suured koerad, väiksed koerad…

Siinsed taksojuhid erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Mees kes meid Kutast Ubudi sõidutas, oli väga ebasõbralik ja absoluutselt mitte vastutulelik. See mees, kes meid aga Ubudist Padangpaisse sõidutas, lausa kiirgas positiivsust välja. Agung õpetab  nädala sees Ubudi nö. „rahvaülikoolis“ inglise keelt, majandust ja kunsti ning vabadel õhtutel ja nädalavahetustel sõidab taksot. Tegemist oli äärmiselt targa ja jutuka mehega, tänu kellele saime tunduvalt selgema pildi kohalikest inimestest, religioonidest ja tavadest. Agungi enda elukäik oli ka väga põnev. Kuigi kastisüsteem Indoneesias väga oluline ei ole, rääkis ta ometigi, et tema noorusajal oli sellega veidike probleeme. Nimelt, Agung on ise sünnijärgselt teises kastis, aga tema tulevane naine oli sündinud kolmandasse kasti. Kuna nende perekonnad Agungi ja tema väljavalitu liidu üle väga õnnelikud ei olnud, siis otsustasid noored oma perekondade juurest ära põgeneda. Agung ja tema tüdruk kirjutasid koos mõlemale perekonnale hüvastijätu kirjad, kus ütlesid, et nemad armastavad nüüd üksteist, võtke või jätke. Kirjad peitsid noored oma tuppa padja alla ja seejärel nö „põgenesidki“. Tegelikult lõppkokkuvõtted nad päris ära ei põgenenudki, tegemist oli pigem ultimaatumiga perekondadele. Lõppkokkuvõttes kiitsid kõik nende abielu heaks ja tseremoonia toimus juba mõlema perekonna osavõtul. Agung ütles, et suureks abiks oli ka see, et ka tema naine on õpetaja ja tänu sellele, vaatas Agungi pere naise peale natuke paremini, kui oleks vaadanud mõnele teisele kolmandast kastist pärit naisele.

Kui Agung rääkis meile kõikidest neist asjadest, mida ta koolis õpetab, siis ütles ta välja ka ühe väga huvitava mõtte. Nimelt, ennekõike püüab ta õpilastele õpetada moraali, sest just see on tema sõnul elu alus. Agung ütles, et inimene kes õpib bioloogiat, keemiat, füüsikat ja matemaatikat, võib ju täiesti vabalt valmistada pommi ja enda isiklikust pildist (näiteks oma religioonist) kaugemale nägemata, teistele inimestele sellega palju liiga teha. Kui aga inimesel on olemas mingisugunegi moraalitunnetus, siis vaatamata sellele, et ta võib-olla oskaks pommi valmistada, ei tee ta seda siiski. Agungi sõnul teeb just moraalitunde olemasolu inimesest targa inimese.

Agung oli tore, rääkis tunduvalt paremat inglise keelt, kui ükskõik milline teine inimene siin ja väga huvitav oli kuulata tema juttu Indoneesia ajaloost (ta teadis kõiki ajajärke täpselt aastaarvude ja valitsejate järgi, mida ma usun, et keskmine indoneeslane ei tea).

Padangbais olime endale esimeseks ööks välja valinud ühe bambus-bungalow. Tegemist oli siis sellise väikse majaga, kus ülemisel korrusel asus magamistuba ja rõdu, alumisel korrusel vannituba-tualett ja väike terrass. Tegemist oli pisikese, aga päris armsa majakesega. Nagu siin enamasti kombeks, oli hinna sees ka hommikusöök. Hommikusöök Indoneesia hotellides ja hostelites on alati enam-vähem üks ja sama. Enamasti on põhiliseks „roaks“ kas banaani või ananassi pannkook või puuviljasalat (kindlad tegelased salatis on ikka ja alati arbuus, ananass, banaan ja papaia). Lisaks pakutakse veel kohvi või teed ja vahel ka puuviljamahla. Mõnes kohas saab kõik need asjad, mõnes ainult pooled. Aga ikkagi on minu arust väga tore süüa sellist hommikusööki, tihtipeale tuuakse see veel tuppa või majja ära. Ja seda paaeagu alati, ükskõik kui odav su ööbimiskoht ka ei oleks. Ma olen juba nii harjunud sööma neid puuviljadega pannkooke, et kindlasti-kindlasti tahaks neid Eestis ka teha!

Padangbai ise on selline väike küla, mis on nii öelda väravaks Gili ja Lomboki saartele. Siit väljuvad laevad ja paadid ja kaatrid, mis turiste saarte ja Bali vahet veavad. Enamus neist inimestest näevad Padangbaid ainult nii palju, kui bussi- või taksoaknast paistab.

