Täna olen nats uhke

Täna hommikul olen nats rõõmus ja nats uhke ja nats on lihtsalt hea meel. Nädal aega võtsin trennist pausi ja käisin ainult natukene kõndimas. Juba paar päev tagasi otsustasin, et hakkan sel esmaspäeval jälle pihta, aga kuidagi juhtus nii, et eilne päev lihtsalt libises sõrmede vahelt – algul tegin Skyrocketi tööd, siis nats oma uusi kliente ja siis hakkasin enda uut saiti ehitama.. mille ehitamine venis nii pikale, et reaalselt kell kümme tõusin alles kontoris laua tagant püsti. 14 tundi istusin siin kokku, jubeee!

.. ja mis mul siis üle jäi kui trenn ära teha :D Lõpetasin kolmveerand 11 ja olin ikka täiesti läbi omadega. Aga sellistel hetkedel (ja täna hommikul) on nii mõnus olla – trenn annab ikka teistsuguse olemise elule, kuidagi accomplished (saavutatud?) tunne on ja keha on ka mõnusalt kange.

Vahepeal sain kaks uut klienti, nüüd olen kuidagi selline.. ee eksinud. Ei suuda päeva normaalselt ära jagada kõikide asjade vahel (no töö ja oma kliendid ja nüüd mu uus sait ja siis veel üks sõbraprojekt).. selle asemel, et teha kõiki asju natuke ja iga asjaga ikka veidikenegi edasi liikuda, jään ühte projekti kinni ja kulutan pool päeva sellele ära. Nüüd üritangi kellaaegade järgi jagada, et tekiks mingi veits mõistlikum süsteem.

Nüüd hakkangi käbe tööle, sest lõuna ajal on mul Janega spordi+pangadeit ja õhtul tüdrukutega filmiõhtu, mille jaoks ma pole isegi veel mõelnud mida süüa teha, iiiiiiik.

Aga üks rõõmusõnum ka: nartsissid juba õitsevad!

image

image
image

image

Talv polegi nii vilets, kui normaalses majas elada.

Neljapäeval oli Maiksul selle semestri viimane eksam! Kuigi tal on käed-jalad ikka tööd täis, sest lõputöö tahab kirjutamist, siis on ikkagi jälle üks sümboolne vaheetapp lõpetatud. Nüüd ongi vaid see viimane väike jupike teha! No ja muidugi lõputöö..

Tähistasime seda uue söögilaua ja toolide ostmisega. Me juba kolm kuud plaanisime endale mingit söögilauda osta, aga kuna see maja on meil JÄLLE ajutine, siis ei tahtnud suurt raha alla panna ja muudkui ootasime et mingid kasutatud laud+toolid hea hinnaga netti üles tuleks. Kui me nüüd ausad oleme, siis tegelikult keegi sellega eriti tegeleda ei viitsinud, sest tegelikult mahtusime ju köögis asuva “baarileti” taha sööma ka.. rohkem oli selline, et “vaatame kuulutusi… näe see on normaalne… a ma ei viitsi järgi minna.. okei, paneme mingi sarja siis parem peale”.

Aga neljapäeval! Neljapäeval leidsin ma netist ühe laua ja toolid ja hind oli kõigest $90, mis on ülimegavähe niigi, aga kuna Gumtreesse pannakse ALATI kõrgem hind, sest kõik küsivad niikuinii hinda alla, siis küsisin ka. Saingi! Tore üllatus oli veel see, et kui mu ainuke mure selle lauaga oli see, et ma arvasin, et sellel on ainult 4 tooli, siis tegelikult tuli Maiks koju siiski mingi trikiga 6 tooliga. Nüüd istun ja imetlen siin seda komplekti ja ei suuda uskuda, et nii ilusad asjad saime.  Täiega rahul olen ja kokku läks ainult $70 maksma.

Selle kõige tagajärjel oli mul muidugi tarvis pool maja ümber tõsta. Haha, nagu ikka kombeks eks :) Nüüd olen ülirahul, sest laud sai täpselt selle koha peale, kuhu talvehommikutel ikka oma 3-4 tundi päikest paistab. Nii mõnna!

