Mõtlesin teile natukene ka meie farmist kirjutada. Kirjutan mitmes osas, muidu mul kukuvad käed otsast ja teil silmad peast :P

Farm on praeguseks üle saja aasta vana ja sellele pani aluse Andrew vanavanaisa. Peamiselt on tegemist õunafarmiga, veidike on ka kirsse ja kuskil õunte vahel on ka suht niisama moepärast istutatud kaks rida pirne. Alates 2000.aastast on siin õunu kasvatatud orgaanilisel moel ehk siis sünteetilisi kemikaale meil ei kasutata. Tean, et õunu pritsitakse küll mingisuguse kalaõliga, aga milleks see hea on, tõesti ei tea. Tänu sellele orgaanilisusele on meil niiiiiiiii palju putukaid-mutukaid, konni ja üpris näkased õunad (mitte alati ja mitte kõik!).

Kui natuke farmi tausta uurisin, sain teada, et VÄIDETAVALT tuleb siit farmist 70% Austraalia orgaanilistest õuntest. Pean ka kahjuks ütlema, et olen selle väite suhtes väga umbusklik – see farm on selleks lihtsalt liiga väike. Julgen aga uskuda seda väidet, et alates 2009. aastast on meie farmi puhul tegemist Austraalia suurima orgaanilisel moel kasvatatud õunte kasvataja ja pakkija.

Praegusel hetkel on farm Andrew juhtida. Andrew on umbes 40-aastane ja farmi juhtinud juba üle kümne aasta. Tema oli ka see tore mees, kes sellest ärist siin orgaanilise tegi. Mõnikord on areenil näha ka Andrew isa Ian’it, kuid kuna Andrew ja Iani ärijuhtimise, õuntekasvatamise ja töötajatega suhtlemise meetodid on täiesti erinevad, siis hoiab Ian nüüd rohkem eemale. Kuulu järgi olla Andrew talle teatud ultimaatumi esitanud ja nüüd siis peab Ian ennast kodus lõbustama.. kui ta just ei taha, et Andrew koos oma teadmiste, kontaktide ja tehnikaga end kokku pakiks ja minema läheks. Mida ta muide ka ühe korra juba teinud on (samuti kuulu järgi).

Laias laastus jaguneb farm kolmeks osaks. Põhifarm, jõeäärne ja mäepealne (main orchard, riverflat aka Clary’s ja up-on-the-hill aka Wayne’s. Põhifarmis asuvad kõik olulised hooned, masinad ja kõige suurem osa puudest. Farmi põhisissepääsu juures asub siis shed (nö. kuur), mis tegelikult on nagu üks suur laohoone. Seal sees on siis kontor, puhketuba ja pakkimisruum. Eraldi on shedile juurde ehitatud veel külmhoone. Kohe shedi juures on veel üks shed, kus hoitakse traktoreid ja kus asub nö. töötuba, kus kõiksugu masinate parandamiseks vajalikke tööriistu leidub. Põhifarmis on veel paar pumba-shedi, kirsid, pirnid ja natuke maad lehmade karjatamiseks.

Kohe põhifarmi ääres asub ka meie väike külake. Siin on siis üks selline piklik majake, kus asub kolm eraldi „elamist“. Ühes selle maja osas elab Rob ja teistes elab mõnikord mõni bäkkpäkker, aga enamuse ajast seisavad need tühjana. Robi maja juures asub ka Calvini väike majake.. tegelikult siiski putka.. need nö. putkad on sellised ühetoalised, kus kõik eluks vajalikud asjad asuvadki ühes toas – kööginurgake ja magamisnurgake ja elutoanurgake. Meie „putka“ asub kõikidest teistest „putkadest“ kõige kaugemal. Saame natuke privaatsust ja ei pea koguaeg kuulama, kuidas Rob laulda üürgab :P Meie putka ja teiste putkade vahele jääb veel 6 putkat, mis on selles mõttes ikka tõsised putkad, et need on lihtsalt mingid väiksed metallkastid, mis selliseks üheinimese elamiseks kohandatud ja kus mahub umbes-täpselt kaks sammu astuma ja ümber keerama. Meie külakeses asub ka põhifarmi „toitev“ veehoidla – väike tiigitaoline moodustis, kuhu jõest vett pumbatakse ja kust siis omakorda vesi puude vahele sprinkleritesse pumbatakse.