Kuigi Padangbais üritavad mõningad inimesed ka turismiga äri teha, ei näi see neil eriti sujuvat. Vähemalt praegusel ajal mitte – baarid ja restoranid seisavad tühjalt, tundub olevat suht kindel reegel, et teenindajaid on rohkem kui kliente. Niisiis, kohalikud naised, istuvad päevade kaupa neis baarides „tööl“ ja kohalikud mehed püüavad kala. Õhtuti hakkavad restoranidesse sissekutsujad vähe aktiivsemalt tööle ja muudkui kisavad „Fresh fish! Fresh fish!“ (tegelt nad päris nii ei kisa, indoneeslastel on omamoodi suhe f tähega :P)

Padangbais on oma kümmekond majutusasutust, millest üks on suurem hotell ja ülejäänud väiksemad külalistemajad või homestay’d. Neist majutusasutustest vaid ühel on internet ja sellele „hotellil“ on vaid kolm tuba (tegelikult neli, aga ühes elab omanik). Nii et kahjuks sellesse kohta meil löögile pääseda ei õnnestunud, terve siinne lääne inimeste kogukond seisab järjekorras vist, et sellesse kohta tuba saada.

Selle sama „hotelli“ juurde kuulub ka baar, kus on wifi, siin me nüüd istumas käimegi. See baar on mitu korda kallim, kui ükskõik milline teine baar Padangbais ja seda just interneti pärast. Terve Padangbai peale on veel vaid üks koht, kus on wifi. Ja siis veel lisaks üks koht, kus on ajast ja arust suured arvutid, internet kordades aeglasem ja kallim kui Kutas.  Nii et, kallid kannatamatud, olge õnnelikud, et postitusigi saate!

Lisaks sellele, et Padangbais eriti internetiga hõisata ei saa, ei ole siin ka rahaga väga head lood. Nimelt on terve küla peale siin vaid üks pangaautomaat, mis praeguseks juba viiendat päeva ei tööta. Seetõttu läks Maiks nüüd otsima küla kõige odavamat auto- või rollerijuhti, kes ta väikese tasu eest kõige lähema pangaautomaadini viiks (meie andmetel asub see umbes 20km kaugusel). Pangaautomaadiga pidi siin kehvasti olema umbes iga teine nädal, nii et siia tulles tuleks kindlasti spordikotiga raha kaasa võtta :P Samas on see pangaautomaadi probleem jällegi tulus ära auto- ja rollerijuhtidele.

Padangbai on üks väga „loomasõbralik“ küla. Meie külalistemajas hulgub pidevalt ringi üks kana ja mitmed-mitmed kassid. Ma ei tea mis värk sellega on, aga umbes pooltel siinsetel kassidel on ainult pool saba. Igatahes, kasse näeb siin igalpool ja võrreldes koertega on nad enamasti väga puhtad ja ilusad. Koeri näeb siin umbes sama tihti kui kasse, kuid siinsete koerte nägemine ei tekita minus mitte mingit rõõmu. Kui ma näen kaugelt koera tulemas, siis mul hakkab juba 100 meetrit enne temaga kohtumist süda pahaks minema. Koerad on väga räpased, pulstunud karvaga, paljudel neist mingi haavad, mis mädanevad, haisevad ja kus võib juba mitme meetri kauguselt näha seal elutsevaid vaklu. Kogu koera-saaga õuduste tipphetk saabus üleeile, kui nägime väikseid poisse surnud koera nööri otsas mööda tänavat lohistamas. Kui me õigesti aru saime, siis neil oli plaan see koer randa maha matta, mis iseenesest on veel võikam, sest siinne rand on väga väike ja nad kaevasid seda nö. „hauda“ just nimelt keset randa, seal kus kõige rohkem elu käib. Ei usu, et nad augu sügavusele väga suurt tähelepanu pöörasid.

Sellel baaril, kus internetis käime, on ka oma koer. See koer on õnneks puhas ja ilus ja väga tagasihoidlik – ei sega ta kunagi ühtegi klienti. Kassid käivad ka siin sisse välja nii nagu ise tahavad. Ei ole eriti harv nähtus, et kuskil söögikohas tuleb kass laua alla klientidelt süüa nuruma.

Meie uue külalistemaja lähistel elab ka üks armas kanapere, kus suurel kanal sibavad sabas 4-5 väikest kanapojukest. Nad ei ole enam päris väiksed tibud, aga suured nad veel ka ei ole. Eile kui käisin meie külalistemaja kõrval asuval puidukujukeste poes, siis kana tuli ka poodi. Ronis teine poes ühele eriti kõrgele riiulile, pressis ennast mingite asjade vahelt läbi ja jäi sinna passima. Poemüüjal oli täiesti ükskõik. Kanad ei ole siin kunagi kinni, kulgevad mööda tänavat nagu ise tahavad, aga samas jäävad ikkagi nagu mingi kindla „oma“ territooriumi piiresse. Iseasi on kuked – olen näinud mitmel korral rannas ja tänaval kuidas mingil kohalikul mehel või naisel on 6-8 puuri kukkedega ja siis ta lihtsalt istub nendega seal. Ei tea, kas ta üritab neid müüa või midagi muud teha, sest kui eile küsida üritasin, siis mulle vastati ainult „yes-yes, have a look“.

