Järgmise öö veetsime kuskil suvalises võsas. Haha, no tegelt ikka päris suvavõsa ei olnud, aga kummalises kombel ma ei suuda meenutada absoluutselt, mis selle koha nimi oli. Mis on minu kohta väga ebatavaline, ma mäletan siiani ülitäpselt isegi igat mingit viie aasta tagust kohta, kus peatunud oleme.

Igatahes, ma ei tea kus me olime, aga kuskil me olime. Tegemist oli rahvuspargiga, kus elutsesid sellised linnud nagu bellbirdid, mida võiks siis tinglikult tõlkida kui “kellalind” või “kellukese-lind”. Tegid need linnud tõesti sellist kellukese häält ja terve metsaalune kajas sellest. Mingil hetkel osutus su võrdlemisi tüütuks, aga õnneks nad laulavad ainult päiksetõusul ja loojangul, nii et öö läbi seda ikkagi kuulama ei pidanud.

Käisime natuke rannas jalutamas tol õhtul ja turnisime kuskil kaljude otsas. Niisama häng. Hommikul juhtus selline veider asi, et minus tärkas mingil seletamatul põhjusel soov natuke joosta, nii ma siis lippasingi veidi varem minema mööda teed ja Maiks pani mõned viimased asjad veel üksi kokku. Jõudsin siis veidi üle kolme kilomeetri lipata, kui Maiks juba jõudiski järgi :)