minu sõbrad

Minu peakeses on Tasmaania alati olnud selline.. ajutine peatuspaik, kus ma tegelikult ajan kõiki oma asju sellise taustateadmisega, et varsti lähme minema ja et pole siin mõtet millessegi väga kiinduda. Nii jaotuvad kõik minu tegemised ja otsused kahte leeri:  “On mõtet teha, sest aega on piisavalt” või “ei ole mõtet teha/osta/planeerida sest niikuinii läheme minema..”

Aga kuidagi on meil siin tekkinud olukord, kus meil on siin kõige “omamad” inimesed terves Austraalias ja kus tõesti tunnen, et kuulun kuhugi. Mingil toredal põhjusel on Jane ja Karmen oma meeste ja laste ja laiendatud peredega meid siin nii omaks võtnud ja hästi tundma pannud, et ma ei oska selle ootamatusega suurt midagi peale hakata. Need “pisikesed” asjad, mis nad meie jaoks teevad, on kuidagi nii… Eesti ja nii kodune, et ma olen kurb ja õnnelik ühekorraga.

Näiteks kui Karmen toob kotiga õunu ja rabarbereid ja kõrvitsat, siis mul kuidagi teeb juba see žest üksinda seest nii soojaks, sest nii tehakse ju meie Eestis..  rääkimata sellest, et olen õnnelik saadud kraami üle :) Või kui Donna saadab meile vaestele linnalastele maalt maailma parimaid tomateid või paneb kooki kaasa, siis lihtsalt selles väikeses liigutuses on see kodutunne – sest nii tehakse ju meie Eestis. Kõik see, mis Eestis nii tavaline – et vanaema saadab maalt asju või hoidiseid, või kui lähed kuhugi külla, siis ikka võtad midagi kaasa ja et oma aiasaadused jagatakse ikka sõprade ja sugulaste ja laste ja lastelaste vahel ära – see on siin kuidagi nii palju suurema tähendusega.. sest nii tehakse ju meie Eestis.

Ja no siis lisaks sellised asjad, et Karmeni ja John on meile lihtsalt niisama heast tahtest andnud vaat et pool meie maja mööblit ja et neljapäeval ilmus Jane meile lihtsalt külla peaaegu uue TELEKA ja telkulauaga (who the f does that?).. no mida muud sa teed kui oled ääretult tänulik.. ja siis natuke homesick**.. sest miks te poete niimoodi hinge oma headusega?

Ma ei tea miks ja kuidas me sellised inimesed oma ellu ära teenisime, aga mingil põhjusel meid siin hoitakse ja see hoidmine on kuidagi nii kodune ja kodumaine, et see tõesti teeb südame alt õõnsaks nagu vabalangemine.

Ja toob väikese klombi kurku ka.

IMG_6689

IMG_7308

kui me veel noored olime.. 

One thought on “minu sõbrad

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s