Maailma ägedaim mägi!

Täna oli meie peres selline rõõmupäev, et peremees ytles esimest korda pärast suurt saunaehitust, et ta ei pea täna ei kooli ega tööle minema. Oi seda õnne ja rõõmu.

Muidugi kuna see teade tuli suhteliselt hilja siis esialgu ei osanud me seda õnne ära tunda ja jändasime niisama – käisime dušikabiinile uut tihendit ostmas ja siis seda paigaldamas, kuni ühel hetkel jõudsime tõdemuseni, et “oiiiiii aga vaba päev tähendab ju et võib kuhugi sõita ja midagi teha!” Viskasimegi siis käbe oma kodinad autosse ja hakkasime sõitma. Pärast bensupeatust küsis Maik esimese ristmikul “kuhu sõidame?” Ja mina vastasin “vasakule”.. Ja neli tundi hiljem olimegi kohal!

Miks neli tundi? Sest kaks korda sattusime olukorda kus tee oli üleujutuste tõttu minema viidud ja läbipääs puudus – ehk siis pidime juba tuldud teed tagasi minema. Vahepeal oli olukord juba päris lootusetu, lihtsalt sõitsime ja sõitsime, aga kuhugi kohale ei jõudnud. Aga siis! Siis joudsime maailma parimasse Cradle Mountainisse!

Kuus aastat tagasi kui esimest korda siin käisime, siis kiindusin selle kohta jäägitult ja kõigile kes vähegi kuulata on viitsinud, olen sellest sadamiljonit korda rääkinud ja korrutanud, et siia lihtsalt peab tulema. Vaatamata paljudele plaanidele polnud me ühtegi korda siia tagasi jõudnud ja ausalt öeldes ma kartsin, et mu mälestused ja emotsioonid on vingemad kui reaalsus ja et tegelikult olen ma selle koha ise ilusaks mõelnud. Aga reaalsus.. Reaalsus oli kordades uhkem kui mu mälestused! Mäed oli kõrgemad ja järsemad, neid oli palju rohkem – neid oli igalpool.
IMG_6755

IMG_6753

IMG_6764

IMG_6773

Kuna sõit meil selline spontaansete killast oli, siis jõudsime rahvusparki alles kell pool neli. Siililegi selge, et Cradle Mountaini enda otsa ei jõua (see on terve päeva ronimine), aga mida siis jõuaks? Tädi letis arvas, et pimedaks läheb viis või pool kuus. Eee.. A kumb siis on? Ma tahaks nagu vähe täpsemalt teada kui hakkan just kuhugi mäe otsa ronima poolpimedas.

No igatahes, otsustasime teha Marion’s Lookouti, mis asub poolel teel Cradle otsa. Kuna me ise arvame, et me oleme suht heas vormis, siis otsustasime, et kaks tundi on piisav aeg, et ära teha kolme tunnine rada. Sellistes olukordades lepime alati kokku viimase kellaaja millal ringi keerame (nagu Everestil noh!) ja tagasi hakkame tulema, isegi kui selle ajaga üles pole jõudnud. Pool neli hakkasime liikuma, tagasipööramise ajaks leppisime pool viis (sest alla saab kiiremini) ja pimeduse viimane piir pidi vist saabuma pool kuus. Jõudsime väga ilusti – kuigi rada on kohati tehniliselt raske ja tipus oli siiiiiiitaks külm ja tuuline, saime kogu ettevõtmise tehtud umbes 1 tunni ja 25 minutiga. Aga see oli ikka korralik sport ka ;D ja jumal tänatud, et keegi kartulivõtja meile ühed kindad autosse oli jätnud :)

IMG_6779

IMG_6785

IMG_6790

IMG_6795

IMG_6822

IMG_6809

IMG_6808

IMG_6830tee siis sellisega pilti… 

IMG_6843

korralik ronimine

IMG_6846

IMG_6852

IMG_6864

IMG_6866Cradle ise täitsa pilve sees!

IMG_6872

Vaate Marion lookoutist on ikka absoluutselt vapustav ja igat sammu väärt! Täiesti uskumatu koht on kogu see rahvuspark ja mis kõige vingem – inimesi põhimõtteliselt polegi! Nägime lund ja wombateid, palju suuri ja väikseid järvekesi ja maruilusat päikseloojangut. Ausalt ka, ma motlen seda täiesti tosiselt kui ütlen, et kui kellelgi on näiteks ainult kaks päeva aega Tasmaanias, siis Cradle Mountain on peajagu üle kõigist teistest vaatamisväärtustest. No nii äge koht on!

IMG_6886

IMG_6905

IMG_6911

IMG_6927

IMG_6931

IMG_6933

IMG_6937

IMG_6938

IMG_6939Vahepeal oli selline tunne nagu jões roniks 

IMG_6953

IMG_6965Kui Maiksu käes kaamera on.. 

