Deep Creek

Eile käisime Maiksuga jälle väikestviisi matkal. Seekord Adelaidest umbes tunnikese sõidu kaugusel asuvas Deep Creekis. Tegemist sellise mägise ookeaniäärse rahvuspargiga, mis teiste ümberkaudsete parkidega võrreldes väga populaarne ei tundugi. Võib-olla sellepärast, et rajad on seal nõks raskemad, võib-olla sellepärast et ookeanile ligipääs on pea võimatu või võib-olla hoopis sellepärast, et suurele enamusele pargist autoga ligi ei pääse. Oleme seal pargis ennegi käinud – natuke üht 4WD rada sõitmas, aga tookord me väga kuhugi matkama ei jõudnud, nii et nüüd mõtlesimegi, et oleks aeg see viga parandada. Valisime rajaks 10.4 kilomeetrise “ringraja”, mis koosneb neljast suurest mäest üle ronimisest, kahest jõeületusest (sama jõgi), ühest ookeanikülastusest, miljonist ilusast vaatest ja jõuab siis esimese mäe otsa tagasi. Lisaboonusena saime kaasa ühe maovaatluse. Aga sellest hiljem.

IMG_4497

IMG_4501

IMG_4509

 

Kuigi kaardi ja legendi peal oli kirjas,  et “oi kui raske rada ja kui sa ikka väga heas vormis ei ole siis sa sured ära sinna”, siis eriti tõsiselt me seda ei võtnud. Me millegipärast ei võta kunagi neid silte eriti tõsiselt.. kuigi enamjaolt need tagantjärele mõeldes on ju täitsa õiged (välja arvatud raja läbimiseks kuluv aeg, need on kirja pandud vist linnuvaatlejaid arvestades). Igatahes, sildil oli kirjas, et aega läheb selle raja läbimiseks 7 tundi. Me siis muigasime omaette, et 10.4 kilomeetrit ja 7 tundi – eelmine nädal oli ju ka silt öelnud et 7 tundi, aga tookord oli rada 18km. Mine nüüd võta kinni, mis sa seal järeldama peaksid. Igatahes, valget aega veel 4.5 tundi ees, otsustasime ikka ära proovida.

IMG_4517

IMG_4520

IMG_4535

IMG_4547

IMG_4550

Mõtlesime et teeme esimese laskumise – 3.2 km – ära ja kui on koleraske rada siis tuleme sama teed mööda tagasi ja ei tee tervet ringi. Jõudsimegi suht ruttu tehtud selle, aga rada ise oli nii järsk, et ma küll sama teed mööda tagasi ei tahtnud minna. Lihtsalt kuna selline tunne oli, et kui teistpidi on ainult mingi 4 kilomeetrit rohkem, aga vähemalt uus koht, mitte sama rada, siis ei ole ju mõtet juba nähtud teed mööda tagasi minna. Ja muidu mängis oma rolli ka see, et olime just seal laskumisel üht ilmatuma suurt Brown Snake’i (no tõlkes võiks öelda Pruun Madu, aga tegelt ikka ei võiks ka, sest niimoodi tõlkimine on nõme). Igatahes, tegemist ühe päris mürgise isendiga ja kuigi me muidu vabal ajal väga foobikud ei ole, siis sellistes kohtades paneb ikka mõtlema küll, et kuidas me selle olukorra lahendaks – kui üks meist saaks hammustada, peaks teine jooksma tagasi auto juurde + sõitma autoga kokku umbes tund aega enne kui levisse jõuaks ja siis peaks veel abi ootama ja terve see aeg teine piinleks mingites kogu keha halvavates lihaskrampides üksi kuskil metsas. Hakkas natuke õudne küll. Kusjuures, kohtumine maoga oli ka huvitav… ma olin juba mingi pool tundi Maiksu ees kõndinud, kui täiesti lampi ühel hetkel jäin sekundi pealt seisma ja ütlesin Maiksule et mine mööda, ma tahan sust pilti teha selle ookeani taustal. Ja samal hetkel kui Maiks oli must just mööda astunud ütles ta lihtsalt jumala rahulikult umbes midagi taolist nagu “mine pekki, brown snake”.. lihtsalt umbes kahe-kolme sammu kaugusel sellest kohast, kus ma esialgu seisma jäin. Selle kõige peale tõmbas peategelane juba meetrikese jagu võssa ära, aga sealt saime teda ikka edasi vaadata. Tekkis kohe mitu küsimust, kõik teemal “mis siis kui ma oleks lihtsalt edasi kõndinud?”. Vahtisime seal siis kahekesi nõutude nägudega seda madu ja oma paljaid jalgu (no kes see siis ikka pikkade pükstega metsa läheb eks, haha!), kuni lõpuks härra peategelane kuhugi põõsaste vahele uttu tõmbas ja me edasi saime liikuda.

