Täna käisime üle pika aja kahekesi Gorges. Mina olin sel aastal juba paar korda jõudnud aga Maiks veel ei olnud! Nii tore oli! Kahekesi koos on asjal ikka hoopis teine nägu. Kahjuks Maiks muidugi väga tihti ei jõua osa võtma nendest üritustest praegusel ajal, aga ehk kunagi hiljem on selle võrra rohkem aega ja vabadust.

Gorges tegime oma lühema ringi – meil muidu on peamiselt kaks ringi mida teeme, üks peaks olema veidi all 4km ja teine kuskil 7-8km kanti, täpselt ei mäletagi. Pikemat ma ei ole ise ka see aasta veel teinud, sest ma ei taha eriti üksinda sinna metsa ronida.. sest seal pole kunagi inimesi eriti ja telefonilevi on ka puudulik.

Igatahes, tegime siis oma ringi ära ja tagasiteel autosse vaatasime, et sel aastal taasavatud Penny Royali seikluspark on veel lahti, et hüppame siis sealt ka läbi. Tegemist ei ole sellise “seikluspargiga” nagu mida meie Eestis nimetame seikluspargiks. See on selline nats teistsugune.. natuke nagu selline miniküla, kus on hotell, restoran, kohvik, baar, pitsapleiss, veini degusteerimine ja siis terve hunnik lastele ja lapsemeelsetele mõeldud atraktsioone – saab kaljuseina mööda üles ronida, paadiga sõita, kahurist lasta, mäe otsast alla hüpata ja palju muud teha. Kuna meie jõudsime sinna suht sulgemise ajaks, siis midagi väga tegema/sööma ei hakanud, vaatasime niisama ringi. Söögikohtade suhtes tundus küll üks väga muhe paik olevat ja kindlasti tahaks sinna millalgi sõpradega koos uudistama minna. Mul oli aint üks asi terve see aeg mõttes seal – ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure. Mulle nii meeldib kui püütakse teha midagi toredat nagu see koht, aga kuna Launceston on talvel ikka suht vaikne koht ja see Penny Royal ise on mingitest põhitrajektooridest eraldi, siis kardan et just nii temaga võib minna.. aga eks ole näha! Pöidlad pihku!

telefonipildid jällegi..