IMG_6626

IMG_6627

Reede hommikul mängisime, et oleme Haapsalus, on pühapäev ja ostame Teelest saiakesi. Sest Teele saiakesi ostetakse pühapäeviti. Ja sõime oma uue laua taga hommikust. Ja korraks ei pidanudki Maiks kooli või tööle jooksma. a siis jälle pidi.

A muidu koduvärgindusest. Jep, ülitüütu on juba see kolimine, aga ma arvan, et eks see varsti lõppeb ära. Samas, näiteks asju meil mingi megapalju enam ei ole, rohkem viskame ära, kui juurde ostame. Pole vaja nii palju neid asju üldse. Eks neid jõuab kunagi hiljem koguda.

Maja meeldib mulle üliväga, ma nädalas mitu korda reaalselt leian ennast mõttelt, et mulle meeldib siin majas elada. Peamiselt leian ma ennast neid mõtteid mõtlemast koristamise käigus, sest mulle meeldib kui asjad hästi puhtaks lähevad. Ja vanades majades ei lähe. Mulle meeldib, et meil on vähe asju ja palju kappe. Asjad saab kõik kappidesse ära panna ja ei ole mingit kola laiali. Samas võib teise külje pealt öelda, et meil näeb vb kodu välja nagu keegi ei elakski siin, aga ma tõesti ei taha minna praegu enam mingeid linikuid ja küünlaid ja saviplönne ostma, mida kuhugi riputada või asetada suvalisel kombel. Vot lilli tahaks, aga meiesugustele moosekant-nomaadidele oleks lilled ühel hetkel ainult koormaks kaelas. No ja lõikelillede ostmine lõppeks siin maal vist küll pankrotiga.

Muidugi ei ole tegemist mingi unistuste majaga, päriselt elada tahaks ikka teistsuguses, nati suuremas ja parema asukohaga aga võrreldes eelmise aasta elukohaga (nii vana!) ja näiteks Gold Coasti korteri hinnaga (nii kallis!), siis oleme ikka hullult hea diili saanud siin ja meil on kõik ju tegelikult olemas mis vaja. Maja on küll hästi pisike, aga samas mahub siia sisse ikkagi igat vajalikku asja natuke  – kaks magamistuba, vannituba, esik, elutuba+söögitoanurgake, köök, sahver, pesumasinaruum, väike aiake, kuur ja palju sisse ehitatud suuri kappe, kus kola hoida.

2016-03-20 17.27.05

2016-03-18 14.04.52

2016-03-20 17.28.06

Mööbel on meil suht suvaline, sest osad asjad oleme sõpradelt laenuks saanud ja osad asjad ise kasutatult ostnud ja mingist kokkusobitamisest siin väga juttu ei ole olnud. Päris suvalisi asju pole ostnud, aga samas näiteks valged riiulid ja pruunid puitlauad nagu mitte ei lähe omavahel kokku – samas on meil siin majas praeguse seisuga ainult neli ja pool kuud jäänud elada, nii et ei viitsi oma energiat sellistele asjadele kulutada. Eriti kuna tegelikult oleme üldsegi äärmiselt tänulikud, et meile need asjad antud on, sest veel tüütum oleks olnud kõik need osta nii lühikeseks ajaks. Nii, et MISSSIIIIIS et mööbel on suvaline, ikkagi meeldib!

Asukoht on ka ülihea – ei ole küll Launcestoni kõige ilusam linnaosa (võib-olla tagantpoolt vaadates hehe), aga samas on poodi 1 minut, ülikooli ja jõusaali 10 minutit, Jane juurde 5 minutit ja minu jalutusparki umbes 7 minutit kõndida. Kõik on nii käe-jala juures kui veel olla saab. Maiks käib jala koolis, mina jala poes ja pargis – auto seisab enamus aega niisama kodus. Ainult tööl käib Maiks autoga, sest see asub tiba kaugemal ja tal lihtsalt pole seda jalutamise aega. Tal pole enam isegi trenniaega, mis sest, et ma nagu uni peale käin. Ma arvan, et ta on nüüd sel õppeaastal ühe korra jõusaalis käinud muga. Peaks vist liikmesuse ära katkestama :D

