Mis ma teile nüüd räägin. Puhkame siin Mandurahs. Mõnus on. Jätkuvalt. Pühapäeval käisime linnas festivalil, kõiksugu toredusi sai näha. Ja tänavamuusikuid kuulata. Ja kunstimuuseumis käia. Ja ilmad on väga ilusad olnud, nii et linnas on lausa lust ringi jalutada :)

Esmaspäeval käisime Perthis. Mõned asjad vajasid toimetamist. Parkisime auto parkimismajja ja kulgesime jala kesklinnas ringi. Väga palju linna enda kohta rääkida ei tea, aga see osa kus meie jalutasime, oli armas.  Sattusime sellisele huvitavalt jalakäijate tänavale, kus oli palju treppe, pinke, jalgradu. Armas :) Käisime vaatasime ka Perthi põhiranna Cottesloe üle ja koju sõitsime läbi Fremantle. Freo kohta räägitakse väga kenasid jutte, aga kahjuks olid teetööd ja ümbersõidud nii närvesöövad, et ei jõudnudki nagu seda Fremantle’it uurida ja selle kohta mingit arvamust kujundada.

Maiks on nüüd iga päev kalal käinud. Üks päev tahtsime krabisid ka püüda, aga kahjuks ei õnnestunud. Nimelt on hooaeg tegelikult just-just lõppenud, aga me lootsime, et äkki see paar nädalat siia-sinna ei loe ja leiame ikka midagi. Aga ei leidnud kahjuks :( See oli kurb, sest meil oli kõik varustus juba olemas ja siinsed Blue Manna Crabid pidid päris maitsvad olema! Iga õhtu kui Maiks kalalt tuleb, siis ta jälle räägib kui lähedalt ja kui palju delfiine ta nägi. Ja igakord mina mõtlen, et järgmine kord lähen ka :)

Aga eile käisin mina hoopis Zumbas. Jep, õigesti lugesite! Kes veel ei tea, siis zumba on uus popp nö. aeroobika, mis tegelikult on inspiratsiooni saanud Lõuna-Ameerikast ja peaks peamiselt toetuma salsarütmidele.. vist?! Igatahes, telekas koguaeg reklaamib seda karglemist ja ma siis mõtlesin, et oleks lahe ära tsekkida. Seda pigem nagu vaatamisväärsuse kui trenni mõttes, sest ma ei ole trenni mõttes kunagi selline grupis kargleja olnud.  No tasus küll ära! Esimesed kümme minutit ma ei saanud üldse midagi pihta ja see oli nii naljakas, et kõhulihased said kindlalt treenitud. Kuna zumba on Austraalias väga popp, siis toodetakse neid zumba treenereid vist suht kiirkorras peale ja meie treener oli küll natuke mööda. See meenutas natuke põhikooli kehalise kasvatuse tundi ja seda veerandit, kus pidime aeroobikakavasid tegema. Ja tema oli siis umbes nagu mingi kõige nõrgema rütmitaju, fantaasia, liikumisvõimega tüdruk meie klassist. Ega ta midagi nagu otseselt halvasti e teinud, aga midagi head seal ka ei olnud. Ja ülejäänud osalised olid kõik keskealised, “natuke” käest ära naisterahvad, kellest umbes kaks said üldse pihta sellele, mida tegema peab :P

Aga tore oli õhtul sealt koju jalutada.. ja ma ei kartnudki pimedat! Vaatamata sellele, et siin on väga kehv tänavavalgustus. Mõnusalt soe õhtu oli ka :)