IMG_4574

IMG_4597

IMG_4619

IMG_4629

 

Natuke aega veel arutasime seda intsidenti, aga siis pakkisime lihtsalt oma peadesse pahad mõtted ära ja otsustasime ülejäändu matka edasi nautida. Alla ookeani äärde jõudes kohtasime ühte toredat perekonda – umbes 50-60ndates abielupaar oma poja ja tema naisega. Supertempokad matkajad oli oma vanuse kohta ja ülitugevad ka, need tõusud ja laskumised seal ei ole lihtsate killast. Hästi sõbralikud indiviidid olid – jaurasime nendega erinevatel teemadel jupp aega. Siis tegime väikese pikniku all jõesuudmes ja oligi aeg edasi liikuda.

Esimesed tõusud oli põnevad – tuli ikka korralikult kõiki nelja jäset kasutades kive mööda üles ronida. Püüdsin alla tagasi mitte väga palju vaadata, muidu oleks kolehirmus hakanud. Kahjuks jäi ülevalt pilt tegemata, sest arvasin et kindlasti läheme veel kõrgemale ja tulevad veel paremad vaated… tegelt läksiem hoopis teise mäe taha peitu, niiet seda kõige järsemat tõusu ja allpool looklevat jõge pildile ei saanudki.

Ülejäänud matk möödus üht tõusu teise järel võttes. Oli päris raske, aga samas väga põnev. Nägime jälle üht Blue Tongue sisalikku ja mitut känguru, käisime läbi ühe kose juurest ja tegime lõpus isegi ühe lisajooksu. Mõnna oli, väga mõnna.

IMG_4655

IMG_4663

Õhtul koju jõudes natuke ikka lugesime Internetist, mida maohammustuse puhul peale hakata. Tegelikult me neid väga tihti ei kohta (no kokku kogu selle aja peale mis me Austraalias olnud oleme, alla kümne korra ma arvan… ja me ju käime suht palju võsas!) ja kõige hirmutavam ei ole mitte see hammustus ise (sest vastumürk on on lihtsasti kättesaadav), vaid fakt et tihtipeale olemetäitsa kahekesi tundide kaugusel tsivilisatsioonist ja telefonilevist. Ja reaalsuses teame mõlemad, et tegelikult ei maksa neid karta – enamasti põgenevad nemad juba ammu enne kui sa neid märgatagi jõuad. Lihtsalt nüüd edaspidi püüame natuke oma varustust täiendada abivahenditega, mis seda vähetõenäolist juhtumit veelgi enam vältida aitaks. Või kui tõesti juhtub, siis leevendust tooks. Vot nii! Aga ärge teie kartke, nad tegelikult on sama harvad nähtused siin kui kopra nägemine Eestis! Millal te viimati mõnda nägite?IMG_4676

3 thoughts on “Deep Creek

  1. Marje says:

    Tegelikult põnev lugemine- nagu raamatut loeks. Kui sa lõppu poleks pannud “aga teie ärge kartke”- poleks ma selle peale tulnudki, et karta.

  2. Anu says:

    Mao mainimisega tuli kohe meelde kuidas meie reisil minu ja Maldari vahelt mingi madu läbi tuiskas.Aga loodus on imeline ja põnev ja sinu jutt väga haarav.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s