Näe, veel palju aega on mööda läinud. Mis me siis tegime.. ? Ma olin mõned päevad natuke haige, lihtsalt lebasin diivanil ja mitte midagi ei jaksanud teha ja lihtsalt selline eriti nõrk oli olla. Maik siis toimetas ja (ülla-ülla) käis kalal.

Eelmisel kolmapäeval käisid meil külalised – Jane ja Duncan. Käisime natuke ookeani ääres hullamas – poisid püüdsid kala ja me Janega rääkisime maailmale ringi peale ja siis veel teistpidi tagasi ka. Loomulikult ei puudunud toredast õhtust ka tulipunane päikeseloojang ja selle mõnuse triibu sees hüppavad delfiinid. Aaaaah, ilus. Mõnus. Hea.

Esmaspäeval rändasime jälle Perthi radu ja Laura käis külas. Tegime Lauraga õlled ja veel mõned ja asi oli juba päris intrigeeriv. Lõppes see sellega, et Laura sõitis rongiga kaugemale kui vaja oleks olnud ja siis pidi tagasi sõitma. Ja siis helistas mulle keset unenägu kuskilt elektriliinide alt.

Öösel tulid Kat ja Andy ka koju. Täna oleme terve päev ärasõiduks valmistunud. Pidime natuke oma autokest upgrade’ima ja terve päev ootasimegi siis seda. Nüüd istumegi lõppude lõpuks autos ja sõidame Perthi poole. Väljas sajab meeletut padukat aga kuskil ikkagi põleb midagi.. kõik kohad on tossu ja kärsahaisu täis ja meie „põlengutega harjunud silmad“ tunnevad kohe päikese järgi ära kui kuskil on tulekahju. Päike lihtsalt võtab eriti müstilise väljanägemise neil puhkudel.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli superäge puhkus oli. Tõesti, see maja, see linn, see ookean – lihtsalt suuuper! Ja ausalt, MINA, KASSIINIMENE, hakkan neist koertest väga puudust tundma. Kõige sõbralikumad koerad maailmas!