IMG_6978Pärast matka Burkse ootamas.. 

Nüüd on hammas verel ja kangesti tahaks lähiajal Cradlet ennast uuesti teha. Nyydseks teame, et Marionini saab suht kiiresti ja kui sinna Cradle aeg otsa lisada, siis selgubki, et tegggelikult tuleks järgmine kord lihtsalt paar tundi varem kodust ära tulla ja tee peal mitte ära eksida, siis jõuaks. Nüüd aga – kodutee ja suviste reisiplaanide tegemine marusoojas autos :)

Grampians

Esmaspäeval alustasime oma trippi Great Ocean Roadi poole. Esimese päeva eesmärgiks oli sõita hästi-hästi palju kohe ühe laksuga ära, et siis teistel päevadel jääks rohkem aega toimetada. Sõitsime siis 500km kaugusel asuvasse Grampiansi rahvusparki. Teel pildistas Rait umbes 5 miljonit rekkat, mida oli hiljem äärmiselt tüütu kustutada. Kohe näha, et Heikiga üles kasvanud laps noh :D

IMG_8300

Täitsa kogemata sattusime ka ühe soolajärve äärde. Siinkandis on neid päris mitmeid – talvel on neis ka natuke vett sees, mis tänu soolale paistab selline roosakas-valge, suvel neis järvedes aga vett ei ole, nii et võid sinna rahus soola kühveldama minna.

IMG_8437

IMG_8464
Grampians ise on selline väike keskmisest mägisem rahvuspark, kus päris mitmed matkarajad, telkimisplatsid ja igasugust vaatamisväärset. Kahjuks oli umbes 1/3 pargist hiljutise tulekahju tõttu suletud, aga vaatamata sellele nägime ikkagi päris ägedaid kohti. Esimesel ööl peatusime ühel telkimisplatsil. Õhtul mängisime kaarte ja arutlesime teemal „Ei tea kas võib lõket teha või ei või lõket teha või võib lõket teha või ei või lõket teha näe see vend küll teeb aga näe see teine vend ütles et praegu on tulekeeld ei tea kas võib lõket teha või ei või lõket teha.“ Lõpuks ikkagi ei teinud – Austraalia lõunaosariikides on suvel üpris karmid tuletegemise keelud ja kuna antud piirkond oli suht alles suure põlengu üle elanud, siis mõtlesime, et ei hakka parem riskima.

IMG_8588

IMG_8596

IMG_8607

Järgmist päeva alustasime hommikusöögi söömise ja kängurude vahtimisega. Seejärel suundusime ühte mäetippu (Mt. William – 1167 m) vallutama – mis tegelikult oli täitsa tore ettevõtmine. Siis kui olime oma arust umbes mingi 2 minutit tipust, otsustasime Maiksuga veits shortcuti teha. See otseselt väga hea otsus ei olnud, sest mul hakkasid pärast 15 mintsa võsas ragistamist jooksma silme ees need dokumentaalid, kus inimesed on nädal aega kuskil võsas eksinud. Ja kusjuures selles dokumentaalis ei olnud eksinud mitte mina ja Maiks vaid ema ja Rait :D Lõpuks jõudsime ikka kohale ja teel nägime päris ägedaid vaateid teistele mägedele ja orgudele. Vedasime pärast ema ja Raidu ka sinna :)

IMG_8634

IMG_8639

IMG_8663

IMG_8771

IMG_8792

Pärast Mt Williamit käisime kohalikus turismiinfos ja uurisime, kuhu meil veel selle päevaga võimalik jõuda oleks. Käisime veel mõnel vaateplatvormil ja otsustasime päeva lõpetada kohalikus Grand Canyonis. Kahjuks oli Maiksul selleks hetkeks matkaisu otsas, nii et läksime ema ja Raiduga kolmekesi. See oli ikka päris äge koht ja mul siiamaani kripeldab, et Maiks ei tulnud. Talle ju ikka meeldib ronida igalepoole, kuhu ronida pole vaja ja seal oleks ta seda saanud nii palju teha kui süda lustib. A see eest ronisime siis ise. Ühe korra suutsin end panna ka olukorda, kus oli selline tunne, et mida-kuradit-ma-siia-nüüd-ronisin ja appppi-kuiiiiiiidas-ma-siit-alla-saaaaaan. Õnneks oli tegelt hirm suurem kui olukord seda väärt oli.

IMG_8959

IMG_8996

IMG_9027

IMG_9054
Samal päeval sõitsime siis ka täitsa Great Ocean Roadile välja – Apollo Baysse, kuhu olime endale kolmeks ööks ühe apartmendi rentinud. Tee sinna kulges läbi mägede ja sõnajalgu täis vihmametsade, mida ka järgnevatel päevadel lähemalt avastamas käisime.

IMG_9857