Täna oli meie peres selline rõõmupäev, et peremees ytles esimest korda pärast suurt saunaehitust, et ta ei pea täna ei kooli ega tööle minema. Oi seda õnne ja rõõmu.

Muidugi kuna see teade tuli suhteliselt hilja siis esialgu ei osanud me seda õnne ära tunda ja jändasime niisama – käisime dušikabiinile uut tihendit ostmas ja siis seda paigaldamas, kuni ühel hetkel jõudsime tõdemuseni, et “oiiiiii aga vaba päev tähendab ju et võib kuhugi sõita ja midagi teha!” Viskasimegi siis käbe oma kodinad autosse ja hakkasime sõitma. Pärast bensupeatust küsis Maik esimese ristmikul “kuhu sõidame?” Ja mina vastasin “vasakule”.. Ja neli tundi hiljem olimegi kohal!

Miks neli tundi? Sest kaks korda sattusime olukorda kus tee oli üleujutuste tõttu minema viidud ja läbipääs puudus – ehk siis pidime juba tuldud teed tagasi minema. Vahepeal oli olukord juba päris lootusetu, lihtsalt sõitsime ja sõitsime, aga kuhugi kohale ei jõudnud. Aga siis! Siis joudsime maailma parimasse Cradle Mountainisse!

Kuus aastat tagasi kui esimest korda siin käisime, siis kiindusin selle kohta jäägitult ja kõigile kes vähegi kuulata on viitsinud, olen sellest sadamiljonit korda rääkinud ja korrutanud, et siia lihtsalt peab tulema. Vaatamata paljudele plaanidele polnud me ühtegi korda siia tagasi jõudnud ja ausalt öeldes ma kartsin, et mu mälestused ja emotsioonid on vingemad kui reaalsus ja et tegelikult olen ma selle koha ise ilusaks mõelnud. Aga reaalsus.. Reaalsus oli kordades uhkem kui mu mälestused! Mäed oli kõrgemad ja järsemad, neid oli palju rohkem – neid oli igalpool.

Kuna sõit meil selline spontaansete killast oli, siis jõudsime rahvusparki alles kell pool neli. Siililegi selge, et Cradle Mountaini enda otsa ei jõua (see on terve päeva ronimine), aga mida siis jõuaks? Tädi letis arvas, et pimedaks läheb viis või pool kuus. Eee.. A kumb siis on? Ma tahaks nagu vähe täpsemalt teada kui hakkan just kuhugi mäe otsa ronima poolpimedas.

No igatahes, otsustasime teha Marion’s Lookouti, mis asub poolel teel Cradle otsa. Kuna me ise arvame, et me oleme suht heas vormis, siis otsustasime, et kaks tundi on piisav aeg, et ära teha kolme tunnine rada. Sellistes olukordades lepime alati kokku viimase kellaaja millal ringi keerame (nagu Everestil noh!) ja tagasi hakkame tulema, isegi kui selle ajaga üles pole jõudnud. Pool neli hakkasime liikuma, tagasipööramise ajaks leppisime pool viis (sest alla saab kiiremini) ja pimeduse viimane piir pidi vist saabuma pool kuus. Jõudsime väga ilusti – kuigi rada on kohati tehniliselt raske ja tipus oli siiiiiiitaks külm ja tuuline, saime kogu ettevõtmise tehtud umbes 1 tunni ja 25 minutiga. Aga see oli ikka korralik sport ka ;D ja jumal tänatud, et keegi kartulivõtja meile ühed kindad autosse oli jätnud :)

tee siis sellisega pilti… 

korralik ronimine

Cradle ise täitsa pilve sees!

Vaate Marion lookoutist on ikka absoluutselt vapustav ja igat sammu väärt! Täiesti uskumatu koht on kogu see rahvuspark ja mis kõige vingem – inimesi põhimõtteliselt polegi! Nägime lund ja wombateid, palju suuri ja väikseid järvekesi ja maruilusat päikseloojangut. Ausalt ka, ma motlen seda täiesti tosiselt kui ütlen, et kui kellelgi on näiteks ainult kaks päeva aega Tasmaanias, siis Cradle Mountain on peajagu üle kõigist teistest vaatamisväärtustest. No nii äge koht on!

Vahepeal oli selline tunne nagu jões roniks 

Kui Maiksu käes kaamera on.. 

Pärast matka Burkse ootamas.. 

Nüüd on hammas verel ja kangesti tahaks lähiajal Cradlet ennast uuesti teha. Nyydseks teame, et Marionini saab suht kiiresti ja kui sinna Cradle aeg otsa lisada, siis selgubki, et tegggelikult tuleks järgmine kord lihtsalt paar tundi varem kodust ära tulla ja tee peal mitte ära eksida, siis jõuaks. Nüüd aga – kodutee ja suviste reisiplaanide tegemine marusoojas autos :)