OOJEESUSMARIA, nii palju on kirjutada, et ise ka ei usu, et selle kunagi valmissaan. Aga eks ma hakkan nüüd tasapisi tootma, nii et järgneva nädala jooksul peaks teil kõvasti lugemist olema.

Teisipäeval alustasime siis oma järjekordset roadtripi. Pidime tegelikult juba hommikul sõitma hakkama, aga kahjuks on siin mõned teenusepakkujad ikka täitsa arulagedad, seega saime tulema alles õhtul. Umbes kella nelja ajal hakkasime Mandurahst sõitma. Võtsime suuna Perthile ja selle ühele põhjapoolsemale eeslinnale Northbridgele. Kuna tol päeval vihma sadas ja Perthi inimesed ei oska/julge/taha vihmaga sõita, siis liiklus kiirteel lihtsalt seisis.. sõitsime tavapärast 45-minutilist teekonda hoopis kaks ja pool tundi. See eest saime näha üliilusat öist Perthi, mis vist tõesti oli seda ootamist väärt! Northbridges saime kokku šotlase Christine’i ja iirlase Seaniga. Nad on selline vahva paar, kelle leidsime internetiavarustest. Põhipoint on siis rideshare ehk siis nö. sõidujagamine – kui kuskil on olemas keegi, kes tahab minna samasse kohta kuhu meie ja kui meie tahame kulusid kokku hoida, siis miks mitte minna koos ;)

Christine ja Sean olid meid tegelikult juba terve päev ühes kaubanduskeskusesoodanud, sest pidime ju algselt liikuma hakkama juba hommikul. Sellele vaatamata olid nad üpris rõõmsameelsed ja toredad :)

Kuna väljas oli juba neegermust öö, siis otsustasime, et sõidame täna ainult natuke Perthist välja ja jääme sinna ööbima, et siis hommikul varakult tegutsema hakata. Meie suureks imestuseks õnnestuski plaan ideaalkujul – jõudsime Lancelini, kus asuvad suured liivaluited ja kus saab liivalaua (haha, mis sõna, ing. k sandboard) ja autoga ringi rallida. Lükkasime sinna luidete vahele telgi püsti, võlusime auto voodiks ja üks ägedamaid ööbimiskohti oligi valmis. Kuna tol ööl oli täiskuu ja liiv oli niiii-niiii valge, siis oli see kõige valgem öö, mida üldse kunagi Austraalias näinud olen. Siin on ju teadupärast juba kuue ajal õhtul täiesti pime. Mõnus oli seal istuda ja täitsa kodumaine tunne tuli, kui keset ööd isegi ringi jalutada ja vaadata sai :)

Hommikul ärkasime, sõime hommikust ja mina jälitasin papagoisid. Neid oli seal palju ja nad ei olnud väga arad, nii et sain isegi paar pilti. Tahtsime minna ka lauda sõitma, aga kahjuks oli liiv niiske ja laud niiskel liival teadupärast ei libise. Ronisime, jooksime, kukkusime, püherdasime ja sõitsime seal siis niisama ringi. Väga äge oli! Kuna kell oli alles väga vara hommikul, siis ei olnud seal ühtegi inimest peale meie ja see tegi kogu selle „igav liiv ja tühi väli“ kogemuse veelgi mõnusamaks :)

Pärast liivaluiteid sõitsime Pinnacles kõrbesse, Nambung National Parki, vaatama sealseid lubjakivimoodustisi. Ma ei hakka siinkohal nende tekkelugu ümber jutustama, sest minu puhkuseaju ei ole praegu sellises olukorras, et tahaks mingit geoloogilist teksti inglise keelest tõlkida. Internet on teadupärast Tark Mees, nii et küsige temalt, kui teada tahate. Mõnusalt kollane oli seal.. kuigi arvasin, et see ala ja sellega kaasnev tühjus on natuke suurem. Aborigeenide legendi järgi on need lubjakivimoodustised noorte ja kartmatute aborigeenimeeste käed. Nimelt olevat legendi järgi noored, uljad mehed Pinnacleses tihtipeale liiva sisse kaduma läinud ja nüüd ongi näha vaid nende käed, mis üritavad liiva alt välja saada.

Järgmiseks sõitsime Jurien Baysse. Jurien Bay on lihtsalt selline väikelinn, kust pääseb kõiksugustele saartele, et merilõvisid ja muid elukaid vaadelda. Meie piirdusime jalutuskäiguga rannas ja sillal. Tore pisike kohake :)

Öhtuks jõudsime väikelinna nimega Kalbarri. Kuna jõudsime nii hilja ja karavanparkides telefonidele enamasti pärast viite ei vastata, siis otsustasime, et kämpame rannas. Ahjaa, teel õnnestus meil üle sõita ühest kängurupoisist. Nad ei saa ikka mitte midagi aru, ta hüppas meil põhimõtteliselt niimoodi auto ette, et vist isegi meetrit ei jäänud üle..st, ta hüppas nagu vist murdosa sekund enne sinna kohta, kuhu meie autoratas jõudis. Ragin-krigin-hüpe ja paha tunne.

Jällegi oli suht valge öö ja istusime-jutustasime seal päris pikalt. Rand ise oli ka vahva, oli täpselt selles kohas, pankrannik lõppeb ja liivarand algab, ühes terve Kalbarri National Parki põhivaatamisväärsuses – Red Bluff Beachil. Selle peale oleks muidugi võinud varem mõelda, et kui sellises kohas kämpad, siis kindlasti ei saa see päris seaduslik olla.. aga noh, ega siis ümbruskonna nautimise käigus ei jõua ju nii kaugele ette mõelda. Hommikul kell viis olevat keegi onkel Seani ja Christine üles ajanud ja 200 dollarise trahviga ähvardanud. Kuigi nad üritasid alguses uuesti magama jääda pärast seda, ei suutnud Christine siiski päriselt maha rahuneda ja kella kuue ajal äratasid nad ka meid üles. Tegelikult oli see tore, saime mõnusalt varajase äratuse oma päevale.. nii jõuabki palju rohkem tehtud :) Valget aega ongi ju enamvähem kuuest kuueni ainult. Sõime Kalbarri rannas asuvate barbequede juures hommikust ja asusimegi jälle teele :)