ka Kecak tantsu. Ubudis saab kokku näha pea kümmet erinevat rahvuslikku tantsu, millest meie siis ühe vaatamiseks välja valisime. Meie tantsuetenduses osales kokku umbes 60-70 inimest. Tegemist oli suure katusealausega, mille keskel asus üks suur küünlajalg, mille peal oli kümneid ja kümneid küünlaid. Ümber selle küünlajala istusid ringi maas erinevad vanuses mehed, kelle ümber ringis istusid omakorda uued mehed. Need mehed olid nii öelda kogu etenduse taustajõud, sest terve aeg nad laulsid, sosistasid, hüüdsid, karjusid ja tegid kõikvõimalikke hääli, mis lõi siis nii öelda etenduses parajasti toimuvale sobiva meeleolu. Sisemises ringi, küünlajala ja meeste vahel toimus kogu etenduse sisu: vaheldumisi, järjest, ükshaaval, kakshaaval, kolmhaaval sisenesid erinevates kostüümides tantsijad. Pigem ütleks, et tegemist oli sujuvalt voolava etenduse kui tantsuga. Nendes tantsudes on alati mingi lugu, enamjaolt hea ja halva võitlus, kus alati võidab hea. Tegemist oli väga vahva kogemusega, kuid keelt mõistmata on peaaegu kaks tundi kestev etendus natuke liiga pikk. Sellegipoolest, mulle väga väga meeldis. Eriti toredad oli kõik need mitmekihilised, värvilised, kellukeste ja litritega kostüümid. Ja mu lemmik oli kindlasti üks imetoredas kollases kostüümis väike tüdruk, kes mulle hiljem tänava peal ka armsalt naeratas ja järele lehvitas.

Meie teise Ubudi päeva õhtul hakkas aga sadama vihma. Ja see oli väga tõsine vihm. Lõppkokkuvõttes sadas niimoodi põhimõtteliselt ka terve järgmine ja ülejärgmine päev. See oli nii tugev ja läbipaistmatu vihm, et ma lihtsalt pidin minema sinna riisipõllule ja seisma seal sopas ja tundma, kui teistsugune võib olla vihm. Kuigi järgnevatel päevadel sadas enam-vähem koguaeg, käisime siiski linnas ka. Oli natuke hirmutav rolleriga seal vee sees sõita, aga saime ikkagi hakkama.

Ühel toredal päeval mõtlesime, et mis neist kookospähklitest ikka sealt poest osta ja otsustasime, et püüame ühe parem puu otsast kätte saada. Üritasime mingi pulgaga päris jupp aega, kuni Maiks lõpuks ronis puu otsa ja tõi sealt kaks kookospähklit alla. Oi, kui head need olid! Ma ei julgenud küll eriti palju süüa, sest need olid veel noored kookospähklid ja kuigi öeldakse, et need on tunduvalt tervislikumad kui vanad kookospähklid, siis võivad nad siiski olla su seedimisele lausa nii „tervislikud“, et järgnevad päevad mööduvad tualetis.

Reedeks ja laupäevaks oli meil väga suured plaanid, aga kuna sadas vihma, siis ei olnud neid kahjuks võimalik teostada. Nii otsustasime, et lükkame need plaanid järgmisesse nädalasse ja võtame selle nädalavahetuse lihtsalt vabalt. Tüdrukud läksid siin lähedal asuvatele saartele ja meie otsustasime tutvuda väikelinn Padangbaiga.

2 thoughts on “vihma kallab ja kallab ja kallab..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s