Ja jälle üks nädalakene talve läbi! Yaya! Nädalavahetusel käisime Johni sünnal Legerwoodis. Laekusime kohale juba laupäeva hommikul, et Karmenit ja Johni asjatoimetustes aidata ja niisama nädalavahetusest natuke rohkem välja pigistada (ikkagi kolm tundi edasi-tagasi sõitu).
Eile oli selline vahva päev, et käisime Gorges! Kõik mu “vahva päev” lood algavad vist gorgega haha. Osa gorgest on veel yleujutuste tõttu kinni, aga leidsime ühe uue raja ja tegime siis hoopis seda. Turiste ja linnarahvast oli niiiiiii palju ja nad sindrinahad tahtsid koguaeg mulle talla alla jääda :)
Tegime siis sellise mõnusa 7km ringi, mäest üles, mäest alla. Mõnna oli. Ilmad on ka superhead olnud viimastel päevadel :)
Nüüd on meil vaikne pühapäevaõhtu kodus – sööme oma viimast pakki mõnusat maiust, joome teed ja vaatame filmi :)
Täna käisime üle pika aja kahekesi Gorges. Mina olin sel aastal juba paar korda jõudnud aga Maiks veel ei olnud! Nii tore oli! Kahekesi koos on asjal ikka hoopis teine nägu. Kahjuks Maiks muidugi väga tihti ei jõua osa võtma nendest üritustest praegusel ajal, aga ehk kunagi hiljem on selle võrra rohkem aega ja vabadust.
Gorges tegime oma lühema ringi – meil muidu on peamiselt kaks ringi mida teeme, üks peaks olema veidi all 4km ja teine kuskil 7-8km kanti, täpselt ei mäletagi. Pikemat ma ei ole ise ka see aasta veel teinud, sest ma ei taha eriti üksinda sinna metsa ronida.. sest seal pole kunagi inimesi eriti ja telefonilevi on ka puudulik.
Igatahes, tegime siis oma ringi ära ja tagasiteel autosse vaatasime, et sel aastal taasavatud Penny Royali seikluspark on veel lahti, et hüppame siis sealt ka läbi. Tegemist ei ole sellise “seikluspargiga” nagu mida meie Eestis nimetame seikluspargiks. See on selline nats teistsugune.. natuke nagu selline miniküla, kus on hotell, restoran, kohvik, baar, pitsapleiss, veini degusteerimine ja siis terve hunnik lastele ja lapsemeelsetele mõeldud atraktsioone – saab kaljuseina mööda üles ronida, paadiga sõita, kahurist lasta, mäe otsast alla hüpata ja palju muud teha. Kuna meie jõudsime sinna suht sulgemise ajaks, siis midagi väga tegema/sööma ei hakanud, vaatasime niisama ringi. Söögikohtade suhtes tundus küll üks väga muhe paik olevat ja kindlasti tahaks sinna millalgi sõpradega koos uudistama minna. Mul oli aint üks asi terve see aeg mõttes seal – ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure. Mulle nii meeldib kui püütakse teha midagi toredat nagu see koht, aga kuna Launceston on talvel ikka suht vaikne koht ja see Penny Royal ise on mingitest põhitrajektooridest eraldi, siis kardan et just nii temaga võib minna.. aga eks ole näha! Pöidlad pihku!
telefonipildid jällegi..
Täna oli meie peres supipäev. Lõuna ajal käisid mul külas Jane, Kasondi ja Jasmine ja sõime koos kõrvitsasuppi! Mulle üliväga maitseb kõrvitsasupp ja ma üritan seda ikka väikeste ühe portsu kogustena ka sügavkülmas hoida (väikestes minigrip kottides), et lõunaks hää võtta oleks. Eelmine kord panin vist sügavkülma 16 portsjonit, täpselt ei mäletagi enam, aga nüüdseks on kõik otsas ja juba uuski peale tehtud. Naljakas on veel see, et ma mitte lihtsalt ei söö seda väga hea meelega, vaid ma pean ennast lausa tagasi hoidma, et mitte kõike kohe esimestel päevadel ära süüa. Reaalselt seisan pooled lõunad külmkapi ukse vahel ja teen iseendale selgeks, et kui sa praegu kõik ära sööd, siis sul ju pärast enam ei ole… Nii juhtub mul muideks paljude asjadega – ostan midagi head ja siis mõtlen, et kui ma nüüd kohe selle ära söön, siis pärast ju enam ei ole… kuni see asi on pahaks läinud ja ma avastan selle kuskil külmkapi nurgast sinepipurgi tagant.
Aga supiteo juurde tagasi – muidu poleks nagu hullu midagi, aga kuna meie majapidamises häid nuge ei ole (jep mis mõttes sellisel kokkamisfännil pole kodus normaalseid nuge!), siis minu jaoks on terve kõrvitsa juppideks lõikamine ja koorimine üks kõige tüütumaid ja nürimaid (!!) tegevusi üldse. Et teha mingi 7-10 liitrit suppi, peab kõigepealt mingi tund aega mõõklema ja see mulle üldse huvi ei paku.
Aga supp ise on hää!
Bähääähääää, täna hommikul tõusin üles ja väljas oli 2 kraadi sooja! See oleks ju okei, kui inimesed siin maju soojustada mõistaks. Aga kus sa sellega, milleks soojustada, kui võib lihtsalt lasta õhksoojuspumbal 24 tundi päevas puhuda ja tuhande dollarisi (see vist pole eesti keeles sõna?) elektriarveid maksta? Kui õues on 2 kraadi, siis on meil toas tavaliselt vist umbes 13-15 kraadi. Brrrrrr!
Eesti talved on selle kõrval nii-nii lihtsad ja mõnusad, sest Eestis asjad on nii nagu peavad: õues on külm, aga toas käputavad pisikesed imekaunid inimhinged mähkme väel ringi ja keegi ei tule selle pealegi, et peaks ennast TOAS OLLES soojalt riidesse panema.
Samal ajal Tasmaanias – inimesed ostavad lambanahkseid kõrge säärega susse TOAS KANDMISEKS, kannavad pikki dresse ja mitut pusa üks teise otsas ja istuvad teki sees, jalad ümber radika. Öösel magatakse elektriliste tekkide all. Päriselt. NORM. Käisin eelmine nädal Bronwynil külas ja tal oli oma kodus terve see aeg sulejope seljas. Ja ausalt, ta ei ole mingi eluheidik.
Mul ausalt ka ei ole midagi selle vastu, et ÕUES külm on – mul on olemas normaalsed riided mida kanda ja ma heal meelel käin selles mõnusalt karges õhus jalutamas ja matkamas, mulle meeldib õues. Ma ei saa lihtsalt sellest aru, et miks toas külm peab olema? Põhimõtteliselt näeb see talv siin välja nii, et aprilli lõpus hakkab mul külm ja siis oktoobris soojenen uuesti üles. Nii kaua käin mingi krampis keha ja kõrvade ligi tõstetud õlgade ja värisevate kätega ringi.
Samal ajal Brisbanes: 29 kraadi sooja…
vähemalt jalad on soojas
Ekskursioon mu sisekosmosesse 