Jõeäärne osa farmist asub põhifarmist üsna kaugel. Kuna põhifarmi ja jõeäärse vahelt jookseb läbi jõgi ja seal on selline üpris kõrge järsak, ei saa sinna otse farmist sõita. Peab hoopis farmist välja sõitma, mõned minutid maanteel kulgema ja siis jõuabki ringiga jõeäärsesse välja. Jõeäärses väga palju õunu ei ole ja need mis on, need söövad ka naabri lehmad ära (kes väidetavalt jäävad muide purju sellest) .

Mäepealsega on mingid kummalised lood. Nimelt asub meie põhifarmist üle tee suuuuuuur mägi ja mäeküljel kasvavad õunapuud. Aru ma ei saa, kes istutab õunapuud VÄGA järsu mäe küljele.. aga noh, ju siis keegi istutab. Algselt ei olnud mäepealne üldsegi osa Andrew farmist, aga ühel heal päeval teadmata arv aastaid tagasi ostis Andrew selle täiesti eraldiseisva farmi ära ja liitis enda omaga. Selle ostu diil oli selline, et farmi manager peab saama jääda sinna mäe peale tööle. Manageriks oli üks paks poiss Wayne, kes enam ei ole eriti poiss ja kes siiamaani toimetab seal mäe peal oma tegemisi teha. Kui välja arvata see osa, et mulle ei meeldi mingi mäe külje peal seista, on Wayne’i juures tore. Muru on alati niidetud, puud omavad konkreetset kuju ning õunad on suured ja ilusad. Mingil kummalisel põhjusel on nimelt põhifarmis ja jõeäärsel alati rohi põlvini, puud nagu mingi tõsine džungel ja õunad ei ole ka väga märkimisväärsed. Mäepealsel on lausa kaks veehoidlat.. ei tea täpselt miks, aga võib-olla sellepärast et neil on suuremat veevaru vaja, sest nad ei saa endale kuskilt vett juurde pumbata, vaid peavad vastavalt ilmale oma veemajandust korraldama.

jätkub..

Sel nädalal oleme siis õunu korjanud – esimese sordi valmimine võttis küll esialgu kaua aega, aga nüüdseks on asjad juba sealmail, et õunad on isegi liiga valmis ja Andrew oli sunnitud paariks päevaks lisatööjõudu palkama. Üldjoontes alustame kell 7 – tavaliselt oleme esimesed saabujad ja tihtipeale ka viimased lahkujad. Jalutame siis 7 ajal tööle, võtame oma traktori (mis tänu sellele, et lahkume õhtuti viimastena seisab ikka sama koha peal, kohe pakkimis-shedi ees ja me ei pea sellele kuhugi järgi minema) ja sõidame puude vahele. Korjame siis seal nii 10-12 tundi ja kokku umbkaudu kuus tonni õunu päevas. Õhtul kuue-seitsme ajal jalutame tagasi koju, sööme, vaatame telekat ja juba poemegi põhku. Selline igav meie elukene praegu ongi, aga töö tahab tegemist ja tegelikult on meil hea meel, et seda rahakest niimoodi rohkem kukrusse kukub. Sel nädalal tegime siis kumbki 62 tundi – see on ausalt öeldes tervele kehale väga väsitav- selg, käed, õlad ja jalad valutavad ikka päris tugevasti. Ja nagu ikka, ilma puhul on meil ainult kaks äärmust – kas sajab nagu oavarrest või paistab kõrvetav päike. Ma tegelikult plaanisin siia pikad jutud maha kirjutada, aga kahjuks oli tänane mitu tundi käsitsi pesupesemist ja Kingstonis šoppamist vist liiga väsitav mu ülekoormatud (nagu õunakorjamises oleks üldse mõistust vaja :D) ajule ja üldse ei taha sellest midagi välja tulla. Aga eks te vaadake pilte, püüan midagi üles panna :P

Ahjaa.. eelmisel nädalal käisime Lauraga pubides tööturgu kaardistamas ja jäime selle käigus natuke purju. Kohtusime ühe mehega, kes oli venelane ja ühe mehega, kes võitis just 25 000 eurot ja tahtis meile kangesti välja teha ja ühe mehega, kes oli Eestis käinud. Lisaks kaotasin hetkeks ära oma rahakoti ja tegin õlut välja ühele neljandale mehele, kes selle leidmisele kaasa aitas. Ja otseloomulikult kohtasime ka ühiskonna põhjakihti kuuluvaid joodikuid.. sealt pubist põgenesime kiiremas korras. Öösel oli intrigeeriv paljujalu mööda Huonville tänavaid hulkuda ja eriti koledasti laulda. Tulime häälega koju ja jaurasime siin veel Robiga. Järgmisel päeval oli natuke piinlik.. aga noh, vahel peab ka selliseid päevi olema.