Nii, et mulle täitsa meeldib see majake. Muidugi siin ka omad vead – ventilatsioon põhimõtteliselt puudub, aknad ja aknalauad on koguaeg läbimärjad, vaibad on jube odavalt ja viletsalt paigaldatud (väiksed naelad turritavad), soojustus puudub jne, aga lõppkokkuvõttes on positiivset ikka palju-palju rohkem ja kui ma saaks siis ma võtaks selle pisikese minimaja endaga kaasa kuhugi.. sest noh, olgem ausad, selle talve ja asukohaga ma veel leppinud ei ole…

minu sõbrad

Minu peakeses on Tasmaania alati olnud selline.. ajutine peatuspaik, kus ma tegelikult ajan kõiki oma asju sellise taustateadmisega, et varsti lähme minema ja et pole siin mõtet millessegi väga kiinduda. Nii jaotuvad kõik minu tegemised ja otsused kahte leeri:  “On mõtet teha, sest aega on piisavalt” või “ei ole mõtet teha/osta/planeerida sest niikuinii läheme minema..”

Aga kuidagi on meil siin tekkinud olukord, kus meil on siin kõige “omamad” inimesed terves Austraalias ja kus tõesti tunnen, et kuulun kuhugi. Mingil toredal põhjusel on Jane ja Karmen oma meeste ja laste ja laiendatud peredega meid siin nii omaks võtnud ja hästi tundma pannud, et ma ei oska selle ootamatusega suurt midagi peale hakata. Need “pisikesed” asjad, mis nad meie jaoks teevad, on kuidagi nii… Eesti ja nii kodune, et ma olen kurb ja õnnelik ühekorraga.

Näiteks kui Karmen toob kotiga õunu ja rabarbereid ja kõrvitsat, siis mul kuidagi teeb juba see žest üksinda seest nii soojaks, sest nii tehakse ju meie Eestis..  rääkimata sellest, et olen õnnelik saadud kraami üle :) Või kui Donna saadab meile vaestele linnalastele maalt maailma parimaid tomateid või paneb kooki kaasa, siis lihtsalt selles väikeses liigutuses on see kodutunne – sest nii tehakse ju meie Eestis. Kõik see, mis Eestis nii tavaline – et vanaema saadab maalt asju või hoidiseid, või kui lähed kuhugi külla, siis ikka võtad midagi kaasa ja et oma aiasaadused jagatakse ikka sõprade ja sugulaste ja laste ja lastelaste vahel ära – see on siin kuidagi nii palju suurema tähendusega.. sest nii tehakse ju meie Eestis.

Ja no siis lisaks sellised asjad, et Karmeni ja John on meile lihtsalt niisama heast tahtest andnud vaat et pool meie maja mööblit ja et neljapäeval ilmus Jane meile lihtsalt külla peaaegu uue TELEKA ja telkulauaga (who the f does that?).. no mida muud sa teed kui oled ääretult tänulik.. ja siis natuke homesick**.. sest miks te poete niimoodi hinge oma headusega?

Ma ei tea miks ja kuidas me sellised inimesed oma ellu ära teenisime, aga mingil põhjusel meid siin hoitakse ja see hoidmine on kuidagi nii kodune ja kodumaine, et see tõesti teeb südame alt õõnsaks nagu vabalangemine.

Ja toob väikese klombi kurku ka.

IMG_6689

IMG_7308

kui me veel noored olime.. 

Blogi identiteedikriis

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et… mul sai täna töö varakult tehtud ja kuna mul homseks on suured iseenda ja oma elukese arendamise plaanid, siis mõtlesin, et hakkan osade asjadega juba täna pihta. Tulin blogisse, et siia üks “teavituste” nupuke lisada, aga ühel hetkel tuli meelde, et Anni ütles ju juba viis aastat tagasi (päriselt!), et vahepeal võiks päisepilte vahetada ja nii leidsingi järsku end blogile uusi ja uhkeid välimusi valimas ja selle tulemusel ka üleüldisemalt selle blogi olemuse üle juurdlemast.

