ekskjuuusmiiii

Esimestel päevadel Kutas ei suutnud ma ära imestada, kui hektiline ja lärmakas ja kirev üks koht olla võib. Eriti mõnus oli seal kirjus ja täiesti segases maailmas omaette ringi kulgeda. Puhkasime oma eriti kodusel terrassil, käisime massaažis, surfamas, uitasime mööda väikseid kõrvaltänavaid ja imestasime Bali inimeste üle. Mulle meeldis Kutas.. aga see koht on peast natuke liiga segi, et sinna kauemaks, kui nädal, paigale jääda.

Otsustasime taaskord natuke couchsurfida. Couchsurfing on tõesti üks tore värk, mille abil saab enamasti päris kohalikku elu tundma ja mis on üks eriti äge lüli kohalike inimesteni. Igatahes, nüüd oleme teist päeva ühes väikeses külas Kutast lõunapool. Lähim linn on Jimbaran. Tulime siia ühe kohaliku kuti Eko juurde, aga tuleb välja, et Eko ise üldse ei elagi vist siin ja me saime endale niisama oma korteri :) Korter on väike, aga suhteliselt uus. Üks üllatus ootas meid ka ees – et kõik ikka „päris Indoneesia“ oleks, siis on meil siin ka „Indoneesia tualett ja vannituba“, mis tähendab, et meil ei ole ei klassikalist wc-potti ega ka dušši. See ei tähenda, et meil oleks mingi muldpõrandaga hütt, kus on auk põrandas ja kuhu peab pärast asjal käimist saepuru peale viskama. Neil on lihtsalt vähe teistsugune „pott“ ja pesemiseks lasevad nad ämbrisse vett ja siis valavad endale sealt kopsikuga peale. Kuigi asi on väga erinev meie tavalisest vannitoast, on see siiski võrdlemisi puhas ja normaalne ruum. Äravool on neil samamoodi põrandas ja „dušsi“ peab lihtsalt ise endale käsitsi tegema.

Eile käisime ümberkaudseid randu avastamas. Sõitsime siit umbes 5km kaugusel asuvasse Dreamlandi randa, mille puhul on tegemist väikse, kaljude vahel asetseva rannaga  Eriti ägedaks tegi selle ranna minu jaoks see, et lained murdusid seal otse liivale. Ehk siis mitte kuskil kaugel mere peal vaid täpselt sellel hetkel kui nad nö. „randa“ jõudsid. Edasi sõitsime Ulu watusse, kus mere ääres, kalju otsas, asub üks armas väike tempel. Kuna jõudsime sinna suht hilja, siis saime näha eriti ilusat vaadet, kui päike hakkas juba peaaegu loojuma. Poole vähem armsamad olid aga ahvid, kes koguaeg tahtsid midagi inimestelt ära varastada ja kes aeg-ajalt läksid ka omavahel kaklema.

Täna hommikul tahtsime oma riided pesumajja viia, kuna asume aga suhteliselt eemal turistide tavapärastest sihtkohtadest, siis ei osanud keegi kohalikest inglise keelt. Vanem meesterahvas, kes seda pesumaja pidas, võttis algul meie asjad vastu, kui aga tahtsime teada, millal need kätte saame ja kui palju maksma peame, siis ta sattus meie küsimustest nii segadusse, et otsustas, et annab meile parem asjad tagasi. Terve aeg üritas ta meile oma keeles veel midagi selgeks teha ja näitas kuhugi kaugusesse, arvatavasti püüdes meile öelda, et peaksime mingisse teise pesumajja minema. Kuna see pesumaja oli aga meie kodule nii lähedal, siis otsustasime, et ootame natuke seal ees, kuni tuleb mõni inimene, kes võiks meie ja mehe vestlust tõlkida. Terve see aeg üritas mees meile ikka selgeks teha, et peaksime kuhugi mujale minema. Lõpuks, nähes, et meil ei ole plaanis kuhugi minna, läks ta ise minema. Mõne aja pärast tuli ta tagasi koos mingi teise mehega, kes vähemalt suutis öelda „yes“, „tomorrow“ ja „25 000 rupiah“. Rohkem ju tegelikult ei olnudki vaja, nii et jätsime oma asjad sinna. Otsustasime minna taaskord ümberkaudseid maid avastama. Sõitsime Jimbarani, kus eksisime natuke ära, mis oli tegelikult hea. Tänu sellele leidsin poe, kus olid kõik riided umbes 4-5 korda odavamad, kui Kutas. Ostsin püksid, mis maksid umbes 40 krooni ja kampsuni, mis maksis umbes 30 krooni :) Kutas küsiti samade asjade eest kokku umbes 400 krooni, mille vajadusel oleks saanud tingida ehk minimaalselt 250 peale. Otsustasin, et enam ma kuskilt keskusest asju ei osta.

Peale seda tegime minu jaoks täiesti saatusliku vea ja otsustasime, et läheme Kutasse, sööme hommikust, saame kokku Corinnaga ja siis sõidame veel kuskil ringi. Tee Kutasse ja tagasi oli nii õudne, et ma mõtlesin, et me ei pääse sellest mitte mingil juhul eluga. Sõita rolleriga kiirteel, kus kõik ülejäänud inimesed on oma viimasegi arunatukese kaotanud – see ongi nüüd minu õuduste tippude tippude tippude tipp. Kuta oli nagu ikka, kõik karjusid muudkui „transport“, „come, have a look“, „yes, yes, I give you good price“. Käisime söömas ja saime kokku Corinnaga. Hiljem käisime veel netis ja tutvusime Corinna sõbranna Biancaga. Corinna on sakslane, kes vastupidiselt kõikidele teistele siinsetele bäkkpäkkeritele, ei tulnud mitte Austraaliast, vaid Saksamaalt. Ta jõudis siia üks päev enne meid ja pidi kokku saama oma Austraaliast tuleva sõbranna Biancaga. Biancal olid aga mingid passijamad ja nii pidi Corinna teda ootama kokku kaheksa päeva. Niisiis hängis Corinna meiega peaaegu iga päev – istusime väga pikki õhtuid meie terrassil, tegime piipu ja rääkisime juttu.

Nüüd oleme tagasi oma väikeses külakeses ja varsti läheme uuesti Jimbarani. Tahaks veel antuke ringi vaadata ja kõht hakkab ka vaikselt tühjaks minema.

One thought on “ekskjuuusmiiii

  1. Marje ja teised says:

    Ma tahaks ka nii olla ja lihtsalt olla, aga Rahuoja, see vana tüütus, tahab kogu aeg midagi teha (tööd näiteks). Ja nii saan ma endale ainult 2 nädalat aastas. Masendav- no mis elu see on!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s