Eelmisel esmaspäeval sadas jälle vihma nagu oavarrest ja hommikupoolikul oli meil tänu sellele paar tundi vaba. Käisime Kingstonis tööriiete ja –jalanõude varusid täiendamas. Tagasi sõites nägime, et Mt. Wellingtoni otsa oli törts suvelund sadanud. Päris kummaline oli näha keset suve siin ühte lumist mäetippu.

Ja ükskord oli tööl kurb päev. Läksime hommikul tööle ja avastasime oma rea otsa pealt ühe väikse lõksu püütud nunnu roosa ninaga possumi (jah possumi, mitte Opossumi). Ühes meie farmi osas nimelt käivad possumid õunapuid rüüstamas ja seepärast seatakse neile lõkse. Kusjuures, possumid ei söö mitte maha kukkunud õunu vaid ronivad puu otsa ja söövad seal. Igatahes, kui söögipausi ajal võileibu jäsasime, kostus lõksu juurest üks eriti nukralt kajav püssipauk. Ma ju tegelikult tean küll, et possumid teevad siin palju pahandust, aga ikkagi oli kuidagi kurb. Ja mind ikka väga-väga-väga-väga häiris see vahejuhtum.

Nädalavahetusel käisime siis põhumaja ehitamas jälle. Kahjuks sinna enam minna ei saa, sest Katrina ja Parren lähevad nüüd oma päriskoju ära.  Peab vist uut lisatööd otsima hakkama. Laupäeval tegime seal 15 tundi ja pühapäeval 8. Nüüd siis 16. päeva tööl. Aga täna jälle vihma sajab (ja mägede otsas lund) ja tõenäoliselt meil esimesed tunnid tööd ei ole, võib-olla isegi terve päev. Millest on väga kahju, sest raha on nii väga vaja.

Sorri kallis söberikesed, et meil teile midagi põnevat kirjutada ei ole. Aga mis ma siin ikka kirjutan, kui koguaeg ainult tööö, tööö ja tööö. Nii väga tahaks et see rahakene kiiremini koguneks (praegu eriti ei taha koguneda) ja saaks lõpuks siit niiiii külmast Tasmaaniast edasi liikuda. Siin on ikka väga kehv suvi sel aastal. Ja ärge saage valesti aru, Tasmaania on ikkagi üks ägedamaid saari maamunal. Lihtsalt mitte siis kui sa teed 63 tundi nädalas tööd ja koguaeg vihma sajab.