Jõudsin siis sellisele järeldusele, et mu väikene blogike oli vist minu ja Maiksu ja meie suhte ja elude edasi kasvamise ja arenemise käigus kuidagi vaeslapse rolli jäänud. Sai ju ta kuus ja pool aastat tagasi alustatud kui minu ja härra reisiblogi.. aga tõele kahe terava silmaga näkku vaadates võime ju öelda, et Maiksust väga blogijat ei ole, ehk siis… kuidasmoodi ta ikkagi “meie” blogi oli – tegelikult ju rohkem nagu minu oma. See tähendab, muidugi ma ikka lobisen teemadel “Maiks ja tema tegemised”, aga reaalsuses te ju tema suust siin kunagi midagi ei kuule, nii et natuke vale on minust nagu väita, et see meie mõlema oma siin on, sest tegelikult ta võib-olla (päris kindlasti!) üldsegi ei nõustu poolte mu vaimusünnitistega. Sama võib öelda ka “reisiblogi” kohta – kuigi me kolime ikka miljon korda rohkem kui keskmine inimene, siis reisiblogiga ju ometigi enam tegemist ei ole?

No ja kuna ma tegelikult juba natuke aega tunnen, et miskit on selle blogiga nagu valesti, siis vist seepärast ei kippunud enam kirjutama ka. Nüüd täna, selle üle järele mõeldes, jõudsin järeldusele – mu blogil ja blogi-minul oli identiteedikriis! Reisiblogi nagu enam ei ole, paari-blogi ei ole, ühe targutis-pliksi blogi üksinda nagu ka ei ole. Palju asju ei ole…. kas ta siis üldse midagi enam ON ka? Millest ma kirjutan, kui reisil ei käi? Igapäevaelust? Kes see seda lugeda viitsib? Pealegi blogi ju ütleb “ekskursioon”?

Selle kõige tulemusel jõudsingi järeldusele, et tuleb see suur samm ette võtta – minu ja selle blogikese ja minus kuskil sügaval äkki veel alles oleva sulesepa olemus taasleiutada (reinvent kõlab inkas kuidagi paremini?). Nii ongi alates tänasest teie ees – minu uus ja praegu veel natuke tagasihoidlik blogi, kus lobisen ikka samadel vanadel elulistel ja mitteolulistel teemadel, aga nüüd lihtsalt uues kuues ja enda jaoks teisiti lahtimõtestatuna – mul on nüüd päris oma blogi!

Maiks, sa võid nüüd endale enda oma teha!

loonsestonlased

Nädalavahetus oli tsill. Reedel käisime Karmeni ja Johni juures, oli tore soolaleib. Hommikul lahkusime jälle kahe riiuli ja ühe kotitäie söögi võrra rikkamana :D Haha, nagu mingid vaesed tudengid eksole :P Ei tegelt, neil veits kraami üle kolimisega seoses.

Laupäeval ei teinud me eriti midagi, Maiks käis koolis ja ma kulgesin niisama. Õhtul tegin terve Mowbray linnaosa take-awaydele ringi peale, kuna ei suutnud otsustada, mida süüa tahaks. Lõpuks ostsin ühest kohast küpsiseid, teisest kohast saiakesi, kolmandast butter chickenit ja naani  ning neljandast nuudleid ja küüslaugu scallopeid. Haha.. läksin siis Maiksule koolimajja külla ja nosisime seal.

Pühapäeval käisime ja ostlesime oma uude koju veits asju, Maiks ehitas mulle uue laua, panime asju kappidesse… ja sõime vist terve päev küpsiseid, mis ma laupäeval ostsin. Seda seetõttu, et toidupoodi ei ole veel jõudnud (kuigi see on umbes 100 meetri kaugusel) ja külmkapis haigutab ilmatuma suur tühjus. Vaikselt hakkab juba looma see kodundus.. kuigi me sel aastal eriti asju osta ei plaani. Saab ka vähesega.

2016-03-20 17.22.19

2016-03-20 17.28.06

2016-03-20 18.47.08
Nüüd on elukene seal maal, et sain täna teada, et netipanek jälle venib.. ikka mõned nädalakesed kindlasti, nii et olen nagu tubli lats kunagi, jälle koolimaja raamatukogus. Oi milliseid mälestused eelmisest aastast kõik joostes tagasi tulid :P

Aga nüüd, tööle!

2016-03-21 09.00.03