Ja-ja-ja.. lisaks kaotasin veel täna poes korra rahakoti ära. Õnneks leidis Laura selle meeste töösaabaste riiulilt üles. Ja eile kaotasin telefoni ära. See on kahjuks jätkuvalt kadunud.. suure tõenäosusega on see ühes nendes üüratutes õunakastides ja ootab külmhoones sorteerimist. Loodame siis, et ühel heal päeval veereb ta koos õuntega meie uue, uhke ja väga moodsa pakkimisliini peal ja ma saan ta jälle tagasi. Maiks käis küll täna telefoni-odüsseial ja Andrew tiris talle erinevaid kaste külmhoonest välja ja aga kahjuks on minu telefon täpselt sama punane kui need õunad seal kastis.. ja viiesaja kilo õunte seest ei ole vist väga lihtne midagi leida. Eriti kui sa ei tea millises kastis ja millise viiesaja õuna seas see telefon olla võiks. Aga noh, mis seal ikka, loll pea on kere nuhtlus..

Nüüdsest ei saa enam keegi Maiksule nina alla hõõruda, et ta koguaeg kalal käib ja kunagi kala ei saa. Eelmisel nädalavahetusel tuli Maiks kõigepealt koju kahe flatheadiga – need on siis sellised ookeanis elutsevad kalad, mida väga lihtne valmistada ja mis maitsevad erakordselt hästi. Sõime siis ühel õhtul neid. Järgmisel õhtul tuli Maiks koju juba kolme suure squidiga (kalmaar), millest me järgmisel päeval Lauraga kokku kuuel erineval moel küpsetades päris suure roa kokku keerasime. Maitses väga kenasti aga väga pikaks ajaks on nüüd squidist kopp ees :D

Väga põnev oli seda kalmaari puhastada ja kõiksugu erinevaid valmistamise mooduseid katsetada. Ja otseloomulikult söömine oli eriti tore osa kogu protseduurist!

Väga suured vabandused nende inimeste ees, kes seda lehekülge siin igati truult igal hommikul uuendamas käivad. 60-tunnise töönädala kõrval ei jää väga palju aega üle blogimiseks, sest tööst vaba aeg kulub paraku selja valutamisele..

peatsete joonistamisteni!

Eelmisel esmaspäeval sadas jälle vihma nagu oavarrest ja hommikupoolikul oli meil tänu sellele paar tundi vaba. Käisime Kingstonis tööriiete ja –jalanõude varusid täiendamas. Tagasi sõites nägime, et Mt. Wellingtoni otsa oli törts suvelund sadanud. Päris kummaline oli näha keset suve siin ühte lumist mäetippu.

Ja ükskord oli tööl kurb päev. Läksime hommikul tööle ja avastasime oma rea otsa pealt ühe väikse lõksu püütud nunnu roosa ninaga possumi (jah possumi, mitte Opossumi). Ühes meie farmi osas nimelt käivad possumid õunapuid rüüstamas ja seepärast seatakse neile lõkse. Kusjuures, possumid ei söö mitte maha kukkunud õunu vaid ronivad puu otsa ja söövad seal. Igatahes, kui söögipausi ajal võileibu jäsasime, kostus lõksu juurest üks eriti nukralt kajav püssipauk. Ma ju tegelikult tean küll, et possumid teevad siin palju pahandust, aga ikkagi oli kuidagi kurb. Ja mind ikka väga-väga-väga-väga häiris see vahejuhtum.

Nädalavahetusel käisime siis põhumaja ehitamas jälle. Kahjuks sinna enam minna ei saa, sest Katrina ja Parren lähevad nüüd oma päriskoju ära.  Peab vist uut lisatööd otsima hakkama. Laupäeval tegime seal 15 tundi ja pühapäeval 8. Nüüd siis 16. päeva tööl. Aga täna jälle vihma sajab (ja mägede otsas lund) ja tõenäoliselt meil esimesed tunnid tööd ei ole, võib-olla isegi terve päev. Millest on väga kahju, sest raha on nii väga vaja.

Sorri kallis söberikesed, et meil teile midagi põnevat kirjutada ei ole. Aga mis ma siin ikka kirjutan, kui koguaeg ainult tööö, tööö ja tööö. Nii väga tahaks et see rahakene kiiremini koguneks (praegu eriti ei taha koguneda) ja saaks lõpuks siit niiiii külmast Tasmaaniast edasi liikuda. Siin on ikka väga kehv suvi sel aastal. Ja ärge saage valesti aru, Tasmaania on ikkagi üks ägedamaid saari maamunal. Lihtsalt mitte siis kui sa teed 63 tundi nädalas tööd ja koguaeg vihma sajab.