Paljud indoneeslased on ära õppinud mingid kindlad inglisekeelsed väljendid, mille tähendust nad vist ise ka täpselt ei tea. Need on näiteks mingid kindlad laused, millega inimesi poodidesse kutsutakse. Põhilause ongi „yes-yes, have a look“. Aga nüüd põhiasja juurde. Indoneeslased ei kuule või ei taha kuulda või ei oska öelda f tähte. Ja v tähega on neil ka suuri probleeme. Kuigi osad neist suudavad ilusti „five“ või „fish“ välja öelda, siis enamik asendab f või v tähe lihtsalt p-ga. Nii on poodides asjade hinnad alati „pipti“ ja „poorti“. Hommikuti pakutakse „breakpasti“ ja asjad on „por rent“. Kui restoranis on õhtul värsket kala pakkuda, siis sissekutsujad hüüavad „press piss, press piss!“. Kui nad vaid ise teaksid, mida see tähendab…

Inimesed Padangbais on äärmiselt teistsugused kui Kutas või mujal tihedama asustusega kohtades. Nähes minu kaamerat, küsivad paljud „juu potograap?“ ja tahavad kangesti, et ma neist pilti teeksin. Väiksed liivalosse ehitavad tüdrukud rannas muutusid mu fotokat nähes umbes ühe sajandikuga pisikestest süütudest tüdrukutest väljakutsuvateks ajakirjakaanepiltideks. Täiskasvanud mehed (üle neljakümne, ma pakuks) kutsusid mind endaga kaasa kuhugi hobuse kuju juurde, kus nad siis haarasid koos hobusel munadest ja tahtsid, et ma pilti teeksin. No mis sa teed sellistega..

Mul on siin ka juba üks oma sõbranna. Noor naine, kes jalutab päev läbi oma sarongidega ringi ja püüab neid kõigile müüa. Mingil hetkel jäin temaga pikemalt rääkima (talle kangesti meeldisid mu juuksed). Nüüd ta alati hüüab tänaval möödudes mu nime ja lehvitab ja küsib, kuidas läheb ja mis plaanis ja lõpuks ikka seda ka, et kas ma sarongi juba ei taha osta või.

Päevad Padangbais on möödunud ringi jalutades, kohalike elu uurides ja niisama puhates. Igal õhtul olen võtnud meie külalistemaja perenaiselt joogatunde. Tund (tegelikult poolteist tundi :P) toimub külalistemaja katusel päikeseloojangul: algab ta täiesti valges ja lõppeb lõõgastumisega siis kui õues on juba päris pime. Käime seal koos ühe sloveeni tüdruku Katjaga. Tore on, oleme mõlemad algajad ja alustasime täpselt ühel päeval. Meie külalistemaja perenaine ja peremees, kes on tegelikult hoopiski inglased, on väga toredad inimesed, nad on mööda Aasiat ringi reisinud ja erinevates kohtades elanud juba pikka aega. Nad on nii positiivsed, lihtsad ja inspireerivad. Carolina on sündinud õpetaja ja tema võimekus oma kehaga ükskõik mida teha, paneb mind alati tahtma üha enam ja enam joogatunde võtta.

Täna hommikul oli Maiksul kokku lepitud mingi kohaliku kalamehega, et läheme tema paadiga hommikul kalale. Niisiis ärkasime kell neli hommikul ja kuna meil oli ka midagi süüa vaja, seadsime sammud turu poole. Siinne turg toimub nimelt hommikul neljast kuni hommikul kaheksani: et kõik kohalikud ärid ja inimesed saaksid oma värske toidukraami tulevaseks päevaks varakult kätte. Kella viie paiku jõudsime randa ja sel ajal oli rannas veel täiesti kottpime. Lühidalt öeldes, käisime merel umbes 4 tundi ja ei meeldinud mulle see värk eriti. Olen vist liiga nõrk selliste asjade jaoks nagu pimedus, väike paat, mis mahutab täpselt kolm inimest, sügav suur sinine ookean, vihm ja tumedad-tumedad pilved, müristamine, kalamees, kes suhtleb ainult mühatustega („mähh“, „nähh“, „üaahhh“) ja nii edasi nii edasi. Kuna oli nii pilves ilm, siis ei olnud ka päikesetõus midagi erilist. Oli omaette kogemus ja kunagi ma kindlasti vaatan sellele tagasi põnevusega, praegu on aga vastikustunne veel liiga hästi meeles.

3 thoughts on “suured koerad, väiksed koerad…

  1. Rait says:

    inks olen. Jube pime must sügav liikuv meri. Prrrrrr.
    Fantastiline lugu. mis see sarong on?
    aga mina rohin täna peenraid ja võtan päikest ja pesen pesu ja kui ind otsa ei saa siis koristan tube ka. sekka üks õlts ka ja sinihallitusjuust. olge toredad.!

  2. anni says:

    muideks, täna öösel olid sa eestis, näksisid vorsti n89 peldikus, naersid koos minuga koeranäo (m.l.) üle ja siis me jooksime koos topiste eest ära!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s